Vanausulised Eestis (0)

Vanausulised Eestis
Esimesed vene vanausulised ilmusid Peipsi rannikule Mustvee ja Kallaste kandis 17. sajandi lõpus. Peale Eestimaa liitmist Venemaaga ning sõjasadama ehitamise lõpetamist Paldiskisse jäid nende järglased elama Tallinna piirkonda. 1807. aastal ehitati Tallinnasse vanausuliste palvemaja . 18. sajandi algul tegutses Räpinas mõnda aega vanausuliste klooster , mis aga hävitati 1722. aastal. Räpina vanausulised kolisid ära Narva lähedale Mustjõe piirkonda.
Aastast 1740 . on andmeid vanausuliste palvemaja avamisest Kükital, andmeid on veel palvemajadest 19. sajandi alguses: Kasepääl, Kallastel, Mustvees, Varnjal, Piirissaarel ja Kolkjal. Vanausulised ei tunnistanud Vene Keisririigi ametlikku riiklikku õigeusku.
18. sajandi lõpus asus Peipsiveere kaluriküladesse arvukalt vanausulisi Vitebski ümbrusest, Novgorodi ja Tveri kubermangust. Ehitati mitmeid palvemaju. Novgorodist Eestisse põgenenud kaupmees Nikitin ja üks Moskva bojaar tõid kaasa kirikuraamatuid ja muid liturgilisi tarvikuid. Nikolai I valitsusajal vanausuliste pühakodasid suleti ja lammutati. Keelati vanausu tavade kohaselt ristida , laulatada ja matta. Asutati kirikukoolid, kus lapsi õpetati õigeusu vaimus. Säilis vaid üks palvemaja Kasepää külas. Võimude surve nõrgenedes hakkasid vanausulised organiseerima salajasi "tädikoole", kus anti vanausu õpetust. Tüdrukuid saadeti Peterburi ja Pihkvasse õppima lugemist, koorilaulu ja ikoonide tikkimist. Käsitsi paljundati vanu käsikirju.
Lõuna-Eestis oli vanausuliste kogukonnad, kuhu kuulus ligi 3000 inimest 19 külas Peipsi järve ümbruses: Laiuse-Tähtvere, Võtikvere, Kokora, Alatskivi , Kavastu , Kastre ja Ahja külades. Tartu vanausuliste kogukond asutati 1740. aastal.
Keiser Nikolai I ajal aga vanausuliste kogukonna tegevust piirati -keelati uute palvemajade ehitamine ning uute liikmete vastuvõtt kogudustesse, suleti Dorpati palvemaja ja 1835. aastal suleti ka vanausuliste kool lastele, 1836. aastal saadeti sunniviisiliselt kloostrisse kogukonna eesseisja 79-aastane Abram Danilov vene õigeusku vanausku ümberristimise eest. 1847. aastal alustati kohtuasi linnaelaniku Agafija Fjodorova suhtes, kes soovis kasvatada lapsi vanausu põhimõtetel. 1849. aastal saadeti Tartust välja Rakverre eestseisja Nikolai Mošarov. Vanausulisi süüdistati keisririigi seaduste mittetäitmises ja sõjaväekohustuse mittetäitmises. 1859. aastal keelati vanausulistel vaimuliku omamine ning jumalateenistusi tohtisid nad läbi viia ainult erakorterites.
Alles 1863. aastal, keiser Aleksander II valitsemisajal võisid vanausulised (pomoorid) Tartus ehitada palvemaja Põigu tänaval, kuid seegi ilma kellatornita. 19. sajandi teisel poolel oli Tartus umbes 500 vanausulist, kes elasid kompaktselt 3. politseijaoskonna piires, kuid omasid tihedaid sisemeid Peipsiääre vanausulistega 1897 . aasta rahvaloenduse andmeil oli Tartus 438 vanausulist.
Peale 17. oktoobri manifesti 1905. aastal moodustati 20. septembril 1907 Tartus (pomooride kogukond), kogukonda juhtis kolmeks aastaks valitav 9 liikmeline nõukogu juhatusega. 1913. aastal kuulus nõukogusse Ivan Sõštšikov (esimees), Ivan Sokolov (esimehe asetäitja), Fjodor Orlov, Pjotr Belobrov, Ivan Kološenkov, Ilja Nikolajev, Ivan Annuškin, Ivan Polin, Fedot Pekljovkin. Esimees oli Gavriil Sõštšikov
Kasepääl moodustati (vanapomooride), (fedossejevlaste kogukond), Kallastel (vanapomooride), Mustvees pomooride kogukond- kokku registreeriti 6 kogukonda.
1917. aastal toimunud isemääramise ajajärgul, kui Eestimaaga ühendati Liivimaa eestlastega asustatud maakonnad esitasid ka Liivimaa vanausulised taotluse Petrogradi, et vanausulistega asustatud piirkonnal liidetaks autonoomse piikonnana Peipisiääre vene makonnana - Venemaa, mitte Eestimaa koosseisu.