Kirik ja vaimulikkond Prantsuse revolutsioonis (0)

Kirik ja vaimulikkond Prantsuse revolutsioonis
Generaalstaatide valimisel rahvaesindusse pääsenud vaimulikest 200 olid lihtsad külavaimulikud, kes pärinesid talupoegade või käsitööliste hulgast. Madalama päritolu tõttu oli ka nende poolehoid 3.seisusele suur ning pärast generaalstaatide lahkulöömist liitus suurem osa neis 3.seisuse poolt loodud Rahvuskoguga. (Peagi järgnesid neile ka madalamat päritolu või edumeelsemad aadlikud ja sündis Asutav Kogu.)
Asutava Kogu esimeste otsuste seas olid muuhulgas kirikukümnise (maks kirikule) kaotamine ja kirikuvarade riigi omandusse võtmine. Kirikumaid hakati müüma (maksta tuli vaid sissemaks , muu 20aasta jooksul). Maad oli enim vaja talupoegadel, aga neil polnud isegi sissemaksu jaoks raha. Maid hakkasid kokku ostma kodanlus , kaupmehed, käsitöömeistrid, poodnikud, õpetajad, apteekrid jt. Just need olid ühiskonnakihid, kes said revolutsioonist enim kasu, mitte päris vaesed.
Kirik kaotas lisaks maadele ka oma ülesandeid:

Kirikliku laulatuse asemel tunnistati revolutsiooni ajal kodanlikku abielu (riigiametniku poolt sõlmitud)

Sündide ja surmade registreerimine, mis varem oli olnud kiri ülesanne, läks riigiametnike kätte.

Vaimulike hulka ja ameteid vähendati, nad pidid vanduma truudust revolutsioonile ja hiljem ka põhiseadusele (enamik vaimulikke keeldus seda tegemast, misjärel nad vallandati, kuid säilitasid oma populaarsuse usklike hulgas ja võisid mängida olulist rolli revolutsiooni vastaste hulgas)
Kuna osa vaimuklikke keeldus revolutsioonile truudust vandumast ja töötas vastu, hakati planeerima usu väljajuurimist. Rahvuskonvent andis korralduse võtta maha ja hävitada religioossed sümbolid, keelatud oli vaimulike osalemine matustel, vaimulikud said käsu abielluda ja lapsi saada, lapsendada või võtta oma hoole alla mõni eakas inimene. Peagi sai jakobiinidele selgeks, et uut ühiskonda ei saa ehitada ilma mingi kultuseta. Kaks peamist olid:

Mõistuse kultus – aukohale tõsteti filosoofid , mõistus, teadmised ja vabadus. Pühakute pilte hakati asendama filosoofide ja revolutsioonis hukkunud kangelaste piltidega. Kiriku vara võõrandati, peeti patriootlikke kõnesid ja lauldi isamaalisi laule, austati Mõistuse ja Vabaduse jumalannasid. Kuna enamik rahvast polnud valmis esiisade usust loobuma , muudeti uus kultus sunduslikuks, teiste uskude kirikud ja templid suleti. Osale poliitikutest sai siiski selgeks, et sunniviisiline käitumine võib olla revolutsioonile kahjulik. Seetõttu tekkis teine kultuse vorm.

Kõrgema Olevuse kultus – alates 1794 aasta kevadest Robespierre pooldajate juhtimisel levitatud kultus, mis kujutas endast segu puhastatud kristlusest ja andumusest vabariigile ja voorusele. See kultus kritiseeris ateismi . Kirikumuusika asemel olid ette nähtud uued hümnid ja ilmalikud laulud. Kultus nägi ette mitmeid pidustusi ja tähtpäevade suurejoonelisi tähistamisi. Näiteks 14.juuli 1789 ( Bastille vallutamise), 10.august 1792 (kuninga kukutamine), 21.jaanuari 1793 (kuninga hukkamise) ja 31.mai 1793 (jakobiinide võimuletulek) pidulik pühitsemine. Kõrgema Olendi kultus oli tugevalt seotud jakobiinide poliitikaga, mis segati religioosse Kõrgema Olendi austamisega. Kõrgema Olevuse kultusei näinud ette preestreid, etendasid peaosa Konvendi liikmed eesotsas Robespierrega. Pidustused olid suurejoonelised – Pariisi majad ehitud, lehvisid sini-puna-valged lipud, naistel ja tüdrukutel olid käes lillekorvid, meestel ja poistel tammeoksad, Konvendi liikmed pidulikes riietes , eesotsas helesinises frakis Robespierre, käes viljapead. Ta pidas kõne, sooritati rituaalne pahede (ateismi, ahnuse, egoismi ja uhkuse)sümboolsete kujude põletamine ja rongkäik läbi linna.
Kultust tõlgendati mitmeti. Osa arvas , et tegemist on vaikse tagasipöördumisega kristluse juurde (austati siiski nn Kõrgemat Olevust), teiste meelest oli see kiriku naeruvääristamine. Jakobiinide meelest vastas see rahva vajadusele uskuda millessegi ning harjumusele osaleda tseremooniates. Vaatamata hiilgavale algusele kultus rahva hulgas siiski ei juurdunud.
Jakobiinide võimult kukutamise järel lahutati kirik riigist. Prantsusmaa muutus täielikult ilmalikuks, kirik jäi välja ka riigieelarvest. Kuna Kõrgema Olevuse kultus polnud populaarsust võitnud hakkasid vaikselt oma positsioone taastame endised vaimulikud. Kuni Prantsuse revolutsiooni lõpuni katoliiklust siiski ei taastatud. Alles Napoleoni võimu ajal allutati kirik taas riigile ja tunnistati enamiku prantslaste usuks .