Eesti Holstein Alates 1. jaanuarist 1998 nimetati eesti mustakirju tõug eesti holsteini tõuks. Lehmad on märgatavalt kõrgejalgsemad, keha on kitsam ja pikem, lihastik on vähearenenud, toitumus on hea vaid kinnisperioodil enne poegimist. Udar on pikem, vähem sügav, nisad normaalsed, tagantvaates hakkab silma udara keskside sügava vaona kahe udarapoole vahel. Veresooned kõhul ja udara välisseinal on hästi märgatavad. Jalad on tugevad, küllalt peeneluulised, vahel ka püstised. Sõrad on normaalse kujuga, sageli heleda sarvainega, harva esineb kõrvalekaldeid sõrakujus. Lehmad on rahuliku iseloomuga ja väga hea isuga. Hea põhisööda kasutus ongi eesti holsteini tõu eeliseks teiste tõugude ees
1 kg piima kohta tuleb 400 g ja rohkem jõusööta. Peale nende tüüpide võib põhisöödalise söötmise korral eristada veel mitmeid alatüüpe: _ heinatüübiline söötmine levinud perefarmides, kus loomadele silo ei söödeta; _ silotüübiline rohusöötadest on ratsioonis ülekaalus silo; _ silo-heina tüübiline söötmine selline, kui rohusöötadest söödetakse nii heina kui silo. PIIMAKARJA SÖÖTMINE LAKTATSIOONITSÜKLI ERI PERIOODIDEL JA KINNISPERIOODIL Laktatsioonitsükkel algab lehmade poegimisega ja lõpeb kinnijätmisega. Sellele järgneb 40...60 päevane kinnisperiood enne uut poegimist. Perioodi poegimisest poegimiseni nimetatakse poegimisvahemikuks. Lehmade söötmisele on nendel perioodidel erinõuded. Kui nendest kinni ei peeta, jääb osa potentsiaalsest toodangust saamata, halveneb söödakasutus (st 1 kg piima tootmiseks kulub rohkem sööta) ja tõuseb piima omahind. Kui enne poegimist
Talve söödad: hein, põhk, silo, ka juurviljad kartul; õlle- ja piiritusetööstuse jäätmed (linnaseeod, praak, õlleraba), jõusööt ja mineraalsöödad. Suvel: haljassööt (karjamaarohi), jõusööt ja mineraalsöödad. Jõusöödad – suurte toodangute ja hea juurdekasvu saamiseks. Talvel kulub piimakilo kohta 250-400 g jõusööta. Mineraalsöötade vajadus sõltub põhiratsiooni mineraalelementide sisaldusest. 10) Piimakarja söötmine laktatsioonitsükli eri perioodidel ja kinnisperioodil. Kui enne poegimist lehma udar on liiga tugevalt turses, tuleks teda sööta nõrgemini kui keskmiselt kinnisperioodil. Ratsioonist tuleks ära jätta piimateket soodustavad söödad (silo), vähendada jõusööda kogust. Kui aga enneaegset piimateket ei ole märgata, võib põhisöötasid – heina, silo anda vabalt isu järgi, jõusööta 1…2 kg päevas. Pärast poegimist tuleb peatselt lehma ka lüpsta (isegi öösel). See on vajalik eeskätt selleks, et
(Sonets jt, 2009) 7 3.3. Kinnisperiood Umbes 1,5-2 kuud enne poegimist jäävad või kui nad ise seda ei tee, siis jäetakse lehmad kinni. Sel ajal peab ennetama mastiiti ning tagama loomadele sööda kvaliteet eriti tähtis, sest need võivad põhjustada aborti, mis tähendab seda, et järglane ja tulevane tootja läheb kaduma ning see võib rikkuda ka lehma algava laktatsiooni. Samuti ei tohi kinnisperioodil loomi ülesööta, sest võib esineda poegimisraskusi ja ainevahetushaiguseid, mis pärsivad piimajõudlusi. Lehma normaalne tervis ja hea vastupanuvõime tiinuse ajal annavad vasikale parima alguse eluks. (Sonets jt, 2009) 8 4. Kokkuvõte Töö eesmärk oli välja tuua sigimise mõju piimajõudlusele. Selle käigus leiti, et sigimisel on piimajõudlusele äärmiselt suur mõju ning seda mitmest küljest. Esiteks on
kohta tuleb 400 g ja rohkem jõusööta. Peale nende tüüpide võib põhisöödalise söötmise korral eristada veel mitmeid alatüüpe: _ heinatüübiline söötmine – levinud perefarmides, kus loomadele silo ei söödeta; _ silotüübiline – rohusöötadest on ratsioonis ülekaalus silo; _ silo-heina tüübiline söötmine – selline, kui rohusöötadest söödetakse nii heina kui silo. PIIMAKARJA SÖÖTMINE LAKTATSIOONITSÜKLI ERI PERIOODIDEL JA KINNISPERIOODIL Laktatsioonitsükkel algab lehmade poegimisega ja lõpeb kinnijätmisega. Sellele järgneb 40…60 päevane kinnisperiood enne uut poegimist. Perioodi poegimisest poegimiseni nimetatakse poegimisvahemikuks. Lehmade söötmisele on nendel perioodidel erinõuded. Kui nendest kinni ei peeta, jääb osa potentsiaalsest toodangust saamata, halveneb söödakasutus (st 1 kg piima tootmiseks kulub rohkem sööta) ja tõuseb piima omahind
rohusöötadest söödetakse nii heina kui silo. Laktatsioonitsükkel algab lehmade poegimisega ja lõpeb kinnijätmisega. Sellele järgneb 40…60 päevane kinnisperiood enne uut poegimist. Perioodi poegimisest poegimiseni nimetatakse poegimisvahemikuks. Juba nädalapäevad enne loodetavat poegimist tuleb jälgida eriti suuretoodanguga lehmi. Kui enne poegimist lehma udar on liiga tugevalt turses, tuleks teda sööta nõrgemini, kui keskmiselt kinnisperioodil. Pärast poegimist tuleb peatselt lehma ka lüpsta (isegi öösel). See on vajalik eeskätt selleks, et vasikas saaks kiiresti sooja ema ternespiima. Alates 4-ndast elunädalast hakatakse vasikatele võimaluse korral lõssi. Alates 3…4 poegimisjärgsest päevast võib ratsiooni võtta ka väikestes kogustes head silo. Selliselt, söödakoguste järk-järgulise suurendamise teel, jõutakse 10…12 päeva pärast täisratsioonini. Päev-päevalt võib suurenda jõusöödakogust.
Kui sööda metaboliseeruva energia sisaldus on 15 MJ, siis sööda brutoenergia on suurem, neto madalam!! 14 Veiste söödad. Talve söödad: hein, põhk, silo, juurviljad, kartul, õlle- ja piiritusetööstuse, jõusööt ja mineraalsöödad. Talvel kulub piimakilo kohta 250-400 g jõusööta. Suvel: haljassööt (karjamaarohi), jõusööt ja mineraalsöödad. Piimakarja söötmine laktatsioonitsükli eri perioodidel ja kinnisperioodil. Kui enne poegimist lehma udar on liiga tugevalt turses, tuleks teda sööta nõrgemini, tuleks ära jätta piimateket soodustavad söödad (silo), vähendada jõusööda kogust. Pärast poegimist tuleb peatselt lehma lüpsta (isegi öösel), et vasikas saaks kiiresti sooja ema ternespiima. Laktatsiooni algul tuleb sööta mõnda aega isu järgi. Sel perioodil lehm lüpsab rohkem ja võtab kaalust maha.
süsivesikud. · Kõige kergem on söötmisega mõjutada piima rasvasisaldust, kui valgusisaldust ja peaaegu võimatu on mõjutada piima suhkrusisaldust. Piima koostisosade sisaldus on geneetiliselt tugevalt determineeritud ning üle geneetilise lae praktiliselt võimalik neid tõsta, küll võib aga see saavutamata jääda kui me loomi õigesti ei sööda. · Kõige olulisem on vältida looma liigset rasvumist kinnisperioodil. Maksa rasvumine · Haiguse eellugu ehk etümoloogia on sama mis ketoosil. · Maks hakkab rasvuma reeglina ennem, kui ilmnevad ketoosi tunnused. · Maks hakkab rasvuma ennem poegimist. · Maksa võib koguneda päevas kuni pool kilo rasva. · Maksas võivad olla rakud 60-70% ulatuses rasvunud. Need ei võta osa maksa elutegevusest-tööst.
juurdekasvu ööpäevas. Kui juurdekasv on väiksem, häirub paljude elutähtsate organite areng, eriti tugevasti saab kannatada immuunsüsteem. Halveneb söödakasutus ja tekib seede-, hingamis- ning vereringeelundkondade krooniline arengupeetus. Tiine mullika ja kinnislehma söötmine Hoiduda tuleb riknenud ja hallitanud söötadest, külmunud juurviljadest, kartulist ja silost, sest need põhjustavad aborte, surnudsünde ja loote kahjustusi (kõige sagedasemad on maksakahjustused). Kinnisperioodil söödetakse lehma nii tugevasti, nagu annaks ta 7-8 kg piima päevas (avanss-söötmine). Selle sööda arvelt moodustub kehavaru, mida lehm kasutab pärast poegimist täiendava piimakoguse andmiseks. Lehma söötmine viimastel poegimiseelsetel päevadel Viimastel poegimiseelsetel päevadel jälgitakse hoolsalt udara seisukorda, udaraturse tekkimisel ja viimaste poegimiseelsete tunnuste avaldumisel lõpetatakse jõu- ja
Toitumuse hindamise süsteem võimaldab loomi klassifitseerida nende kehavarude (keharasvade tagavara) järgi. Kas karjas olevad lehmad, arvestades nende laktatsioonistaadiumi, on sobivas toitumuses, on nad rasvunud või hoopis kõhnad? Millises toitumuses peaksid lehmad olema? Kirjanduse andmetel on reproduktsioonitsükli kestel on kuus olulist perioodi, mil soovitatakse toitumust hinnata: kinnisperioodil, poegimisjärgselt ning edaspidi ligikaudu 45. 90. 180. ja 270. laktatsioonipäeval. Kinnislehma ideaalne toitumushinne peaks olema 3,5. Lehmad võtavad kaalus juurde efektiivsemalt laktatsiooni kestel kui kinnisperioodil. Järelikult peaks lehm laktatsiooniperioodi lõpuks olema taastanud oma kehavarud ning kinnisperioodil tuleks sobivat toitumust hoida ja vältida loomade rasvumist. Laktatsiooni alguses tuleks samuti toitumust hinnata
Atsidoosi korral võib lehmadel esineda sõra nahktalla haavandumist ja lonkamist. Poegimishalvatus- vere kaltsiumi- ja suhkrusisaldus on sel korral tugevalt langenud. Poegimishalvatus tekib äkki ja kulgeb kiiresti. Algul esineb isutus, siis hakkab tagakehast alates halvatus ,mis levib üle kogu keha. Loom langeb maha ja ei suuda tõusta, seisund halveneb kiiresti. Ca ja glükoosi manustamisel veeni tervistub enami lehmi. Poegimishalvatust põhjustab Ca ülesöötmine kinnisperioodil. 62. Veiste ägedad nakkushaigused Marutaud- ägedalt kulgev nakkushaigus, kandub edasi haige looma hammustuste kaudu. Haigestunud loom on kergersti erutuv ja esinevad taju häired, enamasti lõpeb halvatuse ja surmaga. Haiged metsloomad ei karda inimesi, tulevad inimasulate lähedusse. Näiliselt rahulikud kuid võivad ootamatult hammustada. Peiteperiood 2 nädalat kuni 2 kuud. Haigusnähtude korral ravi tulemusteta.
reproduktsiooni, tervisliku seisundi, keskkonnatingimuste jm faktoritega · Erinevates kasvufaasides ja laktatsiooni etappidel toitainete vajadus muutub. · Vasikate puhul tuleb eelkõige arvestada juurdekasvuga, mullikatel juurdekasvu ja tiinusega ning lehmadel tiinuse, laktatsioonistaadiumi ja toodanguga. · Mida kõrgem on lehma toodang, seda suurem on toitainete vajadus. · Söötmisega kinnisperioodil (nn avanss-söötmine) luuakse lehmal laktatsiooni alguseks teatud energiavaru, mida kasutatakse intensiivsema piimaloome perioodil täiendava energiaallikana lisaks söödast saadavale energiale. · See energiavaru salvestub rasvkoena ning avaldub lehma konditsioonis. · Laktatsiooni alguses, mil piimaloome on intensiivne, rasvkoe osa väheneb, mistõttu lehm kõhnub ja kehamass kahaneb tuntavalt.
annaabi.ee 
