Emmi ja Jaanus viisid poisi Prohveti-Pärdi juurde, kus Oodo toibus. Oodo vaatas uimaselt ringi ja kui pilt juba selgem oli kukkus ta Jaanust sõimama. Lõik katkendist: ,,Mis sa, loll, mind vahid? Talumats, koeranahk! Sinu see häbemata täkk oli, ja kui ma teda kätte ei saa, siis lasen sinule piitsa anda." ( Jaanus tõmbas otsaesise krässu ja vahtis, silmad laiali, põnevil teise silmi.) ,,Vahi, vahi, koer! Armust ma sulle kord nahatäie kinkisin, aga nüüd pead sa ta kätte saama." (Jaanus surus sõrmed pihku ja astus, näost kahvatu, ka sammu ligemale, rind rinna vastu.) ,,Katsu sa mind puutuda! Ja kui sa ennast veel kord lossihoovis näitad, siis lasen su koertel lõhki kiskuda, et sust muud järele ei jää kui su kerjusekaltsud..." Kui lapsed juba suureks kasvasid ei taandunud Oodo raev, ülbus ja uhkus mite sugugi. Isegi isa surma üle poiss ei kurvastanud. Oodo ei kohkunud ka lapsepõlve tuttava, Jaanuse maja tulle
ühel hommikul vara ärkadki suveta kajakas järvel lendab vee kohal on udu ja hall ja mõttessevajunult endas sa kõnnid ta tiibade all Priidu Beier SEPTEMBER HAIKUDES 11 Metsapurjus ma Soo, sambla, joovika viin tassid pruulin täis. Sambla pehmuses sügisvürtside kutse. Kaduvus veetleb. Kevade seemne tuul on külvanud mulda! Päev nagu täna täis septembriõitsemist. Süda ei õitse. Ma laulsin laule Kuid kinkisin kõik ära. Tuul, see tänas mind Sookalmides on mu ütlemata sõnad. Tundmatu autor 12 SEE ON INDIAANI SUVI Pilved on mööndavalt maad ligi, ripuvad nagu rasked udarad, nõristades halli sappi. Tuulehurdad tantsivad galoppi, nende vilistav falsett vihiseb taeva all nagu rakett. Õuest on kadunud laste huiked, ära varaselt linnu luiked. Astrid aias pekstud porri, penigi pagenud onni. Sügis oktoober.
Käes on savi käes on suur savi käes on kuum savi eemale linnast eemale linnast sõidavad savitajad kui käes on savi siis soe on merevesi üks savitaja ütles teisele: ´´Ma tunnen su vastu suurt havi´´ suurt havi!suurt havi!suurt-suurt havi! suur savi! päevad pikad! suur savi! valged ööd! kui savi on käes siis saame pahata! * * * lumi ammu ära sulas metsa veeres palju sinilolli kimbukese sinilolli kinkisin ma sulle tänulikult selle eest suud sa andsid mulle Sügaval maa all elavad... sügaval maa all elavad linnud mullased linnud kui nad puhtaks pesta lööb särama rukkilille karva sulestik need linnud on põdrapõrnikpääsukesed ja sügavsinised muttkotkad nende lindudega mängib eestlane indiaanlast ja indiaanlane eestlast need linnud lubavad vaid põlisrahvastel oma siniseid sulgi näppida meie eestlased ja indiaanlased tuleme kolmevärviliste koerte ja maa-aluste lindude maalt
, mida?. Täissihitis lõpetatud tegevus, kui laiendab da-teg nime, kui väljendatakse käsku. On omastavas(kelle?,mille?)ja nimetavas (kes?,mis?) käändes. Osasihitis lõpetamata tegevus, ebamäärane hulk, eitav. On osastavas (keda?mida?) käändes. Sihitis esineb enamasti sihitiste tegusõnadega luasetes. MÄÄRUS Määrus ehk adverbiaal on verbi laiend, mis pole alus, sihitis ega öeldistäide. Määrused võivad märkida: 1. Tegevuse osalisi: tegijat (minu teha), valdajat (kinkisin talle), vahendit (kirvega), kaasnejat (koos Mikuga) või seda, millele tegevus on suunatud (nn sõltuvusmäärus) suhtus inimestesse hästi. 2. Tegevuse asjaolusid: kohta (linnas), aega (homseks), viisi (kiiresti), seisundit (gripis). 3. Sündmuse põhjuslikke seoseid: põhjust (külmast kanged), tingimust (õnnetuse korral), otstarvet (koolimaja ehitamiseks),mööndust (raskustele vaatamata). Seega tähitsab määrus tegevuse kaudseid osalisi või asjaolusid. NB
Öö. Valgeid hobuseid jookseb üle sinise põllu. Kukub kerget lund üle karge talve. Kusagilt kõlavad kellad üle kauge künka. Väriseb vari. Taevas rebaseid jookseb, tuli neil sabas. Välguvad hännad vilkalt ööga rütmis. Akna all tütarlaps istub tumedas kleidis. Muusika sulgub. 1962 8 *** "lumi ammu ära sulas..." Lumi ammu ära sulas metsa veeres palju sinilolli kimbukese sinilolli kinkisin ma sulle tänulikult selle eest suud sa andsid mulle. See on viimane luuletus See on viimane luuletus, kus luule tolmab nagu põuapäike, kus luule undab nagu rehepeksumasin, kus luule tõukleb nagu higine reisija tipptunni trammis, kus ööluule istub augustipärna pimeduses, kus aoluule supleb põuamõõnases jões pajude all, imedes endasse viimast leitsaeelset värskust.
tunnistada absurdi, aga pole vaja olla loll." [ -- ] Donzuanism. On naeruväärne kujutada don Juani ette kuutõbisena totaalse armastuse otsingul. Selle pärast, et ta kõiki naisi innuga ja kogu oma olemusega armastab, peab ta ikka ja uuesti seda andumust ja süvenemist kordama. Ja selle tõttu loodabki iga naine anda talle midagi, mida veel keegi teine pole talle andnud. Aga kõigile saab osaks suur pettumus ja neil õnnestub temas äratada ainult seda kordamise vajadust. ,,Ma ju kinkisin sulle lõpuks oma armastuse," hüüab üks neist. Ja pole midagi imestada, kui don Juan naerma hakkab: ,,Lõpuks? Ei, vaid jälle kord." Miks peaks armastama harva, et palju armastada? Kurbadel on kaks põhjust kurb olla: nad on kas teadmatuses või loodavad. Don Juan teab ja ei looda. Ta on nagu kunstnik, kes teab oma piire, ei ületa neid iial, ja saavutab sel kitsukesel rajal, kus ta vaim kodus on, meistri imelise kerguse. Ja see ongi geenius: aru, mis tunneb oma piire
a) tegijamäärus Asjatundjate poolt anti tööle eitav hinnang. Ta on kõigist vihatud. Need majad on minu isa ehitatud. See ei ole minu teha Ma kinkisin talle raamatu. Tal on b) valdajamäärus raamat. Ta sai minult raamatu. Jüri sai ema käest teada, et isa on haige. Mul on igav Tegevuse osalised c) vahendimäärus Isa lõhkus kirvega puid. Naine ei
..Ja ma ei kannatanud seda! Oli ta ju "maakas"...lihtne tööline, kellel puudus isegi tiitel, mis oli tol ajal kohutavalt moes...nagu praegugi...Aga mitte sellest pole jutt! Esme haarab Adeele käest, too ei tõrgu, vaid vaatab julgelt vastu. Mis su nimi on, mu laps? Adeele: Adee...ei, hoopis Ada! Esme: Ada...kui kaunis! Mu pisipoja oleks nii väga rõõmustanud sinuga tutvudes! Adeele: Teil on poeg? Kuid ma arvasin, et teie abielu ebaõnnestus! Esme: Ja nii see ongi...Kuid lapsed ma talle kinkisin ja tänu jumalale, et poiss on täitsa minusse! Aga tüdruk läks isasse...Alexa mu tütreke... Adeele: Alexa? See nimi...ta tundub mulle kuidagi tuttav olevat! Esme: Alexa? Jah, kaunis nimi...Kuid "Ada" kõlab ka ju ilusasti! Adeele: Ei, ma ei mõelnud seda...Oodake! Kas te tahate öelda, et teie poja nimi on... Esme : Adeelet katkestades Marc. Kuigi isiklikult mina oleks teda pigem Marcuseks hüüdnud! See ta isa... Adeele: Katkestab Esme kõlava hüüatusega Marc!
Friedrich Daniel Ernst Schleiermacher (1768-1834) Hermeneutika ja kriitika (1838) Hermeneutika kui võõra individuaalsuse mõistmise viis Vääritimõistmine on loomulik; algne situatsioon Grammatiline ja psühholoogiline tõlgendamine: mõistmine sõltub keelest ja kõnelejast.Komparatsioon / divinatsioon Hermeneutiline ring: ,,Iga teos on osa ühisest elust." lumi ammu ära sulasmetsa veeres palju sinilolli kimbukese sinilolli kinkisin ma sulle tänutäheks selle eest suud sa andsid mulle(Andres Ehin: Kimbuke sinilolli, 4) Seega tegeleb Schleiermacher arusaamisega. Eristab kaks arusaamise liiki -- tekstist (filoloogiline arusaamine) ja teksti autorist arusaamine, kusjuures viimane on olulisem. Schleiermacher tegeles vanade sakraalsete tekstidega, sellest lähtub tema väide, et arusaamine on lõputu protsess. Ajalugu on ennekõike arusaamise protsess. Alati on lugeja ja autori vahel
Kohe toon labida, sellega savitan. Kuidas saan sileda üle käin üle tulega, kust võtan küünla ma, sobib ka pirrr...d! 5. Ketrasin-kudusin, ketrasin-kudusin, kudusin pojale püksid. Poeg läks metsa kännu otsa, tõmbas püksid lõhki tsirr-tsirr. 6. Sitsim-vitsim, sitsim-vitsim, ostsin orja, ostsin härja, tegin orjale kasuka, härg tõmbas lõhki kärrr! 7. Tegin püksid, tegin püksid, kaks reit korraga, tõmbasin lõhki kärr! 8. Kraasisin, ketrasin, kerisin, kudusin, kinkisin Kadrile kapukad. Kadri läks vihmaga välja, räästa alla, kastis kapukad märjaks sorrr... 9. Seedispuu, eedispuu, mohusuu, lätispuu, õmblesin uhke uue kuue, kuub läks seljas pädipidi, pidipädi, pahupidi. Sikutasin, sikutasin, sikutasin, kuni käriseski kärrr... 10. Hiireke, hiireke, too vett, kassike, kassike, kasta saia, lõoke, lõoke lõhu puid, tihane, tihane, tee tuli ahju! Kustpoolt ma teen? Kustpoolt ma teen?
teetööde alal killustikuhunnikule otsa ja antud otsuses tuli ka siin KR ulatuses kahju vähendada. 65. Mis on loom ja kes on loomapidaja VÕS § 1060 järgi arvestades ka kohtupraktika seisukohti? Loomapidaja võib olla ka looma ebaseaduslik valdaja. 75-07, kus A sõitis autoga ja talle jooksis ette koer, kes elas tee ääres B majas. A esitas kahju hüvit nõude B vastu, kes esitas vv, et koer küll elab siin, aga nädal varem kinkisin selle C-le. RK ei tahtnud vabast B-d vastutusest ja märkis st, et loomapidajaks on ka isik, kes ei ole omanik ega valdaja aga kes looma kasutajana otsustab üksi või kellegagi koos loomaga seot küs üle. Ühel loomal võib olla ka mitu pidajat. 66. Missugused on tootja vastutuse eeldused ja kuidas on jaotatud nende eelduste tõendamise koormus? (4) Marginaalse tähtsusega. § 1061 järgi 4 eeldust: isiku surma põhj, kehavigastus, tervise kahjust
kuriteo olen ma sooritanud? Võimatu, et Majesteet tõstaks nii palju kära vennale kirjutatud kirja pärast.» Kuningas, keda omakorda nii otseselt rünnati, ei teadnud, mida vastata. Ta arvas, et nüüd on paras hetk oma soovi avaldamiseks, kuigi pidi seda alles peo eelõhtul tegema. «Madame, lähemail päevil toimub raekojas ball,» ütles ta väärikalt. «Soovin, et te meie tublide linnaisade auks ilmuksite sinna tseremooniariietuses ja tingimata kannaksite teemantripatsitest ehet, mille kinkisin teile sünnipäevaks. See on minu vastus.» Vastus oli hirmus. Kuninganna Anna arvas, et kuningal on kõik teada ja et ta ainult kardinali nõuandel varjas seda seitse või kaheksa päeva, -- pealegi oli taoline käitumine iseloomulik kuningale. Kuninganna muutus väga kahvatuks, toetas madalale lauakesele oma ülikauni otsekui vahast käe, vaatas kohkunult kuninga poole, ja ei vastanud sõnagi. «Te mõistate mind, madame,» ütles kuningas, ülimalt nautides kuninganna kimbatust,
pahase ning veidi põlgava näoga teda silmitses, ja nüüd süttis ta viha selle vastu leegitsema. Sammu ette astudes, rusikaid ja pead ette sirutades seadis ta enese võitlusvalmilt Jaanuse ette ja karjus: «Mis sa, loll, mind vahid? Talumats, koera-nahk! Sinu see häbematu täkk oli, ja kui ma teda kätte ei saa, siis lasen sinule piitsa anda.» Jaanus tõmbas kulmu kortsu ja vahtis, silmad põnevil laiali, teisele silmi. «Vahi, vahi, koer! Armust ma sulle kord nahatäie kinkisin, aga nüüd pead sa ta kätte saama.» Jaanus surus sõrmed pihku ja astus, näost kahvatu, ka sammu ligemale, rind rinna vastu. «Katsu sa mind puudutada! Ja kui sa ennast Veel kord lossihoovis näitad, siis lasen su koertel lõhki kiskuda, et sust muud järele ei jää kui su kerjuse kaltsud . . . » Sellega lõppesid seks korraks junkru ähvardu-. sed, sest lähemal silmapilgul välgatas Jaanuse käsivars ta silmade ees, laksatav lops pani ta põse punetama, keele tarduma ja jalad tuikuma
annaabi.ee 
