Valgustustihedus Kui valgusallikast lähtuv valgus langeb kaugusel r asuvale pinnale suurusega A, Valgustustihedus E võrdub sellele pinnale langeva valgusvoo Φ ja pinna suuruse jagatisega. Φ = I × Ω ja ruuminurga definitsiooni Ω/A = 1/r2 Pinna valgustustihedus on võrdne jagatisega I/r2 E = Φ/A = I × Ω/A = I/r2 Heledus Valgusallika pinna heledus, kus A on pinna suurus ja ϑ nurk pinna normaali ja kiirtekimbu suuna vahel. Seega on valgusallika heledus võrdne tema pinnaelemendilt antud suunas lähtuva kiirtekimbu valgustugevusega. L = I/Acosϑ Valgustugevuse mõõtmine Valgustugevuse mõõtmise põhimõtet, kui punktikujuline valgusallikas paikneb 1-meetrise raadiusega kera keskpunktis, siis lõikab 1 steradiaani suurune ruuminurk Ω vastavalt steradiaani definitsioonile kerast 1-ruutmeetrise pinna A.
11. Milline valgus kaldub pärast difraktsioonivõre läbimist rokem kõrvale sinine või punane? Punane/kollane värv kaldub difreaktsioonivõre läbmisel rohkem kõrvale. 12. Kas kõrvalekalle on suurem teiss või neljandas spektrijärgus? Neljanda spektrijärgus on suurem kõrvalekalle 13. Teie difraktsioonivõrel on 300 joont millimeetri kohta. Millisest järgust alates hakkavad spektrid kattuma? Seda saab arvutada 14. Milleks oli vaja kollimaatorit? K pilutoru paralleelse kiirtekimbu saamiseks ehk kollimaatori 15. Milleks oli vaja pilu? Kas tulemus sõltub pilu laiusest? pilutoru paralleelse kiirtekimbu saamisek Kui pilu laius on suurem, satub sellesse "mitu sekundaarallikat" ning juba piludel ja tekib interferents - see muudab meie valemid mittekehtivaks. Teiseks oluliseks puuduseks on nõrk valgustatus ekraanil , kuna pilu on väga kitsas ning katsesse pääseb seetõttu vähe valgust.
välju. 16. Difraktsiooniks nimetatakse lainete kandumist teele jäävate tõkete taha. 17. Interferentsiks nimetatakse lainete liitumist, mille tulemusena mõnes kohas lained muutuvad suuremaks (amplituud saab suuremaks kui ühe liituva laine amplituud), teises kohas väiksemaks (amplituud väheneb). 18. Selgendav kate: need vähendavad peegeldunud valguse hulka ja sellega suurendavad klaasi läbinud valguse hulka. 19. Mingi eseme holografeerimiseks kasutatakse kahe koherentse kiirtekimbu interferentsi. Tugikimp, suunatakse peegliga enne holografeeritava esemeni jõudmist fotoplaadile või – filmile. Esemekimp suunatakse sinna pärast holografeeritavalt esemelt peegeldumist. 20. Kui asetaksime nn loomuliku valguse teele seadme, mis laseb läbi ainult mingis kindlas sihis, näiteks vertikaalsihis võnkuvate E-vektoritega laineid, siis sellist valgust nimetatakse polariseeritud valguseks. 21
14. Mis on footon? Valguse kvant. 15. Mida nim interferentsiks? Interferentsiks nimetatakse lainete liitumist, mille tulemusena mõnes kohas lained muutuvad suuremaks (amplituud saab suuremaks kui ühe liituva laine amplituud), teises kohas väiksemaks (amplituud väheneb). 16. Mida nim difraktsiooniks? Difraktsiooniks nimetatakse lainete kandumist teele jäävate tõkete taha. 17. Selgita holografiseerimist? Kahe koherentse kiirtekimbu interferentsi kasutamine. Kasutatakse kaht kumerläätse, mille abil muudetakse kitsas laserikiir laiaks paralleelsete lainete kimbuks. Üks osa sellest kimbust, suunatakse peegliga enne holografeeritava esemeni jõudmist fotoplaadile või -filmile. Teine osa suunatakse sinna pärast holografeeritavalt esemelt peegeldumist. 18. Tee hologrammi vaatlemise skeem: 19. Mis on polarisaator ja mis analüsaator?
torust välja optilise telje suhtes 45 kraadise nurga all oleva tasase sekundaarpeegliga. · Gregoriuse teleskoobil on peapeegel sfääriline või paraboolne, sekundaarpeegel on elliptiline nõguspeegel. Kuigi optiline skeem oli pakutud enne Newtoni skeemi, ei võimaldanud 17. sajandil optikatööstuse tase selliseid teleskoope toota. · Cassegraini teleskoobil on peapeegel sfääriline või paraboolne, sekundaarpeegel aga hüperboolne kumerpeegel, mis peegeldab koonduva kiirtekimbu (fookuskaugust seejuures suurendades) läbi peapeeglis keskel oleva avause fookusesse. · Richie-Chretieni teleskoobil on nii pea- kui sekundaarpeeglid hüperboolsed, fookuse tasand on tasane ning väga suures ulatuses moonutustevaba. Selline optiline skeem on näiteks Hubble'i kosmoseteleskoobil. Katadioptrilistel teleskoopidel koosneb objektiivile vastav optiline skeem nii peeglitest kui läätsedest.
võimenduse. Peegeldumine kristalli otstelt tekitab kristallist optilise resonaatori (samas võib resonaator olla kristallist väljaspool). Pooljuhtlaserites kasutatakse töötava ainena näiteks galliumarseniidi GaAs, kaadmiumsulfiidi CdS, indiumarseniidi InAs või tsinksulfiidi ZnS.Pooljuhtlaseritel on väga suur kasutegur, mis läheneb 100%-le. Nad on väikeste mõõtmetega ja häälestatavad ning nende kiirgus on moduleeritav. Kahjuks on nende väljundsignaali spekter võrdlemisi lai ja kiirtekimbu hajumisnurk küllalt suur. Peale selle vajavad nad jahutamist. Üht levinumat materjali pooljuhtlaseri tarvis valmistatakse tahkest galliumarseniidist ja see sarnaneb taskuraadio transistrides kasutatavate pooljuhtidega. Teatud viisil elektriliselt ergastades saab selle aine erinevate tükkide lahutuspinnad panna laserina kiirgama, ent üksnes infrapunases lainealas. Enne käivitamist tuleb seadet jahutada vedelas õhus. ultraviolettvalguse laserid
Kui suunata laserikiir väikesele kerakujulisele takistusele, siis difraktsioonipildil võib näha vaheldumisi tumedaid ja heledaid kontsentrilisi rõngaid. Ühe osakese korral on rõngaid raske näha valguse foonil, mis langeb ekraanile otse. Kui kiirte teele panna suur hulk kaootiliselt asetsevaid osakesi, siis difraktsioonipildi intensiivsus suureneb, kusjuures intensiivsuse jaotus on samasugune kui ühe osakese puhul. Difraktsiooninurk (otsese ja difrageerunud kõrvale kaldunud kiirtekimbu levimissuuna vaheline nurk) sõltub valguse lainepikkusest ja on seda suurem, mida väiksemad on osakeste mõõtmed. Kui valguse levikut takistavate osakeste tumedate rõngaste jaoks: ja heledate rõngaste jaoks, läbimõõt on d ja valguse lainepikkus on ,siis rõngaste nurkdiameetreid i kirjeldavad valemid: sin 3 = 2,22 / d sin1 = 1.22 / d sin 4 = 2,68 / d sin 2 = 1,64 / d , Rõngad on nummerdatud alates esimesest sisemisest tumedast rõngast. Kasutades
Lasereid liigitatakse pumpamise viisi, töötava aine, resonaatori ehituse ja tööreziimi järgi. Pumpamise viisiks võib olla optiline pumpamine, elektronergastus ja keemilised reaktsioonid, aga leidub muidki võimalusi. Tööreziimi järgi eristatakse pidevreziimis töötavat ja impulsslaserit. Töötava aine põhjal eristatakse gaas-, vedelik-, pooljuht- ja dielektriklasereid. [2] 4.1 Gaaslaser Gaaslaserile on omane kiirguse suur monokromaatilisus, lainepikkuse stabiilsus ja kiirtekimbu väike hajumisnurk. Gaaslaserid saavad töötada nii pidevas kui impulssreziimis.[2] Kõige võimsamate gaaslaserite hulka kuulub gaaslahenduslaser. Selles töötav aine on süsinikdioksiidi ja lämmastiku segu ning pööratud jaotuse tekitab gaaslahendus. Sellise laseri võimsus on pidevreziimis kuni 10 kW, aga impulssreziimis kuni 10 GW.[1] Gaasidünaamilises laseris on töötavaks aineks süsinikdioksiid ja pööratud jaotuse tekitab soojuse juurdevool
Sama tüüpi ühendite korral sidemete polariseeritavus ksavad siduva elektronpilve tiheduse vähenedes, seega aatomite mõõtmete kasvamisega ja elektronegatiivsuste kahanemistega(suureneb reas HF>HCl>HBr>HI) Polariseeritavuse piirjuhtum on sidemete katkemine ja ioonide teke. Kui katkemisel läheb elektronpaar täielikult üle ühele aatomitest heterolüütiline katkemine. 4. Kolloidlahuste füüsikalised-keemilised omadused Valgushajumine, kolloidlahusest läbi juhitud valgus-kiirtekimbu tee lahuses on näha heleda koonusena. Kolloidlahused on sageli elektriliselt laetud. Tekitades kolloidlahustes elektrivälja, hakkavad osakesed liikuma. Osakeste liikumise saab muuta nähtavaks. Kolloidosakeste suunatud liikumine elektriväljas elektroforees. KL om põhinevad paljud tehnikas kasut võtted kangaste värvimisel, tarbevee puhastamisel koagulandiga(veepuhastusjaamades). 5. Alkeemia Alkeemia periood (IV...XVI 17.saj)
· Optiliselt ühtlases keskkonnas levib valgus sirgjooneliselt. 17. Mis on läätse fookus? LÄÄTSE FOOKUS punkt läätse optilisel peateljel, kus koonduvad optilise peateljega paralleelsed kiired. Fookuse tähis on F Kumerläätse fookuseks nimetatakse punkti, kus pärast kumerläätse läbimist koondub läätsele langev optilise peateljega paralleelne valgusvihk. Nõgusläätse fookuseks nimetatakse punkti optilisel peateljel, kus koonduvad läätse läbinud hajuva kiirtekimbu pikendused. 18. Mis on läätse fookuskaugus? FOOKUSKAUGUS on läätse optilise keskpunkti ja fookuse vaheline kaugus. Fookuskaugus sõltub läätse materjalist ja läätse pinna kujust. Fookuskauguse tähis on f. Fookuskauguse mõõtmiseks on vaja kõigepealt määrata läätse fookus. Seejärel tuleb mõõta läätse keskpunkti ja fookuse vaheline kaugus. 19. Mis on läätse optiline tugevus? Valem, tähiste selgitustega. Ühik.
Objektiivi fookuskaugus on alati näha aerofoto servas ja Δx ja Δy suurused on antud aerofotoaparaadi passis. Praktiliste ülesannete lahendamisel võetakse Δx ja Δy väga tihti võrdseks nulliga, st kokkulangevaks aerofototsentriga. Kõnekeeles loetaksegi aerofoto telgede lõikepunkti aerofoto peapunktiks. Välimised orienteerimiselemendid. Need määravad kiirtekimbu asendi ruumis. Neid võib jagada kaheks: 1) joonelised Xs, Ys, Zs 2) nurgalised A, αx, κ (kapa), ω; α, κ (kapa), A Joonelised elemendid määravad projekteerimistsentri s asukoha ruumis. Täpsemalt võttes X s ja Ys määravad nadiirpunkti aluse N asukoha ja Zs on projekteerimistsentri s kõrgus maapinnast. Kolm nurgalist elementi α, κ (kapa) ja A või siis neli A, αx, κ (kapa) ja ω kuuluvad nurgaliste suuruste hulka.
Valguse murdumise seadus: langemisnurga ja murdumisnurga siinuste suhe on jääv suurus. Kiirte pööratavuse printsiip: kiir läbib süsteemi päri- ja vastassuunas ühte teed mööda. Ühtlases keskkonnas levib valgus sirgjooneliselt. Kui aga valguse teele jääb ette mingi keha või läheb valgus üle teise keskkonda, siis valguse levimissuund muutub. Esimesel juhul räägitakse valguse peegeldumisest, teisel juhul valguse murdumisest. paralleelse kiirtekimbu peegeldumine ja murdumine siledalt (ülemine joonis) ja karedalt (alumine joonis) pinnalt. Valguse murdumine Kui valguskiir läheb ühest keskkonnast teise, siis kiire suund muutub. Sellist nähtust nimetatakse valguse murdumiseks. Valguse murdumise põhjuseks on valguse kiiruse muutumine üleminekul teise keskkonda. Valguse murdumist kasutatakse kõige rohkem läätsedes, kuid palju kasutatakse ka prismasid, mis on
) transformeerib lainefronti ehk geomeetrilise optika keeles: muudab kiirte levikusuunda. Mingi ese koosneb paljudest elementidest eseme punktidest, millest igaüks kiirgab ruumi sfäärilise laine. Kui optilisele süsteemile langev sfääriline laine transformeerub jälle sfäärilisteks, on meil tegemist ideaalse optilise süsteemiga e. ideaalse süsteemi korral jääb homotsentriline kiirtekimp peale süsteemi läbimist homotsentiliseks. Optilist süsteemi läbinud kiirtekimbu trentrit I nimetatakse punkti S kujutiseks. Ideaalse optilise süsteemi korral on punktiallika S kujutis I samuti punkt, meil on tegemist stigmaatilise kujutisega. Esemeruumi punktis S ja kujutiseruumi punktis I nimetatakse kaaspunktideks. Sõltumata sellest, kas kujutis on tõeline või näiv, kutsub tajuri koste (silmas valgusaistingu, fotoaparaadis filmi tumenemise, CCD kaameras laengu kogunemise jne.) esile tema valgustundliku elemendini jõudev kiirusvoog
Optlisse süsteemi kuuluvad peegel, lääts ja prisma. See süsteem muudab kiirte levikusuunda. Mingi ese koosneb paljudest elementidest - eseme punktidest, millest igaüks kiirgab ruumi sfäärilise laine. Kui optilisele süsteemile langev sfääriline laine transformeerub jälle sfääriliseks, on meil tegemist ideaalse optilise süsteemiga e. ideaalse süsteemi korral jääb homotsentriline kiirtekimp peale süsteemi läbimist homotsentriliseks. Optilist süsteemi läbinud kiirtekimbu tsentrit I nimetatakse punkti S kujutiseks. Ideaalse optilise süsteemi korral on punktallika S kujutis I samuti punkt, meil on tegemist stigmaatilise kujutisega. Kujutis võib olla tõeline (joonis 1) või näiv (joonis 2). Joonis 1: Optilise süsteemi läbimisel tekib tõeline kujutis. 9 Joonis 2: Optilise süsteemi läbimisel tekib näiv kujutis.
) transformeerib lainefronti ehk geomeetrilise optika keeles: muudab kiirte levikusuunda. Mingi ese koosneb paljudest elementidest - eseme punktidest, millest igaüks kiirgab ruumi sfäärilise laine. Kui optilisele süsteemile langev sfääriline laine transformeerub jälle sfääriliseks, on meil tegemist ideaalse optilise süsteemiga e. ideaalse süsteemi korral jääb homotsentriline kiirtekimp peale süsteemi läbimist homotsentriliseks. Optilist süsteemi läbinud kiirtekimbu tsentrit I nimetatakse punkti S kujutiseks. Ideaalse optilise süsteemi korral on punktallika S kujutis I samuti punkt, meil on tegemist stigmaatilise kujutisega. Esemeruumi punkti S ja kujutiseruumi punkti I nimetatakse kaaspunktideks. Analoogiliselt defineeritakse kaassirged, kaastasandid jne. Fookuskaugus on optikasüsteemi peapunkti ja fookuse vaheline kaugus. Eristatakse eesmist- ja tagumist fookuskaugust. Keerukate optikasüsteemide fookuskaugus oleneb
Sisemise orienteerimise elemendid on määratud väga suure täpsusega (tavaliselt ±0,01mm). Objektiivi fookuskaugus on alati näha aerofoto servas ja x ja y suurused on antud aerofotoaparaadi passis. Praktiliste ülesannete lahendamisel võetakse x ja y väga tihti võrdseks nulliga, st kokkulangevaks aerofototsentriga. Kõnekeeles loetaksegi aerofoto telgede lõikepunkti aerofoto peapunktiks. Välimised orienteerimiselemendid. Need määravad kiirtekimbu asendi ruumis. Neid võib jagada kaheks: 1) joonelised Xs, Ys, Zs 2) nurgalised A, x, (kapa), ; , (kapa), A Joonelised elemendid määravad projekteerimistsentri s asukoha ruumis. Täpsemalt võttes X s ja Ys määravad nadiirpunkti aluse N asukoha ja Zs on projekteerimistsentri s kõrgus maapinnast. Kolm nurgalist elementi , (kapa) ja A või siis neli A, x, (kapa) ja kuuluvad nurgaliste suuruste hulka. optilise telje kaldenurk vertikaaljoone suhtes
Valgus hajub difraktsiooniliselt tingimusel, et valguskiire teel asuv osake on mõõtmetelt väikesem valguse poollaine pikkusest ning osakese murdumisnäitaja erineb optilise keskkonna (dispersioonikeskkonna) omast. Sellisel juhul on osakeste poolt hajutatud valgusele iseloomulik tema levimine kõikides suundades. See avaldub visuaalselt helendusena, mida nimetatakse opalestsentsiks. J.Tyndall leidis 1868.a. opalestseeruva koonuse tekke koonduva kiirtekimbu läbiminekul kolloidlahusega anumast (Tyndalli efekt). J.W.Rayleigh esitas 1871.a. kolloidosakeste poolt valguse hajutamise Tyndalli efekti kohta teooria, milline kehtib sfääriliste, elektrit mittejuhtivate, mõõtmetega alla 0,1 valguse lainepikkust (l) kolloidosakeste juhul. I=243 ( n2-n02/n2+2n02) I0 N - osakeste arv ruumalaühikus V - osakese ruumala - langeva valguse lainepikkus n, n0 - dispergeeritud faasi ja dispersioonikeskkonna murdumisnäitajad I0 - langeva valguse intensiivsus
Optiline süsteem muudab kiirte levikusuunda. Mingi ese koosneb paljudest elementidest - eseme punktidest, millest igaüks kiirgab ruumi sfäärilise laine. Kui optilisele süsteemile langev sfääriline laine transformeerub jälle sfääriliseks, on meil tegemist ideaalse optilise süsteemiga e. ideaalse süsteemi korral jääb homotsentriline kiirtekimp peale süsteemi läbimist homotsentriliseks. Optilist süsteemi läbinud kiirtekimbu tsentrit I nimetatakse punkti S kujutiseks. Ideaalse optilise süsteemi korral on punktallika S kujutis I samuti punkt, meil on tegemist stigmaatilise kujutisega. Esemeruumi punkti S ja kujutiseruumi punkti I nimetatakse kaaspunktideks. Analoogiliselt defineeritakse kaassirged, kaastasandid jne. Kujutis võib olla tõeline: Optilise süsteemi läbimisel tekib tõeline kujutis: I-s koonduvad kiired. S - allikas; I - kujutis; -
neeldumine.Valgus hajub difraktsiooniliselt tingimusel, et valguskiire teel asuv osake on mõõtmetelt väikesem valguse poollaine pikkusest ning osakese murdumisnäitaja erineb optilise keskkonna (dispersioonikeskkonna) omast. Sellisel juhul on osakeste poolt hajutatud valgusele iseloomulik tema levimine kõikides suundades. See avaldub visuaalselt helendusena, mida nimetatakse opalestsentsiks. J.Tyndall leidis 1868.a. opalestseeruva koonuse tekke koonduva kiirtekimbu läbiminekul kolloidlahusega anumast (Tyndalli efekt). J.W.Rayleigh esitas 1871.a. kolloidosakeste poolt valguse hajutamise Tyndalli efekti kohta teooria, milline kehtib sfääriliste, elektrit mittejuhtivate, mõõtmetega alla 0,1 valguse lainepikkust () kolloidosakeste juhul. N- osakeste arv ruumalaühikus V- osakese ruumala - langeva valguse lainepikkus n, n0- dispergeeritud faasi ja dispersioonikeskkonna murdumisnäitajad
LINEWEIGHT. * * * RAY - Kiir Käsk RAY joonestab (alg)punktist lõpmatusse suunduva pool-lõpmatu joone, mis on matemaatiliselt kiir. Kiire joonestamiseks on vaja sisestada alg-punkt, millest algab kiir ja juht-punkt, mis määrab alg-punktist lõpmatusse suunduva kiire suuna. Ühest alg- punktist saab kujundada kiirtekimbu, kus kiirte arv pole piiratud. Käsk RAY töötab nii tasandil kui ka ruumis. Kiired joonestatakse null-laiusega, nii et kuvamisel mõjub neile LINEWEIGHT. „Lõpmatuse” kaugus võiks kaasaegse astronoomia andmete järgi olla ≈ 1.4*1010 (aga võib-olla ka enam??) valgusaastat. RAY ↵ (kiire (kiirtekimbu) alg-punkt) (läbi punkti; see punkt määrab kiire kulgemissuuna, neid punkte võib olla palju nii
soodavesilahus). Alalisvoolu läbimisel tekib katoodi ( detaili) ümber õhuke vesinikukiht, mille halvast elektrijuhtimisest tingituna voolu tugevus suureneb ja detail kuumeneb nõutava temperatuurini. Karastamine toimub samas elektrolüüdis, kui lülitame voolu välja. Elektronkiir- ja laserkarastus Laseri- või elektronkiirega töödeldud detaili pinnal vahelduvad karastusvöödid 0.02-2mm tagant, ning sõltuvalt töötlemise energiatihedusele, töötlemise kiirusest, materjalist ja kiirtekimbu läbimõõdust. Laserkarastamisel kasutatavate CO2 laserite kasutegur on 15- 18%. Elektronkiir kuumutust kasutatavate seadmete kasutegur on suurem laserseadmete omast(on piires 75%). Elektronkiirkarastamine tehakse vaakumis, mis piirab antud karastusviisi kasutust ja töödeldavate detailide mõõtmeid. Terase noolutus Noolutamisega saab parandada terase termopingete ja martensiidi tekkest tingitud faasipingete
Hologrammil on aga jäädvustatud eseme ruumiline, kolmemõõtmeline kujutis. See tähendab, et hologrammi vaatamisel pead liigutades võib eset näha ka teistest külgedest. Kui ühest kohast hologrammi vaadates jäi mingi ese teisele osaliselt ette, siis teisalt vaadates võib näha ka segava detaili taha. Holografeerimiseks kasutatakse kahe koherentse valguslainekimbu interferentsi. Selleks juhitakse laserikiir läbi optilise süsteemi, mis tekitab laia paralleelse kiirtekimbu ehk 85 tasalaine. Üks osa sellest, nn. tugikimp juhitakse peegliga fotoplaadile Teine osa suunatakse sinna pärast holografeeritavalt esemelt peegeldumist. See on esemekimp. Kõik tugikimbus olevad lained jõuavad fotoplaadini samas faasis. Kuid esemekimbu lainepinna kuju muutub holografeeritavalt esemelt peegeldumisel, sest eseme pind ei ole tasapind
annaabi.ee 
