õppekoht Selleks sai endine Põlgaste kooli õpetaja Hilda Org (Kudu) Erastvere Suureküla koolis on õppinud enamus Erastvere lapsi Erastvere külad olid siis lasterikkad ja ka eeskujuliku põlluharimise ning loomakasvatuse tõttu ka heal järjel Erastvere Suureküla kool ja seal kooliteed alustanud tulevased taluperemehed oskasid haridust väärtustada Paljud jätkasid õpinguid ülikoolis Lastele anti pärast nende Kanepi kihelkonnakoolist vabaks saamist edasi haridust kas Võru kreisikoolis või põllumajanduskoolides ja tüdrukutele kodumajanduskoolides, seda eriti Eesti Wabariigi ajal. 19 sajandi lõppu käis Erastvere vallakoolis keskmiselt 60-70 last Erastvere kooli viimane ruumikas koolimaja ehitati valla rahadega 1927.a. Koolimaja oli ehitatud 6-klassilise kooli jaoks See oli aeg, mil kool töötas veel Robert Oja käe all Tema järel sai koolijuhatajaks Aksel Pihlapuu Kooli sai mõnda aega olla ka 7-klassiline
Nii jõhvi kui jõhvussi tähistas vanasti üks ja seesama sõna -jovi (või jõvi). Veel eelmisel sajandil oli Jõhvi nimeks kohalikus murdes Jovi, vaivara murdes aga Jõvi. Kultuuri ja muusikaelu algus. · XlX sajandi esimestel kümmnentitel harrastati mitmes paigas koorilaulu. Esimesed laulukoorid tekkisid kirikute juures või koolide baasil kus pastori tegemistest olenes koori tegevus. · Jõhvis sai koorilaulu viljelemise alguse kihelkonnakoolist,kus 1860. aastal asus tääle Joosep Siegfried Saar(pildil).Ta seadis tähtsale kohale noodiõpetuse ja nelja häälega laulmise MUUSIKA ELUST LÄHEMALT · 1907 aastal asutati Jõhvi Hariduse selts mis aga suleti 1913 aastal võimude poolt.Taastati uuesti 1918 aasta algul ning kandis uut nimetust Jõhvi Haridusseltsi Koor. Vanimaks seltsiks Jõhvis oli Jõhvi Laulu Selts. See oli Joosep Siegfried Saare poolt asutatud.
mis kümme aastat hiljem muudeti kihelkonnakooliks, ja tegutses 1883. aastani. · Sajandi lõpul oli alevikus kaks kirikut, 3 veskit, õlle-ja viinavabrik, kõrts, ~30 poodi. Tegutsesid pritsimeeste- ja karskusseltsid. · XlX sajandi esimestel kümmnentitel harrastati mitmes paigas koorilaulu. Esimesed laulukoorid tekkisid kirikute juures või koolide baasil kus pastori tegemistest olenes koori tegevus. · Jõhvis sai koorilaulu viljelemise alguse kihelkonnakoolist,kus 1860. aastal asus tääle Joosep Siegfried Saar. Ta seadis tähtsale kohale noodiõpetuse ja nelja häälega laulmise · Laulupühad Jõhvis 1865- Friedrich Ferdinand Meyer oli peamine õhutaja. · 1978. aastal avati Jõhvi Kultuurikeskus. Elanikke oli 1969. a 14 000. · Aastast 2005 on Jõhvi südameks Jõhvi Kontserdimaja Muusikaelust lähemalt · 1907 aastal asutati Jõhvi Hariduse selts mis aga suleti 1913 aastal võimude poolt
regivärsiliste rahvalaulude ning traditsiooniliste kommete vastu. Samal ajal õpetasid ametlik luteri kirik ja külakoolid omakorda põhiliselt saksa eeskuju järgivat mitmehäälset koorilaulu. Juba 17. sajandi lõpuks oli ilmunud vähemalt viis eestikeelset koraaliraamatut, mida kasutati köstrikoolides. Esimene teade neljahäälsest kooris laulmisest eestlaste hulgas pärineb 1818. a Kanepi kihelkonnakoolist. 1822. aastal asutati Laiusel omaaegselt väga edumeelne kihelkonnakool, kuhu võeti ka tütarlapsi. Selles koolis peeti laulutunde iga päev ja 1828. aastast pärineb teade seal tegutsenud suuremast meeskoorist. Koorilaulu laiemale levikule talurahva seas pandi alus koolis ja kirikus. Koorilaulu kui seltsitegevuse eeskuju võeti baltisakslastelt, kelle hulgas levis otseselt saksa kultuuri mõjutustel tekkinud mitmehäälset meestelaulu või ka segakoorilaulu kultiveeriv
igal aastal õitsema ja vilja kandma hakkaksid. Kõik puud tema aias siiski ei õitse - vana suislepp, Pommeri murelaps. Täpselt samuti näeb ta ka igal aastal seda, kuidas tema õpetatud poistest kujunevad välja joodikutest talumehed ja sulased. Ja siis- mis on tulnud lastest, neist, keda ta niisuguse usinuse ja hoolega on eluks ette valmistanud? Ons neist tulnud õpetatud mehi, hingekarjaseid, insenere, mõni Livingstone? Ainult paar tükki neist on kihelkonnakoolist kaugemale jõudnud ja needki on tema oma lapsed. Kõik talumehed, nii päriskohapidajad kui rentnikud, sulastest rääkimata, kaebavad, et enamaks pole jõudu, aga kas siis tema, Pommer, on elanud pudrumägedel ja piimajõgedel? Mis on tulnud tema kasvandikest? Joodikud? Kahjuks küll(lk. 223). Pommer ei anna siiski alla, ta harib haridusepõldu edasi ja loodab paremat, samuti ei lõika ta ka vana suisleppa veel maha, lootuses, et ehk hakkab see varsti jälle õitsema. Ta käib oma rada nagu
Kuid vanaduses oli ta väga töökas ja tubli mees. Kuigi ta pere oli vaene, oli tal rõõmus lapsepõlv. Ta võttis osa teiste laste keskel mängudest, jooksmistest, lauludest ja muust ajaviitest. Haridustee algas Himmaste külakoolis, kuhu isa ta juba varajases nooruses kaasa võttis. 10 aastaselt viis isa ta Põlva kihelkonna kooli, kus ta õppis küll eesti keeles, kuid seal õpetati ka saksa keelt. 1853a asus ta õppima Tartu kreiskooli ja gümnaasiumisse, sest vanemad arvasid, et kihelkonnakoolist ei piisa, et saada koolmeistriks. 1857. aastal hakkas õppima Tartu Ülikooli usuteaduskonnas, kus teda pilgati tema maameheliku riietuse pärast. 1863 lõpetas ta Tartu Ülikooli teoloogina(usuteadlasena). Peale seda saavutas ta Helsingi Ülikoolis doktori kraadi. Tal oli harjumus energiliselt töötada, ta ei sallinud venitamist. 1864a kohtus Jakob Hurt Õpetatud Eesti Seltsis kohalike Viljandimaa talupoegadega ning tõusis seejärel ÕES-i etteotsa
Maal saab ta enam mahti pühenduda kirjandusele. Ta loeb saksakeelses tõlkes norra suurmeistrite Ibseni ja Björnsoni lavateoseid. Mõne nädala vältel kirjutab ta ise nelja- või viievaatuselise draama ,,Joosep Ärkla" ja viib käsikirja Tartu, ,,Vanemuise" direktorile Karl Menningule läbivaatamiseks. Kuid asjatundjad tunnustasid töö nõrgaks ja saatsid käsikirja autorile tagasi. 1907. a. pikil sügisõhtuil hakkab Luts igavuse ettekäändel oma mälestusi Palamuse kihelkonnakoolist paberile panema. Oma nooremale vennale usaldab autor valmiskirjutatud peatükke ette lugeda. Väike vend kuulab neid veidraid lugusid ja siis turtsatab naerma. Isa soovil katkestab Luts 1908. a. algul vähetasuva kirjanikuameti ja läheb Tallinna Oppermann'i pärijate apteeki proviisori abiliseks, kaasa võttes ,,Kevade" pooliku käsikirja. Siin tutvub ta ajakirjanikega. Maksuta kaastööna sepitseb Luts lühijutte ,,Päevalehele" ja vahetevahel jätkab ,,Kevade" kirjutamist. Tähelepandava
osa ilmumine, millel oli juures ka väike noodilisa. 1685. a. ilmus Adrian Virginiuselt "Tarto-Ma Kele Lauluraamat" samuti noodilisaga lõpus. Palvetundides laulsid vaheldumisi mehed, naised ja lapsed, sageli improviseeriti meloodiale teist häält juurde. 18. sajandi lõpuks jõuti siit mitmehäälse koorilaulu harrastamiseni ning hakati kasutama ka saatepille: kannelt, flööti, klarnetit ja viiulit. Esimene teade neljahäälsest kooris laulmisest eestlaste hulgas pärineb 1818. a Kanepi kihelkonnakoolist. Baltisaksa lauluseltsid (Liedertafel'id) olid väga populaarsed ja aktiivsed. Üks esimesi saksa lauluseltse Eestis oli 1849. a Tallinnas asutatud "Revaler Verein für Männergesang". Esimene saksa laulupidu Baltimaadel toimus juba 1836. aastal Riias. 1857. aastal toimus samasugune üritus Tallinnas. Oma ajalehes "Perno Postimees" seda sündmust lugejaile tutvustades kiitis Johann Voldemar Jannsen, et Saksamaal on igas külas lauluseltsid ning õhutas eesti rahvast samasuguseid seltse looma
tütar Anna. Koidula suri aastal 1886 11. augustil rinnavähki Kroonlinnas. Aastal 1946 toodi tema põrm Tallinnasse ja sängitati Metsakalmistule. Lydia Koidula kirjutas elujooksul 4 näidendit, 7 artiklit, 86 proosatööd ja üle 300 luuletuse. 500 krooni-Carl Robert Jakobson (pseudonüüm: Linnutaja) sündis aastal 1841 26. juulil Tartus. Ta oli Eesti ühiskonnategelane, publitsist,kirjanik ja pedagoog. Alghariduse sai Jakobson oma isalt ja kihelkonnakoolist, aastatel 1856-1859 õppis ta Valgas Cimze seminaris. Jakobson püüdis paaril korral asutada eesti keelset ajalehte, 1868 jäi rahuldamata tema taotlus asutada Peterburis eesti keelne ajalhet ja 1871 ei saanud ta Tallinnas õigust asutada eesti keelne ajaleht. Aastal 1881 valiti Carl Robert Jakobson Jakob Hurda asemel Eesti Kirjameeste Seltsi presidendiks. Jakobson andis esimesena eesti talupoegadele teaduslikke talupidamisjuhiseid
reeturi kui suure liidrina. Ometi, ilma tema allkirjata meil Eesti Vabariiki ei olekski. 1 KONSTANTIN PÄTSI ELULUGU Konstantin Päts sündis vana kalendri järgi 11. (Tahkuranna õigeusu kirikumeetrikas küll 10., meie praegu kehtiva kalendri järgi 23.) veebruaril 1874 Pärnumaal Tahkurannas, õigeusku läinud talupoja peres, ja ka tema vennad Nikolai, Voldemar ja Peeter on hiljem Eesti elus silmapaistvatel positsioonidel olnud. Kihelkonnakoolist läks Konstantin edasi Riia õigeusklikku seminari. 1894. aastal astus Päts Tartu Ülikooli, mille õigusteaduskonna ta neli aastat hiljem ka kandidaadi kraadiga lõpetas. 1901. aastal toimus Konstantin Pätsi elus pöördeline sündmus – ta abiellus juba Pärnu päevilt tuttava Wilhelmine (Helma) Peediga. Helma Päts oli ainukene naine, keda Konstantin Päts võttis tõsiselt ja kelle arvamusega ta arvestas. Muidu polnud naisi tema jaoks üldse olemas, ta oli nende
talurahva mõistlikumaid inimesi, perenaisi, ja emasid kasvatada". 1871. aastal asutati tütarlastekool Paistus. 1875. aastal hakkasid tööle tütarlaste kihelkonnakoolid Rõuges ja Tarvastus, sinna lisandusid veel koolid Võnnus, Räpinas ja Helmes. Uued nõuded põhjustasid kihelkonnakoolide seniste funktsioonide muutumist. Kui varasematel aastatel koolitati külakoolmeistrid ja kirjatarkust tundvad ametimehed, siis 1870. aastate keskpaigast alates kujunes kihelkonnakoolist teise astme rahvakool. Kihelkonnakoolide osatähtsus kasvas koos majanduselu arenemisega. 1881. aastaks oli kogu Eestis 62 kahe- või kolmeklassilist kihelkonnakooli. Selle koolitüübi mõju eesti kultuuriloole on olnud tähelepandavalt suur. Sealt on võrsunud terveid põlvkondi kultuuritegelasi. Asendamatud olid kihelkonnakoolid külakoolmeistrite ettevalmistamisel ja ümbruskonna kultuurielu juhtimisel. Carl Robert Jakobsoni uued raamatud:
-20. Sajandil (2) I põlvkond (nt O. W. Masing; õ-tähe ,,väljamõtleja", esimene eestikeelse kirjasõna väljaandja) II põlvkond (nt Fr. R. Kreutzwald; sillaehitaja batisaksa ja eesti kultuuri vahe, folkloori ja folkloristika vahel) III põlvkond (nt Jakob Hurt) folkloristika kui teadusharu rajaja, folkloori kogumise alustaja. Jakob Hurt (1839-1907) Pärit Lõuna-Eestist, isa vennastekoguduse liige ja külakooli õpetaja. Haridus saksakeelses kihelkonnakoolist, kreisikoolis ja gümnaasiumis; 1859-1865 teoloogiaõpingud TÜ-s 1865-1872 kodu- ja gümnaasiumiõpetaja 1872-1880 kirikuõpetaja Otepääl , Peterburi Jaani koguduses. o Tege kalendrikirjanduse väljaandja (1863-1881) ning ajakirjanikuna (Eesti Postimehe Lisaleht) o Rahvusliku liikumise eestvedaja (Aleksandrkooli peakomitee, Eesti Kirjameeste Selts, 1872-1881) J. Hurda üleskutsed rahvaluulet koguda
Koos vaimuliku äratustegevusega kaasnes vennastekoguduste liikumisega põlgus ja vaen vanade regivärsiliste rahvalaulude ning tavapäraste kommete vastu. Samal ajal õpetasid ametlik luteri kirik ja külakoolid omakorda põhiliselt saksa eeskuju järgivat mitmehäälset koorilaulu. Juba 17. sajandi lõpuks oli ilmunud vähemalt viis eestikeelset koraaliraamatut, mida kasutati köstrikoolides.Esimene teade neljahäälsest koorilaulust eestlaste hulgas pärineb 1818. aastast Kanepi kihelkonnakoolist. 1822. aastal asutati Laiusel omaaegselt väga edumeelne kihelkonnakool, kuhu võeti ka tütarlapsi. Selles koolis peeti laulutunde iga päev ja 1828. aastast pärineb teade seal tegutsenud suuremast meeskoorist. Koorilaulu laiemale levikule talurahva seas pandi alus koolis ja kirikus. 8. Nimeta tegelasi, kes olid seotud laulupidude korraldamise ja ettevalmistamisega. (nimi, amet, tegevusala seoses laulupeoga)
annaabi.ee 
