Metsauuesnduse hooldus seisneb taimede ümbert rohu ära niitmises või maha tallamises, et noorel puul oleks valgust ja õhku. 6-7 aastaselt on puud sellise kõrgusega, et neid saab nimetada metsaks. Selleks, et puu saaks raieküpseks, on vaja 50-120 aastat. Jõudsa kasvuhoo sisse saanud noori puistuid nimetatakse noorendikeks. Noorendiku eas tagatakse metsa uuendamisel määratud peapuuliigile paremad kasvutingimused ja selleks tehakse valgustusraiet. Keskealistes puistutes tehakse harvendusraiet. Harvendusraiete eesmärgiks on raieküpseks kasvatavate puude kasvutingimuste parandamine. Raietöid on kõige parem teha talvel külmunud maaga, kuid masinate töömahtude ühtlustamiseks aasta lõikes on tähtis pakkuda tööd pikema perioodi jooksul. Metsaparandus Metsateid on vaja selleks, et: · korraldada metsa väljavedu ja kokkuvedu minimaalsete kuludega · tagada liiklus metsamajanduslike tööde korraldamiseks
tavaliselt 2...4. Pojad on paljad ja pimedad. Nägema hakkavad pojad kahe nädala, imemise lõpetavad kuu aja ja iseseisvaks saavad kahe kuu vanuselt. Sigima hakkavad nad järgmisel kevadel. Miks on lendorav haruldane? Lendorav on meil oma leviala lääne piiril, niisamuti Lätis ja Soomes. Muidugi on valus probleem see, et lendoravale ei jätku enam sobivaid pesitsus- ja varjetingimusi. Õõnsaid haabasid, kuhu saaks oma pesa rajada, ei ole nooremates metsades, vaid keskealistes ja eelkõige küpsetes või üleküpsetes metsades, mis metsatööde käigus tavaliselt kirve alla lähevad. Peamised lendoravate elupaigad lihtsalt raiutakse maha. Viimastel aastatel on metsaraie kõvasti hoogu juurde saanud ja metsade keskmine vanus kahaneb iga aastaga. Lendoravatele sobilikud vanad metsad paiknevad mosaiikselt. Kui saarekesena säilinud lendoravale sobiv koht läheb raiesse, siis on tal üsna raske ellu jääda
raamatutesse ja kaitstavate liikide nimistuisse. LEVIK EESTIS Eestis on säilinud väiksel arvul Kirde- ja Ida-Eestis Praegu on teada umbes 40 kindlat lendorava leiukohta Peamine levila jääb Virumaa keskosa rabasid ümbritsevatesse vanadesse metsadesse. Eestis on pesapuudeks haavad MIKS LENDORAVAD MEIL HARULDASED ON? Lendoravale ei jätku enam sobivaid pesitsus- ja varjetingimusi. Õõnsaid haabasid, kuhu saaks oma pesa rajada, ei ole nooremates metsades, vaid keskealistes ja eelkõige küpsetes või üleküpsetes metsades, mis metsatööde käigus tavaliselt kirve alla lähevad. Peamised lendoravate elupaigad lihtsalt raiutakse maha. Lendorava leviala ahenemise põhjuseks on Eestis põhiliselt inimtegevus, looduslikel vaenlastel on ilmselt teisejärguline tähtsus Viimastel aastakümnetel on Eestis oluliseks vaenlaseks kujunenud händkakk, kelle arvukus on tunduvalt suurenenud ja kes sageli asustab ka lendoravale sobivaid metsi. MIDA TEHA LENDORAVATE KAITSEKS
uuendust. Suurim mõju puistu kujundamiseks tehtavatest töödest on metsauuenduse hooldustöödel. Neid tehakse, tallates uute metsataimede ümbert rohurinnet või lõigates võsasaega segavaid puittaimi. Valgustusraie Jõudsa kasvuhoo sisse saanud noori puistuid nimetatakse noorendikeks. Noorendiku eas tagatakse metsa uuendamisel määratud peapuuliigile paremad kasvutingimused ja selleks tehakse valgustusraiet. Harvendusraie Keskealistes puistutes tehakse harvendusraiet. Harvendusraiete eesmärgiks on raieküpseks kasvatavate puude kasvutingimuste parandamine. 2. PÕLLUMAJANDUS · MAAHARIMINE Maaharimise põhieesmärk on valmistada ette hea taimelava, et tagada hiljem hea taimekasv. Maaharimine on vajalik ka siis, kui mulla pealiskihil on vaja segada eri aineid nagu lubi, sõnnik või saagijäätmed. Kasutatakse eri meetodeid alates otseharimisest kuni hariliku adraga kündmiseni
tohi puistu väga hõre olla. Mänd kasvab kuni 50 meetri kõrguseks ja tüve läbimõõt võib ulatuda kuni 1,5 meetrini ja on külmakindel. Võra on plastiline s.t kujutab oma võra vastavalt sellele, kuidas tal on ruumi ja valgust kasvamiseks. Metsa ja häilu servas kasvavate puude võrad on ühepoolsed. Selleks, et mändide võrad oleksid sümmeetrilised ja et nad ühtlaselt laasuks, peab puude vahekaugus noores ja keskealistes puistudes olema ühtlene. Mänd on ka tugeva juurestikuga s.t kujundab oma juurestiku vastavalt kasvukoha tingimustele. Viljakatel värsketel muldadel kujuneb sügavale ulatuv sammasjuurestik, äärmuslikel kasvukohatüüpidel, nagu nõmme-, loo- ja soometsades, aga pinna lähedane juurestik. Männikuid võib julgemalt harvendada kui kuusikud, sest tormikahjustuste oht on seal väiksem (olenevalt kasvukohast). Tänu tormikindlusele jäetakse lageraie raiesmikele männiseemne puid.
kadumine. Peamiseks ohuks looduslikele populatsioonidele peetakse elupaiga fragmentatsiooni, kuna selle tulemusena kaob originaalne elupaik, väheneb sobivate elupaigalaikude suurus ja tõuseb elupaigalaikude vaheline isolatsioon. Valus probleem on see, et lendoravale ei jätku enam sobivaid pesitsus- ja varjetingimusi. Selliseid õõnsaid haabasid, kuhu ta saaks oma pesa rajada, ei ole nooremates metsades, vaid keskealistes ja eelkõige küpsetes või üleküpsetes metsades, mis metsatööde käigus tavaliselt kirve alla lähevad. Peamised lendoravate elupaigad lihtsalt raiutakse maha. Ja kui vaadata praegust olukorda, siis on näha, et viimastel aastatel on metsaraie kõvasti hoogu juurde saanud, toimub selge üleraiumine ning metsa keskmine vanus kahaneb iga aastaga. Lendoravale sobilikud vanad metsad paiknevad mosaiikselt ning kui saarekesena säilinud lendoravale sobiv koht läheb
valgustusel teha tugev väljaraie, jättes 1000 tk/ha. Metsaseadus Harvendusraiet tohib teha metsas, mille keskmine rinnasdiameeter on vähemalt 8 cm ning rinnaspindala on lubatud alammäärast suurem. Harvendusraiet tehakse metsa väärtuse tõstmiseks, metsa tiheduse ja koosseisu reguleerimiseks ning lähitulevikus väljalangevate puude puidu kasutamise võimaldamiseks . Harvendusraiet tehakse tavaliselt latimetsades ja keskealistes metsades ning mõnikord ka valmivates metsades. St harvendusraietega alustatakse enamasti 20...25 aasta vanustes metsades ja lõpetatakse üldiselt puistu valmivasse ikka jõudmisel. Keskealisi ja valmivaid puistuid, eriti kuusikuid ülemäära hõrendades langeb nende tagavara juurdekasv ja väheneb uuendusraiest saadav puidu kogus. Harvendusraieid korratakse 20...40 aasta vanuses metsas 510 aasta järel, hiljem 10
soodustavad suvised raied, pidevad hooldusraied ja tihedamad okaspuupuistud. Haiguse pidurdamiseks kasutatakse mürkaineid mida pritsitakse lõigatud kuuskede kändudele, kasutatakse ka tuhaga pinnase üle puistamist. Söögiseentena tuntud külmaseened (Armillaria spp.) tekitavad samuti juure- ja tüvemädanikku. Haiguse tunnusteks on rohke vaigujooks juurtel ja tüvel. Mädanevate juurte tõttu nõrgenenud puud ründavad kahjurputukad, põhjustades puu hukkumist. Külmaseened levivad sageli keskealistes ja vanemates kuusikutes. Epideemiliste puhangutena esinev võrsevähk, mida tekitavad seened Gremmeniella abietina ja Ascocalyx abietina, kahjustab kuuskede võrsete koorealuseid kudesid, mille tagajärjel võrse kuivab koos pungadega. Juureüraskid kahjustavad noorte kuuskede juurekaela ja peajuure kambiumi ning tihti ulatuvad kahjustused puitu. Suurimat kahju tekitavad kuusikutes aga need ürasklased, kes uuristavad käike koores või puidus
üllatavalt suur. Niisiis moodustab haavavõsa tihniku, mille varjus teiste (eriti valgusnõudlikumate) puuliikide kasv pidurdub. Et viimaseid valguse kätte aidata, peabki metsakasvataja tegema lisatööd. Samas võib veidi hõredam haavavõsa pakkuda turvet varjusallivale kuusele, leevendades mõningal määral kevadiste hiliskülmade kahjustust. Teine põhjus, mis haava ebasümpaatseks teeb, on tema äärmiselt nõrk vastupanu südamemädanikule. Seepärast näeb juba keskealistes puistutes üsna palju kahjustatud puid. Vanemates haavikutes on südamemädanikust kahjustatud puude protsent juba üsna suur, mõnes puistus leidub vaid üksikuid, kelle tüvel pole haavataeliku viljakehasid. Need ongi olulised puu tervisliku seisundi hindamisel. Haavataeliku kahjustuse tõttu on puidurakkude seinad tunduvalt õhenenud ja kohati lagunenud, seega puit pehmenenud. Niisugune haab on tarbepuiduks kõlbmatu ning küttekski vilets.
seega umbes 0,1%-l puistute kogupindalast. Hukkumise peamiseks põhjuseks on olnud 14 tormikahjustused - tuuleheide ja -murd moodustavad umbes 40% hukkunud puistute kogupindalast. Järgnevad metsahaigused ja putukkahjustused, vastavalt 18%-l ja 14%-l hukkunud puistute pindalast. Kahjustustest on endiselt olulisel kohal ulukikahjustused. Vähenenud on küll põdrakahjustused keskealistes kuusikutes, kuid aeg-ajalt põhjustavad metsakultuuridele, eriti kuusekultuuridele, tõsist kahju metskitsed. Laialt levinud juure- ja tüvemädanikest tingitud kahju on suur, kuid selle tegeliku ulatuse kohta ülevaade puudub. Kogu metsaressursist on erinevate kahjustajate poolt mõjutatud 403 000 ha. Suurimad kahjustajad pindala järgi on sõralised - 221 000 ha, haavataelik - 55 100 ha, torm 36 900 ha ja juurepess - 31 600 ha.
toiduks piisavalt lehtpuuvõsa. Talvel võib ka spetsiaalselt ulukite jaoks puid langetada. Näiteks ühe põdra kohta 3-4 mändi või haaba. Need soovitatakse langetada kuuajalise intervalliga loomade liikumisteede või kvartalisihtide lähedusse, paikadesse, mis jäävad metsakultuuridest piisavalt kaugele. Need puud on peale põdra toidupooliseks ka hirvele. Loomade koondumist ja peatumist kraavidega külgnevates noorendikes ja keskealistes kuusikutes, kus võidakse kahju teha, saaks metsaomanik vähendada sellega, et tagab ulukitele metsasihtidel ja kraavidel piisava liikumisvõimaluse, rajades näiteks kraavidele väljapääse. Erinevaid võimalusi omavahel kombineerides ja targalt rakendades on võimalik metsakultuure ulukite eest piisavalt kaitsta. Oluline on ka ulukite arvukusekontroll jahimeeste poolt. Lisaks metsanduslikele võtetele kasutatakse ulukite eemalhoidmiseks metsakultuuridest peleteid
Valdav osa puude poolt vegetatsiooniperioodil mullast seotud veest transpireeritakse, kudede moodustamiseks ja rakkude normaalse veesisalduse hoidmiseks läheb vaid väike osa kogu puude poolt seotud veest. Liigniisketes kasvukohtades (rabastuvad kasvukohatüübid) pidurdab mets oluliselt soostumisprotsessi, pärast lageraiet taolistel aladel soostumisprotsess kiireneb, mis teeb aga selliste alade taasmetsastamise keerulisemaks. Transpiratsioon on intensiivsem nooremates ja keskealistes puistutes, kus aastane juurdekasv on kõrge ja väheneb puistute vanuse suurenedes. Kui põhjavesi asub sügaval ja puud põhjavett transpiratsiooniks otseselt ei kasuta, võib põhjaveetase metsa mõjul tõusta. 7.4 Mets ja atmosfäär 7.4.1 Atmosfääri tähtsus ja koostis Atmosfäär ökoloogilise tegurina, võib mõjutada metsa kasvu ja arengut olulisel määral. Maad ümbritsev atmosfäär
kasuta, võib põhjaveetase metsa mõjul tõusta (pindmine äravool väheneb ja sademeid ning lumesulavett jõuab rohkem sügavamatesse mullakihtidesse). Mets ja atmosfäär Metsade kasvu ja produktsiooni seisukohalt on aga kõige olulisem komponent atmosfääris süsihappegaas. Umbes poole puidu kuivmassist moodustab süsinik. Kui suureneb CO 2 sisaldus õhus, suureneb ka taimede produktsioonivõime. Kuna aastane juurdekasv on suurem noortes ja keskealistes puistutes, siis just noored metsad on intensiivsed süsiniku sidujad. Mets ja tuul Õhu liikumi mõjutab oluliselt puittaimede assimilatsiooni. Tuule kiiruse surenedes assimilatsioon intensiivistub. Tuule mõju oleneb ka lehtede suurusest: mida suuremad on lehed, seda vähem mõjub neile õhu liikumine. Tuul avaldab mõju ka transpiratsioonile: puhub lehtede pinnalt ära niiskusega küllastunud õhu ja toob asemele kuivemat, millega soodustab transpiratsiooni. Tuule abil tolmleb
juurte või tüve kaudu või kändude vahendusel. Kännust juurtesse levinud seen nakatab naaberpuid juurte kaudu. Haiguse levikut soodustavad suvised raied, pidevad hooldusraied ja tihedamad okaspuupuistud. Söögiseentena tuntud külmaseened (Armillaria spp.) tekitavad samuti juure- ja tüvemädanikku. Haiguse tunnusteks on rohke vaigujooks juurtel ja tüvel. Mädanevate juurte tõttu nõrgenenud puud ründavad kahjurputukad, põhjustades puu hukkumist. Külmaseened levivad sageli keskealistes ja vanemates kuusikutes. Epideemiliste puhangutena esinev okaspuu-võrsevähk, mida tekitavad seened Gremmeniella abietina ja Ascocalyx abietina, kahjustab kuuskede võrsete koorealuseid kudesid, mille tagajärjel võrse kuivab koos pungadega. 1.9 Kahjurputukad Juureüraskid (Hylastes spp.) kahjustavad noorte kuuskede juurekaela ja peajuure kambiumi ning tihti ulatuvad kahjustused puitu. Suurimat kahju tekitavad kuusikutes aga need ürasklased, kes uuristavad käike koores või puidus
moodustamiseks ja rakkude normaalse veesisalduse hoidmiseks läheb vaid väike osa kogu puude poolt seotud veest. Liigniisketes kasvukohtades (rabastuvad kasvukohatüübid) pidurdab mets oluliselt soostumisprotsessi, pärast lageraiet taolistel aladel soostumisprotsess kiireneb, mis teeb aga selliste alade taasmetsastamise keerulisemaks. Transpiratsioon on intensiivsem nooremates ja keskealistes puistutes, kus aastane juurdekasv on kõrge ja väheneb puistute vanuse suurenedes. Kui põhjavesi asub sügaval ja puud põhjavett transpiratsiooniks otseselt ei kasuta, võib põhjaveetase metsa mõjul tõusta (pindmine äravool väheneb ja sademeid ning lumesulavett jõuab rohkem sügavamatesse mullakihtidesse). Põhjaveetase tõuseb eriti siis, kui metsa mõjul
sageli näha valget seenekilet või musti seenevääte risomorfe. Viimased kaks tunnust eristavadki selgelt külmaseent juurepessukahjustusest. Külmaseenekahjustuse üldpilt sarnaneb juurepessu põhjustatud kahjustusega. Mõlemal juhul juured mädanevad, puudel esineb vaigujooks, juurdekasv pidurdub, võra hõreneb. Nõrgestatud puid asustavad tüvekahjurid ning lõpuks puu kuivab. Külmaseenekahjustusi esineb igas vanuses puistutes. Tavaline on see keskealistes ja vanemates kuusikutes, eriti ohustatud on aga alla 10-aastased männinoorendikud happelistel liivmuldadel, kus kahjustatud puud kuivavad juuremädaniku tõttu kiiresti. Külmaseened kahjustavad ka lehtpuid, samuti esineb neid lamapuudel ja metsamaterjalil. Mõjuvat tõrjet ei tunta. Levimist piiratakse haigestunud puude väljajuurimisega. Kui valgustus- ja puhastusraietega hoitakse okaspuunoorendikud lahedas liituses ja kasvujõulises seisundis, siis nakkusoht väheneb.
Põlvkond üheaastane. Noormardikad ilmuvad juulis ja teevad läbi küpsussööma haudekohas või teiste puude koore all. Noormardikad talvituvad harilikult haudekohas koore all või samblas. Tõrje sama nagu eelmisel liigil. Harilik niineürask (Polygraphus poligraphus) on 2.....3 mm pikkune tumehall, kollakaspruunide jalgadega ürask, kes rajab haude nõrgestatud puude tüvedele ja jämedamatele okstele tihedates, varjulistes keskealistes ja vanemates kuusikutes. Harva asustab lamapuitu ja sageli asustab terveid elujõulisi puid, olles tihti primaarsed kahjurid. Lendlus toimub juulis, vahel hiljemgi. Haudepilt on kiirikkäiguline, paarituskojast algab 2.....6 emakäiku. Haude areng jääb tihti pooleli ja talvituvad kas vastsed või nukud. Noormardikad väljuvad järgmise aasta juunis, põlvkond üheaastane. Kuivõrd haue rajatakse suve teisel poolel, pole püünispuudest abi. Tõrjeks tuleks värskeltasustatud
annaabi.ee 
