50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 1 leht
Lehekülgede arv dokumendis
2012-10-16
Kuupäev, millal dokument üles laeti
34 laadimist
Kokku alla laetud
1 arvamus
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Nel
Õppematerjali autor
Hegel ,,Kes mõtleb abstraktselt?"(teksti analüüs) Hegel tõstatab küsimuse: kes on see, kes mõtleb abstraktselt? Sellele vastamaks toob autor paar näidet abstraktsest mõtlemisest ning kirjeldab inimesi ja seltskondi, kes seda harrastavad. Autor ei pea vajalikuks seletada lugejaskonnale, mis on abstraktne mõtlemine ja ei soovigi seda teha. Hegel on veendunud, et lugejaks on soliidne seltskond, kes on teemaga tuttav ning ühteaegu põlgab abstraktset mõtlemist. Ta ütleb, et tundmatuid asju ei ihaldata ega vihata, kuid sellest hoolimata ei tee autor ühtegi katset lugejate lepitamiseks abstraktsuse ja mõtlemisega kasutades salakavalust. Hegeli eesmärk on lepitada seltskonda iseendaga kuna seltskond väldib abstraktsust ja mõtlemist kuigi need kaks on igale mõistusega olendile au- ja seisusekohased. Hegel on
Kes mõtleb abstraktselt? Georg Wilhelm Friedrich Hegel Autori põhimõtete järgi on abstraktne mõtlemine harimatutele inimestele, kes ei näe olukordades midagi peale ilmselget. Soliidse seltskonna jaoks pole miski nii talumatu kui seletamine. Kuna kui keegi seletama hakkab tundub see kordusena sellest, mida juba teatakse või mõistetakse isegi. Seletused mõtlemise ja abstraktse üle niikuinii täiesti liigseiks osutunud, kuna seltskond juba teab, mis on abstraktne, põgeneb ta selle eest. Nagu ei ihaldata
Olga Dalton, 104493IAPB, 2/4 N 10, Filosoofia kodutöö nr 1 ,,Kes mõtleb abstraktselt?" Igaüks meist mõtleb aeg-ajalt abstraktselt, kuigi keegi seda ei tunnista, kuna abstraktset mõtlemist peetakse pinnapealseks ning lihtsaks. Hegel püüab näidata, et tegelikult pole midagi kergemat kui mõelda abstraktselt ning mida vähem haritud on inimene, seda rohkem kasutab ta just abstraktset mõtlemist. Tegelik raskus seisneb selles, et mõelda abstraktsioonide abil konkreetselt: abstraktne ja konkreetne mõtlemine ei välista teineteist, vaid tegemist on üksteise eri vormidega. · Selle asemel, et abstraktsuse mõistesse süveneda ja seda uurida, püüab inimene seda lihtsalt vältida või eirata
Filosoofia kodutöö nr.1 Gregor Johannson 134303 IAPB, Reede, 1/3, 12:00 K E S M Õ T L E B A B S T R A K T S E LT? Georg Wilhelm Friedrich Hegel Teksti põhiidee: Abstraktselt mõtlevad avalikult vaid harimatud inimesed. Haritud inimeste jaoks on see liiga tühi ja kerge, nad tahavad leida loogilisi lahendusi ning süveneda asjade tagamaadesse. Kuid tegelikult mõtleb igaüks aeg-ajalt abstraktselt, lihtsalt paljud ei näita seda välja ning enamus ei teagi, et ta abstraktselt mõtleb, sest tihti me ei mõtle, kuidas me mõtleme. Sisukokkuvõte: Kui juttu tuleb millestki, mida ei saa faktidega kinnitada või seletada (metafüüsika, abstraktne, mõtlemine) põgeneb enamik inimesi, sest inimestele ei meeldi mõelda või rääkida teemadel, mida ei tunta. Haritud inimese jaoks on kõige talumatum seletamine, sest vajaduse korral taibatakse kõike ise
erinevat tunnetada, sest metafüüsika jääb füüsikalise reaalsuse ja teadusliku maailmapildi raamest väljapoole jäävate usu ja ilmutustega seonduvate üleloomulike nähtuste sfääri. Et iga üks võib erinevalt tunnetada, on minu jaoks õige, sest inimestel on erinev usk ja mina arvan, et seda ei saa võtta ka isegi jõuga, sügaval sisimas jääb ikka inimene uskuma seda, mida ise õigeks peab. Kes mõtleb abstraktselt? Hegel Hegeli põhiideeks on see, et inimesed ei tunnista avalikult, et nad mõtlevad abstraktselt. Abstraktselt mõeldakse aga pidevalt ja see toimub nii, et inimene sellest ise arugi ei saa. Hegel võrdleb oma artiklis abstraktset mõtlemist metafüüsikaga, et näidata, et kõik inimesed saavad aru, mida need sõnad tähendavad, kuid keegi ei taha sellega kokku puutuda. Inimesed ei taha tunnistada, et mõtlevad vähemal või rohkemal määral abstraktselt, kuna seda peetakse
Nii jagas ta otsustused analüütilisteks ning sünteetilisteks. Analüütilised otsustused on selgitavad ning ei avarda meie teadmisi, nt kolmnurgal on kolm külge. Sünteetilised seevastu avardavad meie teadmisi, nt mõni film on õudne. Omakorda sünteetiliste otsustuste seas eristas Kant aposterioorseid ja aprioorseid otsustusi. Aposterioorse otsustuse kohta võib öelda, et ta ,,põhinev kogemustel" ning aprioorne otsustus on ,,kogemusest sõltumatu". 2. Tuua ära mõlemad Hegeli määratlused abstraktse mõtlemise kohta. Lisada oma arusaam nende kohta + mis on otsustus (määratlus) Oma teoses ,,Kes mõtleb abstraktselt?" toob Hegel abstraktse mõtlemise kohta mitu määratlust, mis väljenduvad kahes näites. Esimest määratlust kehastab mõrtsuka näide. Sel puhul näevad abstraktselt mõtlevad inimesed vaid mõrtsuka tapjaloomust, nad keskenduvad vaid ühele aspektile. Muu neid ei huvita, ei tunne keegi huvi tema mineku vastu vms.
Descartes arvas, et tõeline/tõsikindel teadmine · järeldub ilmselgetest printsiipidest - nagu matemaatikas järeldub iga teoreem aksioomidest. · tugineb mõistuse abil töödeldud faktide kindlale vundamendile. · tugineb faktide kindlale vundamendile. Descartes'i arvates erineb loom inimesest sellepoolest, et · looma keha on vaid keeruline masin, inimese keha on aga elusorganism. · loom on vaid keeruline masin, inimesel on aga lisaks kehale ka hing. · loom mõtleb konkreetselt, inimene suudab ka abstraktselt mõelda. Descartes jagas filosoofia kolmeks valdkonnaks metafüüsikaks, füüsikaks ja rakendusteadusteks. Otsest kasu on vaid rakendusteadustest. Milleks on Descartes'i arvates vaja metafüüsikat? · Metafüüsika on oma aja ära elanud, filosoofia tuleb temast vabastada. · Metafüüsikal on inimteadmiste jaoks sama vajalik kui juurestik viljapuu jaoks · Metafüüsikat on vaja ainult mõtlemisvõime arendamiseks.
Meie loomuomane argus ja laiskus töötavat sellele küll vastu, kuid vabadustungile on ette nähtud peale jääda ning levida üle inimkonna. Kant oli veendunud valguse võidus, sest Friedrich Suur oli andnud oma alamatele avaliku arutlemise vabaduse, mida polevat enam võimalik tagasi pudelisse toppida. Paar aastakümmet hiljem, 1807. aastal, pärast seda, kui valgustatud mõistus oli leiutanud ja edukalt rakendanud giljotiini, pidas Hegel valgustust juba ületatuks. Valgustus polnud kaugeltki nii mõistlik, nagu ta end arvas olevat, vaid lihtsalt üks sõjakam eelarvamus teiste seas. Sealtpeale ongi valgustuse filosoofilises mõtestamises olnud kord Kant peal ja Hegel all ning teinekord vastupidi. Kant käsitleb antud artiklis valgustuse tähtsust. Tema meelest viibib palju inimesi n.ö alaealisuse seisundis, kus nad ei julge või ei viisti iseseisvalt mõelda. Autori meelest on väga
annaabi.ee 
Kõik kommentaarid