Keisrilõige (0)

Keisrilõige on kirurgiline operatsioon , mille korral laps ei sünni tupe kaudu, vaid operatiivsel teel kõhu eesseina ja emakasse tehtud lõike kaudu. Keisrilõige on tõsine, mitmesuguste ohtudega seotud vahelesegamine, mida võetakse ette vaid juhul, kui tavalise sünnitusega seotud oht on suurem lõikusega seotud ohust. Keisrilõike puhul riskib naine oma tervise ja eluga 12 korda rohkem kui loomulikul sünnitusel. Keisrilõike tagajärjel surnud naiste protsent on alla ühe 2500 keisrilõike kohta, loomuliku sünnituse puhul on see alla ühe 10000 sünnituse kohta.
On olemas kahte sorti keisrilõiget: plaaniline keisrilõige ja erakorraline keisrilõige. Plaanilise keisrilõike puhul tehakse lõige enne kui sünnitustegevus jõuab alata ning erakorralise keisrilõike puhul tehakse tavaliselt lõige siis, kui sünnitustegevus on alanud ning selle jooksul ilmnevad teatud komplikatsioonid.
Plaanilist keisrilõiget soovitatakse, kui:

• On raskekujuline preeklampsia (eripärane haigusseisund , millele on iseloomulik vererõhu kõrgenemine, veepeetus ning suur valgusisaldus uriinis), mis ohustab nii ema kui ka beebi tervist.
  
• Beebi ema põeb haigust, nõuab suure pingutuse ja stressi vältimist.
  
• Ema ootab kolmikuid või nelikuid.
  
• Platsenta asub emakaelas ja muudab vaginaalse sünnitamise võimatuks.
  
• Laps on kõhus risti ja tema asendit ei saa muuta.
  
• Beebi on sünnitusteede läbimiseks liiga suur.
  

Erakorraline keisrilõige tehakse siis, kui:

• Beebi südamelöögid aeglustuvad, sest ta ei tule tuhudega toime.
  
• Emakakael ei avane või avaneb nii aeglaselt, et nii ema kui laps on juba kurnatud .
  
• Platsenta hakkab emakaseinalt irduma ja tekib verejooksu oht.
  
• Laps ei liigu sünnitusteedesse, sest vaagen on liiga väike ja laps ei pääse läbi.
  
• Emaka lõhkemise oht.
  
• Beebil on tekkinud hapnikunälg.
  

Enamus keisrilõigetest sooritatakse mitte üldnarkoosis, vaid epiduriaaltuimestusega või spinaalanesteesias ehk seljasüstiga. Seljasüst tehakse ühe süstlatorkega alaselga. See mõjub kiiresti, annab tugeva tuimestuse ning kaob umbes 5-6 tunniga, vaigistades valu ka pärast operatsiooni. (ema on operatsiooni ajal ärkvel), et vältida narkoosirohtude sattumist lapse organismi. Tuimestuse puhul on verekaotus väiksem ning operatsioonist toibumine võtab vähem aega. Erakorraliste keisrilõigete korral, kus esineb loote ohuseisund, ei ole seljasüsti teostamine ajafaktori tõttu alati võimalik.
Kui ema ei taha olla operatsiooni ajal ärkvel ning soovib üldnarkoosi, siis sel puhul palutakse emal hingata läbi hapnikumaski, enne kui tuimesti läbi kanüüli verre süstitakse.
Kui ema on unne suikunud, vajutab anestesioloog(narkoosiarst) ema kaelale, et seeditud toit ei satuks hingamisteedesse ja kopsudesse. Enda ümber toimuvat hakkab beebi ema taluma alles tund pärast operatsiooni lõppu, kui narkoosi mõju kaduma hakkab ja ema üles ärkab.
Operatsiooni algul avatakse kõhukatted kas horisontaalse (piki püksi serva kulgu teostatava lõikega) või vertikaalse lõikega(mis on harvem). Emakas avatakse emakalihase lõikega ja laps tõstetakse välja. Sama haava kaudu väljutatakse ka platsenta. Emakalihas ja kõhukatted suletakse õmblustega, viimasena õmmeldakse nahk. Operatsioon kestab 30-60 minutit. Õmblemisele kulub märgatavalt rohkem aega, kui kõhukatete ja emakalihase avamisele. Operatsioonisaalis on tugiisik , anestsioloog, kirurg , abikirurg, ämmaemand (iga lapse kohta üks), arst (samuti iga lapse kohta üks). Soovi korral võib isa viibida keisrilõike juures. Isa kutsutakse operatsioonisaali peale spinaalanesteesia teostamist. Peale lapse sündi võib isa jääda operatsioonisaali kuni lõikuse lõppemiseni või siirduda koos ämmaemanda ja vastsündinuga sünnitusosakonda. Erakorraliste üldnarkoosis teostatavate keisrilõigete puhul, kus tavaliselt kõigil on kiire, isa operatsioonisaalis ei viibi.
Peale operatsiooni viiakse ema intensiivravi palatisse, kus teda jälgitakse reeglina 6 tundi (vajadusel kauem) enne sünnitusjärgsesse palatisse viimist . Üldjuhul lubatakse juua 6 tundi peale keisrilõiget ja voodist tõusta järgmisel päeval peale keisrilõiget. Keisrilõikele järgneval päeval eemaldatakse side operatsioonihaavalt ja võib süüa pakutavaid toite. Valuvaigisteid manustatakse kolmel esimesel operatsioonijärgsel päeval (topeltkogus epiduraali, mida kasutati operatsioonil või tugevate ravimite nagu petidiini, omnopooni või diamorfiini süstimine). Vajadusel manustatakse ka antibiootikume ja emaka kokkutõmmet soodustavaid ravimeid. Õmblused eemaldatakse operatsioonihaavalt neljandal või viiendal operatsioonijärgsel päeval ja tavaliselt lubatakse siis ka koju. Kojuminek võib lükkuda hilisemaks lapse seisundi tõttu.
Keisrilõike võimalikud tüsistused võivad tekkida nii lõikuse ajal kui ka hiljem. Lõikuse ajal on võimalik põie, soole, või kusejuha vigastus . Selle tüsistuse esinemissagedus on 1 – 2 juhtumit 1000 keisrilõike kohta. Kõige sagedamateks tüsistusteks on operatsioonihaava põletik ja emakapõletik või kuseteede põletik, mis vajavad antimikrobiaalset ravi ja mõnikord ka pikemat haiglas viibimist . Vähem esineb operatsiooniaegset verekaotust, mis nõuab vere või selle komponentide ülekannet. Haruldaseks tüsistuseks on operatsiooniaegsed naaberorganite vigastused, näiteks kusepõie või soolte vigastus.
Lastel, kes sünnivad keisrilõike abil, on suurem tõenäosus edaspidises elus puutuda kokku astmaga kui neil, kes sünnivad tavapärasel viisil. Heinanohu või allergilise astma seost sünnituse kulgemisega uuris Kopenhaageni Statens Serum Institut . Keisrilõikega sündinud lastel ei esinenud hiljem heinanohu rohkem kui teistel. Ent neil ilmnes 33 protsenti suurem tõenäosus haigestuda astmasse või haigestuda varem kui teised. Muud võrreldud parameetrid ei sisaldanud seoseid astmariski suurenemisega.
Lisad:
Kasutatud kirjandus:

• ENE lk.448
  
• Charles Cox ja Kate Grady „Vältimatu sünnitusabi”
  
• Ivo Saarma „Pereks kasvamine”
  
• http://www.fertilitas.ee/docs/keisriloige.PDF
  

3