"Keisri hull" (0)

Jaan Kross
„Keisri hull“
Ilmumisaasta: 1978, Eesti Raamat
„Keisri hull“ on eluloolis-ajalooline romaan.
Teised teosed: „Wikmani poisid“, „Kolme katku vahel“ I-IV, „Rakvere romaan“, „ Paigallend “, „Taevakivi“
"Keisri hull" on kirjutatud NSV Liidu aegsetes oludes, kus kirjanike sulejooks oli sageli piiratud tsensuuri ja kommunistliku partei ettekirjutustega. Jaan Kross on suutnud aga oma teoste tegelastega neist üle olla ning kirjutanud teose, millest võib välja lugeda tolleaegset (1970. aastate) olukorda. Näiteks 70ndate psühhiaatrite skandaal , mida on väljendatud Timotheus von Bocki hullukskuulutamisega. Kuigi Krossi romaanist võib välja lugeda NSV Liidu vastast kriitikat või vabaduspüüete õhutamist, on Krossi "Keisri hull" ennekõike väärtteos kirjanduslikus mõttes (wikipeedia).
Kesksed tegelased:
Timotheus von Bock oli väga hulljulge tegelane, piiridest välja astuja, sest ta loobus keisri vallastütrest ning sellega kaasnevatest eelistest ning abiellus hoopis madalamast teisusest tüdrukuga. Tema jaoks oli eesmärkide püstitamine väga oluline ning veel olulisem neist kinni pidamine, nende saavutamine. Ta kuulutati küll hulluks, aga nii mõnelgi korral jäi mulje, et tema on selles seltskonnas ning ühiskonnas kõige tervema mõistusega. Tema lood tundusid küll ebaloomulikud ja väheusutavad, kuid neid ei saanud kuidagi ka ümber lükata. Minu meelest Timotheus hull olla ei pruukinud. Timo soovis näidata, et aadlikud ja lihtrahvas on võrdsed. Arvatakse, et see tegelane on päriselt ka elanud.
Jakob Mättik oli talupoeg , keda koos õega koolitati. Hinges jäi aga ta alati talupojaks, hoolimata sellest, et teda kui aadlikku peaaegu tunnistati. Ta tunneb enda alati kui kõrvaltvaataja ning ei sekku eriti, ta on pigem kinnine tegelaskuju.
Eeva oli Jakobi õde. Ka tema nagu juba eemal mainitud saab hariduse ning teda tunnistatakse kui aadlikku, kuigi selleks kulub aega. Ta läks maanaistele appi ja see tähendab, et ta hindas võrdsust.
Aleksander I käitumise puhul oli minu jaoks kõige üllatavam see, et ta laskis Timol enda vastu aus olla. Peale arvamuse avaldamist kuulutab ta Timo aga hulluks. Aleksander I ei näe oma vigu ega taha neid tunnistada.
Teost lugedes jäi minu mõte peatuma teisitimõtlejate mahasurumise juures. Mõtlesin selle peale, kuidas koheldakse teisitimõtlejat tänapäevaühiskonnas ja kuidas suhtuti temasse siis. Tänapäeval on pigem oodatud see, et meie seas on teisitimõtlejaid ja neid, kes oma arvamuse kõva häälega välja ütlevad. Timo puhul selle ajastu kontekstis võib sellist avameelsust pidada kas ülimaks hulljulguseks või siis sootuks hulluseks, nagu seda tegi ka keiser .