Jaan Kross "Keisri Hull" (3)

Jaan Kross „Keisri hull“
Jaan Krossi „Keisri hull“ kujutab üht kõrgemas aukraadis olevat ohvitseri, kes julges ette võtta sammu parandamaks Vene tsaaririigi olukorda. Timotheus von Bock tahtis Venemaal panna aluse põhiseaduslikule riigikorrale. Ta arvas , et tal on võimalus seda teha, kuna tal olid keiser Aleksander I isiklikult head suhted. Von Bock tahtis parandada eestlaste olukorda ning päästa neid sajandeid kestnud talupojaseisusest, ta tahtis, et eestlastel oleks rohkem võimalusi. Aeg polnud selleks aga küps, sest tsaar ei tahtnud midagi kuulda von Bocki plaanist. Rahvale suuremate õiguste andmine ning enda omade piiramine ei kuulunud keiser Aleksander I kavadesse.
Timotheus saatis oma manifesti keisrile enne selle avaldamist Maapäeval. Ta oli varem andnud tsaarile lubaduse talle alati tõtt rääkida ning ta kavatses seda teha ka nüüd. Tsaar ei saanud selle manifesti avaldamist aga lubada, sest tagajärjed oleks võinud keisrile endale saatuslikuks saada. Timotheus von Bock saadeti vangilaagrisse avalikkusele põhjust avaldamata. Von Bock oli tahtnud teha head, kuid tingimused polnud sobivad. Seetõttu määras tema eetiline eneseteostus ta praktiliselt surma – Vene vanglate tingimused olid kohutavad, isegi vaatamata sellele, et talle kongi klaver viidi.
Kui üheksa aasta pärast vahetus Vene impeeriumi keiser, kelleks sai Nikolai I, siis pääses ka Timo vangistusest. Tõsi, see polnud tavaline ega täielik vabanemine: Timo oli tunnistatud vaimuhaigeks ning ta pidi elama Võisiku mõisavalitseja majas eluaegses koduarestis.
Aleksander oli tahtnud muuta Timo maailmavaadet ja kavatsusi, kuid von Bock suutis need säilitada. Kuigi vangis viibides oli ta mitu korda olnud hulluksminemise äärel, siis koju saabununa oli ta täie mõistuse juures. Vähemalt niipalju terve kui ta pärast üheksa aastat kestnud üksikvangistust olla sai.
Timo ei jätnud oma kirjatööd pooleli. Ta jätkas sealt, kus ta pea kümme aastat tagasi lõpetanud oli. Mingi sisemine jõud sundis teda selleks ning ta ei loobunud kirjutamisest, vaatamata suhteliselt suurele ohule saada avastatud tsaari nuhkide poolt.
Von Bock otsustas Eestist põgeneda ja leida rahu mujal, kuid viimasel hetkel ta sellest kavatsusest loobus. Ta tajus, et mõju Vene impeeriumile on suurem, kui ta jääb paigale. Ta riskis enesehävitusega, sest kui ta oleks tabatud, siis arvatavasti oleks karistuseks olnud surm või piinamine . Ta otsustas jääda „raudnaelaks impeeriumi ihusse“. Keisri nuhid ümbritsesid teda endiselt ning arvatavasti ühe taolise tõttu ta segastel asjaoludel surigi.
Timotheus von Bock oli eetilisusest käituv tegelane Krossi loomingus. Eesmärk oli Bocki jaoks tähtis ning selle saavutamisel ei kohkunud ta tagasi millegi ees. Eesmärgistatus iseloomustab peaaegu kõiki Krossi proosateoseid..
Romaani aluseks oli Jakob Mätliku päevaraamat. J. Mätlik ise oli Timotheus von Bocki naise, Eeva vend. Päevaraamat on täis erinevaid kohti, juhtumisi ja tegelasi 19.sajandist, milledest enamus on ka faktilist kinnitust leidnud. „Keisri hullu “ peategelane Timotheus von Bock ning teised romaanis märgitud kangelased on ka päriselt elanud.
„Keisri hull“ on kirjutatud NSV Liidu aegsetes oludes, kus kirjanike sulejooks oli sageli piiratud tsensuuri ja kommunistliku partei ettekirjutustega. Jaan Kross on suutnud aga oma teoste tegelastega neist üle olla ning kirjutanud teose, millest võib välja lugeda tolleaegset(1970 aastate) olukorda. Näiteks 70ndate psühhiaatrite skandaal , mida on väljendatud Timotheus von Bocki hullukskuulutamisega. Kuigi Krossi romaanist võib välja lugeda NSV Liidu vastast kriitikat või vabaduspüüete õhutamist, on Krossi „Keisri hull“ ennekõike väärtteos kirjanduslikus mõttes.
Hinne: C