Kehakeel (0)

Lapse kehakeel
Kehakeel koosneb inimsuhtlemise mitteverbaalsetest elementidest, mis võivad sõnalist suhtlemist täiendada, rõhutada ja mõnikord isegi asendada . Kehakeele valdamine mängib ülimalt tähtsat rolli edu saavutamisel. Kehakeele teoreetilist uurimist alustati kahekümnenda sajandi hakul . Täiskasvanuina võime kogeda, kuidas pilkude ristumine hävitab armastuse või hääletoon peletab eemale sõpru, ilma, et me ise arugi saame nende sündmuste põhjustest.
Asend, silmaliigutused ja hingamisrütm võivad rääkida üsna palju sellest, milliste kanalite kaudu laps mõtleb. Juba väga väiksena sirutab imik käe, andmaks märku oma valmisolekust suhelda. Laps omandab enne rääkima õppimist liigutused, millega teda mõistetakse. Jah, ei, tasa, head aega, üks, kaks, ma ei kuula, ma ei tee seda- kõike seda antakse lihtsalt ja efektiivselt edasi liigutuste ja žestide abil.
Teist laadi žestikuleerimist mõtete edastamiseks kutsutakse pantomiimiks. See väljendab komplitseeritumat laadi mõtteid. Kui laps etendab mõnd tegelikult asetleidnud sündmust, siis võib tema keha liikumisviis anda väärtuslikku infot sellest, kuidas ta seda tegelikkuses koges . Kolmeaastane Richard ütles : „ Rong läks ära,“ siis viipas pöördudes selja taha, õõtsutas end rütmiliselt ning jooksis ühe koha peal. Nii said ta vanemad teada, et Richard oli seljaga rongi liikumissuunas, et rong sõitis kiiresti ja, et selle müra või liikumine oli rütmiline. Richard etendas oma keha abil kõike, mida oli näinud, kuulnud ja tundnud , resprodutseerides saadud andmeid ja ühtlasi neid kogudes ning mällu talletades. Tegelikult võib laps kuni ladusa keeleoskuse omandamiseni anda liigutuste kaudu rohkem infot kui ta suudab edastada seda sõnades.
Liikumiste ja žestide kolmas rühm kajastab lapse abstraktsemat laadi arusaama asjadest. Sedalaadi žestid näitavad, kuidas laps mõttes esitab ja korrastab ideid ja mõisteid piltide, helide, tunnete ja sõnadena. Kui näiteks mõni idee omandab lapse mõtetes piltliku kuju, siis joonistab ta tavaliselt õhku selle pildi piirjooned. Kümneaastane Kati visandas oma perekonnast rääkides õhku midagi ringisarnast. See ei tähendanud, et tema pereliikmed oleksid paksud, vaid ta lihtsalt mõtles neist kui ühtsest tervikust. Lapse žestid ei pruugi alati olla realistlikud . See ei tähenda veel, et ta valetaks . Liialdatud liigutustega ei taha ta väita, nagu oleks mingi ese tegelikust suurem, vaid kirjeldab selle eseme tähendust enda jaoks. Tähtsaid või emotsionaalselt olulisi asju kujutatakse suurematena.