tulemusel, mitte niisama. 7. Millal (ligikaudu) ja kus võeti kasutusele nimetus keemia ( ), tähistamaks vastavate teadmiste ja oskuste valdkonda? Mille järgi on see nimetus arvatavasti tuletatud? Nimetus ,,keemia" võeti kasutusele Alexandrias umbes 3 saj enne kristust. Khemeia tähendas egiptuse kunsti 8. Milliseid metalle tunti antiikajal? Mitu neid tolle aja arusaamade kohaselt võis üldse olla ja miks? Raud Kuld Hõbe Vask Tina Plii Elavhõbe Metalle võis olla 7, kuna see on maagiline number, taevakehi ka 7, nädalapäevi ka 7 9. Milliseid mittemetalle (tänapäeva mõistes) tunti antiikajal? Väävel, süsinik 10. Mis on metallide transmutatsioon? Millistele arusaamadele see idee tugines? Metallide transmutatsioon: idee, et üht metalli saab muuta teiseks. Lähtus netuurfilosoofiast (elemendid võivad üle minna üksteiseks) ja seostus praktikaga (ainete
Soodustas usulahkude teket. Varasematel aegadel anti oskused edasi suulise pärimusega ja neid hoiti suhteliselt saladuses. Saladused võisid kaotsi minna. Pärast trükikunsti tsunftid kaotsid oma elujõu. Iatrokeemia perioodil (meditsiinikeemia) keemikud vastandasid end keskaja ja araabia meditsiinile, kus kasutati pigem loodusliku päritoluga ravimeid. Pandi tähele rohkem alkeemikute loodud ravimeid. ,,Iatrokeemia" rajaja: Paracelsus (1493-1541) saksa päritolu keemik, arst. Ta võttis enda nime sisuliselt vana-Rooma Celsuselt, kuid ta tahtis tõestada, et on Celsusest üle (para). Tegutses ka sõjaväearstina, saksamaal linnaarstna (seal andis ka loenguid). Hiljem ta pidevalt rändas Euroopas ringi. Kui ta läks esimesele loengule (meditsiini tutvustades), siis ta võttis suure panni ja raputas sinna põleva segu ja pani antiik-aja töid ja pani need põlema. Näidates sellega oma suhtumist. Ta oli äärmiselt tugeva
Otsis alternatiivi ankrusüsteemile ja leidis, et ankrut võiks asendada spiraalvedru abil. Batenteeris taskukella idee. Otto von Guerice (20.november 1602, Magdeburg - 11.november 1686) Oli saksa teadlane, leiutaja ja poliitik.Uuris vaakumit füüsika ühes teadusharus. Leiutas kompressori, et saavutada vaakumit. Tõestas ära katseliselt vaakumi olemuse. Leiutas esimese elektrostaatilise generaatori. Robert Boyle (25. jaanuar 1627 30. detsember 1691) oli iiri füüsik ja keemik, keemia kui katselise teaduse rajajaid. Oli keemia kui katselise teaduse rajajaid. Ta tõi eksperimendi füüsikas ja keemias aukohale. Kvalitatiivne keemiline analüüs. Oma tähtsaimas raamatus "Keemik-skeptik" (1661) võttis ta kasutusele keemilise elemendi mõiste.Ta käsitles elementi kõikide kehade lihtsaima algena, millest koosnevad keerulisemad kehad ja milleks need lõppkokkuvõttes jälle lagunevad.
Henry Cavendish Autor Klass: 11 Tutvustus Henry Cavendish oli inglise keemik, vesiniku avastaja. Henry Cavendish sündis lord Charles Cavendishi ja Ann Gray pojana. Tema isapoolne vanaisa oli William Cavendish, teine Devonshire'i hertsog ning emapoolne vanaisa oli Henry Grey, esimene Kenti hertsog. Cavendish õppis Cambridge'i ülikoolis 17491753, kuid ei lõpetanud seda. Varaka mehena sisustas ta endale seejärel labori ja raamatukogu Londonis ja pühendus teadusele, eeskätt loodusteadustele, vältis meelelahutusi ja vastuvõtte. Raha ta teadusega ei teeninud.
Milliseid elemente tunti antiikajal ja keskajal? Mõne nädala eest rääkisime, et kreeklased pidasid oluliseks nelja algelementi: maad, tuld, õhku ja vett. Aristoteles süstematiseeris eelnevad teadmised ning lisaks viienda elemendi: eetri. Keskajal ja uusaja hakul tegutsenud alkeemikud pidasid algelementide tulemusena kehas esinevateks printsiipideks väävlit, elavhõbedat ja hiljem ka soola, millest olevat võimalik erinevates vahekordades teisigi elemente, näiteks metall, valmistada. Üldiselt tunti antiikajal ja alkeemia perioodil seitset metallilist elementi. Need olid: kuld, vask, hõbe, elavhõbe, tina, raud, plii. Mittemetallidest oldi tutvust tehtud väävli ja süsinikuga. Kui kaugele on jõutud elementide avastamisega tänapäevaks? Teaduse arenguga kasvas kiiresti ka elementide arv. 1789. aastal avaldas prantsuse keemik Antoine Lavoisier esimese tänapäevase keemiliste elementide loendi, mis sisaldas 33 elementi
põlemisproduktiks oli ainult vesi, millel ei olnud maitset ega lõhna ning kuivaksaurutamisel ei jätnud kõige väiksemat nähtavat jääki. Tuleb märkida, et juba enne Cavendishi jälgis inglise looduseuurija J. Priestley niiskuse tekkimist ,,põleva õhu" segu põlemisel ja plahvatamisel, kui ei pööranud sellele küllaldast tähelepanu. Vaatamata sellele, et ,,põlev õhk" oli teada juba keskajal saksa arstile ja loodusuurijale Paracelsusele ning kuulus inlgise keemik, füüsik ja filosoof Robert 3 Boyle oskas 1660. aastal mitte ainult saada ,,põlevat õhku" väävelhappest ja rauast, vaid ka koguda seda nõusse, mida enne teda ei suudetud teha, tehti selle gaasi lihtne olemus kindlaks alles 1783. aastal. Soovides kontrollida Cavendishi katseid, tegi prantsuse teadlane A. L. Lavoisier 1783. aastal täpseid uurimisi ,,põleva õhu" põlemisprodukti tundmaõppimiseks
Hapnikku leidub väga paljudes ühendites (näiteks oksiidid, happed, alused, soolad, aga ka paljud orgaanilised ühendid). Lihtainena esineb hapnik kahe allotroopse teisendina: dihapnik ja trihapnik ehk osoon. Keemiline sümbol: O Tuumalaeng: 8 Aatomis: 8 elektroni, 8 prootonit ja 8 neutronit.Välises elektronkihis 6. Perioodilisustabelis asub: 2. Perioodi VI rühmas. Hapnikul on kolm isotoopi: nende massiarvud on 16, 17 ja 18. Hapnik on värvitu, lõhnata, maitseta õhust raskem gaas. Hapnik on mittemetall, mis on keemiliselt küllaltki aktiivne. Hapnikul on kaks levinud allotroopset vormi: dihapnik ehk lihtsalt hapnik (O2) ja trihapnik ehk osoon(O3). Dihapnik on stabiilne gaas, mis temperatuuril 183° Celsiust kondenseerub siniseks vedelikuks. Ta moodustab mahuliselt umbes 21 % Maa atmosfäärist. Dihapnik on keemiliselt aktiivne. Paljud liht- ja liitained reageerivad temaga kuumutamisel ja sageli kaasneb sellega põlemine. Ka tavalisel temperatuuril reageerib hapnik
...................................................................8 Kasutatud allikad..............................................................................................................9 Sissejuhatus Mina teen oma referaadi kloorist ning kuna see on üks aktiivsemaid keemilisi elemente, siis on kindlasti huvitav ja kasulik tema kohta rohkem uurida. Kloor on VIIA rühma 3. perioodi mittemetall. Kloori tähis on Cl ning ta kuulub halogeenide hulka. Kloor on rohekaskollase värvusega gaas. Töö käigus sooviksin kloorist rohkem teada saada. Kavatsen uurida tema kasutusaladest, lihtaine omadustest ning kindlasti oleks huvitav rohkem teada tema funktsioonidest inimorganismis. Samuti tahaksin rohkem teada kloori ühenditest. 2 Kloori avastamine Sõna "kloor" tuleb kreekakeelsest sõnast chloros, mis tähedab kahvaturohelist. 1648. aastal sai saksa keemik ja arst Johann Glauber
kusjuures aatomite liik (keemiline element) ei muutu; aatomites toimuvad muutused välistes elektronkihtides.mittemeteoriitne raud vähemalt 2100 a. e.m.a..esimesed vaskesemed enne 9 tuh. a. e.m.a Egiptuses kasutati paljusid keemil. muundumisi: keraamika, kääritamine (2500.a. paiku e. Kr. valmistati nelja õllesorti), värvid, kulla eraldamine jm. Egiptlased tundsid kulla metallurgiat (Nuubia kullapahtlad), hõbeda saamist (sulamist pliiga), vaske ja pronksi (sulam Sn-ga), rauda (ja karastamisprotsessi - ?), pliid (pärast Fe), elavhõbedat: amalgaame, keraamikakunsti, sh. glasuuriga katmist, klaasi (Egiptuse ja Hiina varased tsivil.- d, Kreeka V saj.): liiva sulatamine taimse tuhaga (Egiptuses ka soodalademed); ka värviline klaas, rasv + taimetuhk seep (Plinius), kangaste värvimist (kõigepealt Kaug-Idas): mineraalsed, taimsed ja loomsed värvid ALKEEMIA 5-16(17) saj. usk filosoofilise kivi
elusorganismid. Ta osaleb ka teistes looduslikes oksüdatsioonireaktsioonides: kõdunemis-, mädanemis- ja põlemisprotsessides, mille tulemusel eralduvad atmosfääri fotosünteesireaktsioonis kasutatav süsinikdioksiid ja veeaur. Hapnikku leidub väga paljudes ühendites (näiteks oksiidid, happed, alused, soolad, aga ka paljud orgaanilised ühendid). Lihtainena esineb hapnik kahe allotroopse teisendina: dihapnik ja trihapnik ehk osoon. Hapnik on värvitu, lõhnata, maitseta õhust raskem gaas.Hapniku tarvitatakse keemia-, metallurgia-, jm tööstusts, meditsiinis jm. Hapnikku leidub väga paljudes ühendites (näiteks oksiidid, happed, alused, soolad, aga ka paljud orgaanilised ühendid). Lihtainena esineb hapnik kahe allotroopse teisendina: dihapnik ja trihapnik ehk osoon. Hapniku üldiseloomustus Hapnik, O, Oxygenium- keemiliste elementide perioodilisusüsteemji 6 rühma element, mittemetall ; järjenumber 8, aatommass 15,9994. Hapniku oksüdatsiooniaste ühendis on II ja I
I ALKEEMIA - EELNE PERIOOD IV saj. Keraamika, metallisulatus. Looduse teaduslik uurimine (eeldab eksperimentaalset lähenemisviisi) ei sobinud antiikkreeklase mentaliteediga; “universaalne tööriist” oli sõna. Egiptlased tundsid: kulla metallurgiat, hõbeda saamist, vaske, pronksi, rauda, pliid, elavhõbedat, keraamikakunsti, klaasi, rasv + taimetuhkseep, kangaste värvimist, nahaparkimist, toiduaine- tehnoloogiat, paljusid medikamente, kosmeetikat, lubi ehitusmater. II ALKEEMIA PERIOOD IV - XVI saj. Terviklik keskaegne kultuurinähtus, mitte vähe ja veidralt arenenud keemia. See, mis alkeemias ühtib keemiaga (ainete ja nende omaduste eristamine, reaktsioonide läbiviimine, keemialaborile sarnane sisseseade jne.) ei
HAPNIK O Hapnik, O, Oxygenium- keemiliste elementide perioodilisusüsteemji 6 rühma element, mittemetall ; järjenumber 8, aatommass 15,9994. Hapniku oksüdatsiooniaste ühendis on II ja I. Hapniku aatomis on: 8 prootonit ja 8 neutronit ning 8 elektroni, välises elektronkihis on 6 elektroni. Hapnik on värvitu, lõhnata, maitseta õhust raskem gaas. Et saavutada püsivat väliskihti, on hapniku aatomil vaja liita veel 2 elektroni Looduses on Hapniku elementides kõige rohkem, ta moodustab umbes 50% maakoore massist. Vaba elemendina leidub teda õhus 20,95% mahu järgi, seotuna vees 85,8%, mineraalidesumbes 50%, inimorganismis 65% jm. Hapniku toodetakse vedelat õhku rektifitseerides, õhku fraktsioneeriivalt veeldades või vett elektrolüüsides.Hapniku tarvitatakse keemia-, metallurgia-, jm tööstusts, meditsiinis jm.
Juba filosoof Zosimus (3.-4. saj.), kes oli üks alkeemia rajajaid, kirjutas, et kulla valmistamise kunsti õpetasid neile jumalad. Asi on selles, et alkeemia püüdis jumalale väga lähedale jõuda. Alkeemik kasutas teatud mõttes mõjuvamaid meetodeid, kogu tema tegevus oli mõistetavalt, tuntavalt jumala tegevuse sarnane. Alkeemik võis pidada end jumalaga võrdväärseks loojaks. Isegi metalle seostati alkeemias taevakehadega ja vastavate kaitsejumalatega: kuld vastas Päiksele (Apollole), hõbe Kuule (Dianale), vask Veenusele, raud Marsile, plii Saturnile, tina Jupiterile ja elavhõbe Merkuurile. Jumalike tähenduste ja tegevuste maailmale tuginedes usutigi, et taevakehad on seotud metallidega ja keskajal kujunes sellest seisukohast koguni omaette teaduslik süsteem. Selle kohaselt metalle pidi olema 7, täpselt niisama palju kui planeetegi. Planeetideks peeti siis Päikest, Kuud, Jupiteri, Saturni, Marssi, Veenust ja Merkuuri. Alkeemikud arvasid, et metallid sünnivad
Neljandast peatükist saab teada, mis on sulamissoojus ning sellega seotud põhilisi andmeid. Saame teada, kuidas seda defineerida, mis sellest oleneb jne. Viiendas ning viimases informatiivses põhipeatükis käsitletakse aurustumissoojust. Saame teada, kuidas aurustumissoojust defineeritakse, mis on selle mõõtühik ning mis sellest sõltub. 2. Joseph Blackist Joseph Black sündis 17. aprillil aastal 1728 Edela-Prantsusmaal ning suri 6. detsember aastal 1799 Sotimaal. Tali Soti keemik, arst ja füüsik, keda peetakse üheks oluliseks tänapäeva keemia rajajaks. 3 Joseph Black taasavastas süsihappegaasi ning võttis kasutusele erisoojuse, sulamissoojuse ja aurustumissoojuse (Loe: Latentne soojus) mõisted.1 2.1. J. Blacki elust Joseph Blacki isa oli soti päritolu ning elas tegelikult Põhja-Iirimaal, ta töötas Bordeaux-is veinikaupmehena.
Ta osaleb ka teistes looduslikes oksüdatsioonireaktsioonides: kõdunemis-, mädanemis- ja põlemisprotsessides, mille tulemusel eralduvad atmosfääri fotosünteesireaktsioonis kasutatav süsinikdioksiid ja veeaur. Hapnikku leidub väga paljudes ühendites (näiteks oksiidid, happed, alused, soolad, aga ka paljud orgaanilised ühendid). Lihtainena esineb hapnik kahe allotroopse teisendina: dihapnik ja trihapnik ehk osoon. Hapniku avastamine Hapniku avastasid sõltumatult mitu teadlast. Üheks hapniku avastajaks peetakse Inglise õpetlast Joseph Priestleyt. On tuntud Priestley katse, kus ta läbi suurendusklaasi juhtis päikesevalgust elavhõbeoksiidile, mis laguneb soojuse mõjul elavhõbedaks ja hapnikuks. Asunud uurima tekkinud gaasi omadusi, avastas Priestley , et küünal põleb selles gaasis heledamalt kui õhus ja isegi õhus hõõguv süsi lööb lõkkele. Nii peetakse hapniku avastamise kuupäevaks 1. augustit 1774
Biotoime: Kõik LM (peale Fr) on eraldatud 19. sajandil. Osa neist (K,Na) on tavalised, kõikjal looduses väga levinud elemendid. Lihtainena on nad kõik väga aktiivsed (kõige aktiivsemad metallid üldse), säilitatakse org. lahustite kihi all, parafiinis või inertgaasi atmosfääris. Metallide pingereas kõige vasakpoolsemad. Järjestus: Li, Cs, Rb, K, Ba, Sr, Ca, Na, Mg, Be Seega üldse kõige negatiivsema elektroodipotentsiaaliga H suhtes – Li(-3,0 V). Kõige vähemaktiivne metall – Au. Vähemalt 3 kõige kergemat LM (Li, Na, K) on eluslooduses väga olulise tähtsusega, organismide vältimatud koostisosad (Li biol. funktsioon pole päris selge) Na, K – väga olulised kõigi rakkude elutegevuses. Li – väga mitmekülgne biotoime, kuid tema eluline tähtsus tõestati alles 1980.a. Suuremates kogustes mürgine, mõjub ka psüühikale (Li 2CO3 kasutatakse vaimuhaiguste raviks). Rb ja Cs osa eluprotsessides pole selge. Na ja K
hoopis erinevad omadused. Näiteks on puhas alumiinium väga pehme. Lahustades väikse hulka vaske ja teisi elemente, saadakse vintske kerge sulam, mida nimetatakse duralumiiniumiks. Duralumiinium on eriti kerge, aga väga tugev, nii et seda kasutatakse lennukite kerede ja tiibade valmistamisel. Nagu teistel lahuse tüüpidel, nii on ka tahketel lahustel piirid, kui palju lahustuvat ainet võib seal lahustada. Näiteks on puhas raud pehme, plastiline metall. Lahustades väikse hulga vesinikku sulas rauas, saame terase, mis on palju tugevam. Süsiniku aatomid on hajutatud ühtlaselt üle kogu tahke lahuse. Raud võib lahustada kuni 0,4 protsenti süsinikku. Lisades rohkem süsinikku, saame tulemuseks väiksed raudkarbiidi kämbud, mis teevad terase hapraks. ORGAANILISED JA ANORGAANILISED AINED ORGAANILISED AINED · inimorganismis on ülekaalus orgaanilised ained. · organismi kuuluvad keemilised elemendid jaotuvad makro - ja mikroelementideks
atmosfääri fotosünteesireaktsioonis kasutatav süsinikdioksiid ja veeaur. Hapnikku leidub väga paljudes ühendites (näiteks oksiidid, happed, alused, soolad, aga ka paljud orgaanilised ühendid). Lihtainena esineb hapnik kahe allotroopse teisendina: dihapnik ja trihapnik ehk osoon. 3 Hapniku avastamine Hapniku avastasid sõltumatult mitu teadlast. Üheks hapniku avastajaks peetakse Inglise õpetlast Joseph Priestleyt. On tuntud Priestley katse, kus ta läbi suurendusklaasi juhtis päikesevalgust elavhõbeoksiidile, mis laguneb soojuse mõjul elavhõbedaks ja hapnikuks. Asunud uurima tekkinud gaasi omadusi, avastas Priestley , et küünal põleb selles gaasis heledamalt kui õhus ja isegi õhus hõõguv süsi lööb lõkkele. Nii peetakse hapniku avastamise kuupäevaks 1. augustit 1774
.............lk. 7 Kasutatud kirjandus.....................................................lk. 8 2 Hapniku üldtutvustus Hapniku sümbol on O. Ladinakeelne nimetus oxygenium. Keemiliste elementide perioodilisussüsteemi VI rühma element, mittemetall. Järjekorranumber 8 ja aatommass 15,9994. Hapnikul on kaks allotroopset esinemisvormi dihapnik O2 ehk tavaline hapnik ja trihapnik O3 ehk osoon. Dihapnik on normaaltingimustel lõhnata ja värvita gaas, lahustub vähesel määral vees ja ühineb peaaegu kõikide elementidega moodustades oksiide. Hapniku oksüdatsiooniastmed ühendeis on -II ja -I. Looduses on hapnikku elementidest kõige rohkem. Teda tarvitatakse keemia- ja metallurgiatööstustes, meditsiinis, vedelat hapnikku lõhkeainete valmistamisel. (ENE 3) Hapniku avastamine Hapniku avastamist takistasid tema iseloomulikud omadused : värvuseta, lõhnata ja maitseta gaas.
........................................................................................................................ 11 Rasked plaatinametallid Kuus plaatinametalli jagunevad kaheks kolmeliikmeliseks triaadiks. Muude erinevuste kõrval eristab neid triaade teineteisest metallide tihedus. Kui kergete plaatinametallide tihedus on umbes 12 000 kg/m³, siis rasketel plaatinametallidel on see peaaegu kaks korda suurem (umbes 22 000 kg/m³). Rasked plaatinametallid osmium (Os), iriidium (Ir) ja plaatina (Pt) on ainulaadse keemilise püsivusega ja mitmete eriomadustega. Sinaka helgiga osmiumitükki ei mõjuta ükski hape ega leelis. Kollaka helgiga läikiv iriidium on habras (tugeva vasaralöögiga võib metallitüki purustada kildudeks), talub aga õhus kuumutamist kuni 2300 °C. Temasse ei mõju leelised, happed ega isegi kuningvesi, mis kergesti viib lahusesse kulla. Ka hõbevalge plaatina on püsiv hapete suhtes, ainult kuningvesi suudab teda lahustada. Avastamine
hakkas halvasti lõhnama. Edasi keetis ta uriini pastaks, kuumutas selle kõrgel temperatuuril ja juhtis auru läbi vee. Ta lootis, et aur kondenseerub kullaks, aga hoopis tekkis valge vahane aine, mis helendas pimedas. Nii avastas Brand fosfori esimese elemendi, mis avastati pärast antiikaega. Kuigi kogused olid enam-vähem õiged (läks vaja 1,1 liitrit uriini, et toota 60 g fosforit), ei olnud vaja lasta uriinil roiskuma minna. Teadlased avastasid hiljem, et värske uriiniga saab toota sama palju fosforit. 2. Kes ja kuidas avastas vesiniku. Kirjutage reaktsiooni võrrandit. Vesiniku avastajaks (1766) loetakse inglise füüsik ja keemik Henry Cavendishi, kes isoleeris metallidest ja hapetest saadud "põleva õhu" (divesiniku) ning kirjeldas ja uuris seda põhjalikult. Vesiniku põlemisel on keemilise reaktsiooni võrrand: 2H2 + O2 = 2H2O 3. Keda peetakse kaasaegse keemia isaks ja miks?
peaaegu kõigis orgaanilistes ühendites, seega seotud kujul kõigis organismides. Vesinik on kõige väiksema aatommassiga element; kõige sagedasema isotoobi prootiumi aatom koosneb ainult ühest prootonist ja ühest elektronist. Vesiniku aatommass on 1,00794±0,00007 g·mol-1. Maal ei esine tavalistes looduslikes tingimustes üheaatomilise molekuliga monovesinikku ehk atomaarset vesinikku H, küll aga divesinik ehk molekulaarne vesinik H2, mis on normaaltingimustel värvitu ja lõhnatu gaas. Mõne keemilise reaktsiooni ajal esineb atomaarne vesinik siiski väga lühikese aja vältel. Aatomi suurust iseloomustavad näitajad Vesiniku aatommass on 1,00794 aatommassiühikut. Arvutuslik aatomiraadius on 25 (53) pm. Kovalentne raadius on 120 pm. Koht perioodilisussüsteemis Kuigi vesinik paigutatakse tavaliselt I rühma, ei ole tema koht perioodilisussüsteemis üheselt määratav[6], sest ta on elementide seas erandlikul kohal[7]. Mõnikord paigutatakse ta VII
............................................................................................... 6 Kokkuvõte................................................................................................. 7 Kasutatud kirjandus....................................................................................... 8 2 Sissejuhatus Plaatina on haruldane metall, mille avastasid hispaania konkistadoorid Kolumbias XVII sajandil. Leitud metall nägi väga hõbeda moodi välja ja seetõttu nimetati see hõbedakeseks (hisp. k. plata hõbe). Kuid selle omadused erinevad hõbeda omadest oluliselt hulga vastupidavam, raskem, kõrge sulamistäpiga. Plaatina töötlemine on keerukas ja kulukas, seetõttu on teda siiani peamiselt teaduslikeks ja tööstuslikeks eesmärkideks tarvitatud.
ühendi kujul, vanaadiumperoksiid (V 2 O 5). Väga Vanaadium V keeruline on eraldada puhast vanaadiumi sellest metalliühendst. Alles 1887 õnnetus puhas vanaadiumi metallist isoleerida. Inglise keemik Sir Henry Enfield Roscoe (1833-1915) leiutas viisi eraldada puhas Ajalugu vanaadium oksiidist. Kõige olulisem vanaadiumi rakendus on sulamite Vanaadium avastati 1801.a. Hispaania-Mehhiko valmistamises
MITTERAUAMETALLID JA SULAMID REFERAAT Õppeaines: TEHNOMATERJALID Mehaanikateaduskond Õpperühm: Juhendaja: Tallinn 2010 1 SISSEJUHATUS 2 KROOM Levimus ja ajalooline aspekt Kroom on keskmise levimusega metall, mis on maakoores 21. kohal. 18. sajandi esimesel poolel avastati Uraalis punase värvusega mineraal, mida akadeemik P.S.Pallase tõi Lääne-Euroopa mineraalikollektsioonidesse. 1796. a analüüsis mineraali Pariisi professor N.L.Vauquelin ja märkas, et reaktiivide mõjul moodustasid mineraalist erinevate värvustega ühendid. Ta eraldas ja avastas uue keemilise elemendi ja kreeka keelse chroma (värvus) järgi nimetas elemendi kroomiks. Tähtsaim koomimaak on kromiit
tselluloosnitraatiga [7]. Mitmekülgse materjalina hakati tselluloidiga asendama kilpkonnakilbi- ning elevandiluud (vandlit) jt sarnaseid looduslikke materjale. Samuti oli tselluloosnitraat esimeseks heaks alternatiivmaterjaliks fotonegatiivide ning filmilindi valmistamiseks, olles painduv ja läbipaistev. Esinesid ka teatud probleemid nimelt aja möödudes muutus materjal kollakaks, pragunes ning oli süttimisohtlik. Tselluloosatsetaat (secoid) Kuigi prantsuse keemik Paul Schützenberg avastas teslluloosatsetaadi juba 1865 hakati teda laiemalt kasutama alles 1894 (tootmine patendeeriti Inglismaal), 20- nda sajandi alguses hakati materjali kasutama ka filmitööstuses (kuna võrreldes tselluloidiga ei esinenud iseeneslikke süttimisi, nimetati seda ,,ohutuks filmilindiks") ning rõivatööstusesse jõudis materjal pärast I maailmasõda [9]. Teluloosatsetaat, Inglise keeles secoid, on samuti puuvillal põhinev polümeer,
Fluor ja kloor on toatemperatuuril gaasid, broom on ainukene toatemperatuuril vedelas olekus olev mittemetall ning jood on tahke. Kõik halogeenid, eriti fluor ja kloor on lihtainena tugevalt mürgised. Halogeeniaurud on terava lõhnaga ja kahjustavad hingamisteid. Seetõttu tuleb kõik halogeenidega tehtavad katsed sooritada töötava tõmbega tõmbekapis. 2. Fluor Omadused Fluor on kahvatukollane, õhust raskem, terava lõhnaga ja väga mürgine gaas. Puhas fluor on lihtainena eriti ohtlik, sest ta ärritab nahka, silmade ja nina limaskesti, tekitab nahakahjustusi ja põhjustab põletusi ja kopsuturseid. Keemiliselt on ta kõige aktiivsem mittemetall ja reageerib kõikide metallide ja mittemetallidega (v.a. lämmastik, heelium ja argoon). Fluoris süttivad peale metallide ja mittemetallide veel põlema puit, paber, grafiit, väävel ning isegi ka sellised tulekindlad matrjalid nagu asbest ja tellis
19. sajandi kuulsaim bioloog oli Karl Erns von Baer kelle juhtimisel toimusid mitmed geograafilised uurimisreisid . Ta avastas jõgede kallaste uhtumise seaduspärasuse: põhjapoolkeral kulutavad jõed rohkem paremat kallast , mille tõttu see on järsem kui vasak , lõunapoolkeral aga vastupidi. Põhjuseks oli maakera pöörlemisel tekkiv jõud. Baer avastas 1826. aastal imetajate munaraku . Ta uuris pikka aega loomariigi arengut, rajades võrdleva embrüoloogia. Saksa keemik Justus von Liebig uuris taimede ja mulla keemilist koostist ning tegi kindlaks, et taimekas oleneb pinnase lämmastiku- ja fosforisisaldusest. 1840. aastal avaldatud uurimuses väitis Liebig, et kuna taimed võtavad keemilisi aineid mullast ära, tuleb neid mulda tagasi viia. Niisiis pani ta aluse põldude väetamisele kunstväetistega. Esimene fosforiidivabrik ehitati Inglismaal 1848. aastal. Valdav enamik inimesi olid 19. sajandil usklikud ning võtsid
käitumine sarnaneb tavaliste tingimuste korral ideaalse gaasikäitumisele, seega ideaalse gaasi seadused on üsna hästi rakendatavad reaalsetele gaasidele ja nende lahustele. 3 1.0 Mis On Hapnik? Hapnik on keemiline element järjenumbriga 8. Hapnik on keemiliselt aktiivne mittemetall, millel on kaks levinud allotroopset vormi: dihapnik ehk lihtsalt hapnik (O2) ja trihapnik ehk osoon ( O3). Dihapnik on iseenesest stabiilne gaas, mis on omapärane selle poolest, et kuigi molekulis on paarisarv elektrone, on ta paramagnetiline. Temperatuuril 183 Celsiust kondenseerub ta siniseks vedelikuks. Ta moodustab 21% Maa atmosfäärist. Õhu koostises sisalduvat molekulaarset hapnikku nimetatakse õhuhapnikuks. Dihapnik on keemiliselt aktiivne. Paljud liht- ja liitained reageerivad temaga kuumutamisel, tihti kaasneb sellega leegiga põlemine. Ka tavalisel temperatuuril reageerib hapnik aeglaselt paljude ainetega.
2CH4 + O2 → 2CO + 4H2 CH4 + 2H2O → CO2 + 4H2 3. Tööstuslikes vee elektrolüüsiprotsessides (kõrvalproduktina leeliste tootmisel jm.): katoodil - : 4H2O + 4e → 2H2 + 4OH- anoodil + : 2H2O - 4e → 4H+ + O2 4. Laboris kõige sagedamini: Zn + 2HCl → ZnCl2 + H2 (sisaldab lisandina HCl ja happe aerosooli) 5) Välitingimustes mõnikord hüdriididest: CaH2 + 2H2O → Ca(OH)2 + 2H2 1 mol = 42 g 2 . 22,4 l 2.1.3. Omadused Kergeim gaas (ja üldse aine), 14,5 korda õhust kergem Molekul kaheaatomiline: H2 Parim gaasiline soojusjuht Difundeerub kergesti läbi paljude materjalide, väga “liikuv” kõrgemal temp-l läbib ka metalle Lahustub halvasti vees ja org. lahustites, hästi mõnedes metallides (Pd, Pt) Aatomi H ja molekuli H2 mõõtmed väga väikesed, molekulis sidemeenergia kõrge: raskesti polariseeritav
Viljandi Paalalinna Gümnaasium Referaat Plaatina Koostasid: Marianna Tampere ja Helen Linnas 9.a Juhendas: Ave Vitsut Viljandi 2006 1. Avastamine Eheplaatina oli inimkonnale tuntud juba kauges minevikus. MuinasEgiptuse XII dünastia ajast pärinevates kuldesemetes on kõrge plaatinasisaldus. Vanas
Fosfori erilise omaduse tõttu pimedas helenduda hakkasid huvi tundma ka teised teadlased, kes proovisid Brandilt ära osta fosfori valmistamise õpetust. Osadel teadlastel see ka õnnestus. Näiteks Dresdeni õpetlane Johann Kraft omandas 200 hõbetaalri (võrdus kolme kilogrammi hõbedaga) eest Brandilt fosfori saamise õpetuse.Ta hakkas korraldama fosforiga sensatsioonilisi katseid, kuid fosfori saamisõpetust ta teistega ei jaganud. 1680.a. sai Inglismaal fosforit keemik Robert Boyle. 1743.a. leidis saksa keemik Andreas Marggraf eriti hoolikal fosfori uurimisel tema saamise täiuslikuma meetodi ja avaldas oma andmed avalikult. Tõenäoliselt tunti fosforit alkeemikute poolt juba varemgi. Nimelt Pariisi Rahvusraamatukogus ladinakeelse manuskripti uurimisel selgus, et 12. sajandil sai araabia alkeemik Albid Behil pimedas helenduvat ainet, mis oli saadud uriini, lubja ja liiva kuumutamisel. Saamine
1. Mis elemendi saab toota uriinist? Kirjeldage eksperimenti. Fosfori avastas 17.saj Saksa keemik Brand. Ta eksperimenteeris uriiniga, mis sisaldab märkimisväärsetes kogustes lahustunud fosfaate. Esmalt lasi ta uriinil mõne päeva seista, kuni see hakkas halvasti lõhnama. Edasi keetis ta uriini pastaks, kuumutas selle kõrgel temperatuuril ja juhtis auru läbi vee. Aur kondenseerus valgeks vahaseks aineks, mis helendas pimedas ja põles hämmastavalt hästi. 2. Kes ja kuidas avastas vesiniku? Reaktsioonivõrrand. Henry Cavendish, inglise keemik
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
