Susi risti aia peal, suu ammuli? (Särk kuivab) - Vihma kardab, külma ei karda? (Kasukas) - Üks kala, kaks saba? (Põll) - Kogu päeva kiips-kaaps, õhtul luts nurka? (Kingad) - Päeval mauk ja öösel soolikas? (Sokk) - Pisike poisike, raudsed juuksed? (Peahari) - Ise klaasist, inimese nägu peas? (Peegel) - Hani haljas, pea paljas, nina niinega seotud, saba veega leotud? (Saunaviht) - Tüdruk ühe silmaga? (Nõel) - Ümmargusem kui muna, pikem kui puu? (Lõngakera) - Keeletu, meeletu, varjab vara varga eest? (Lukk) - Istub kui isand, tolmab kui tont? (Korsten) - Hiir läheb auku, saba jääb välja? (Võti) - Mek-mäk mäe otsas, neli sarve peas? (Tuuleveski)
anda mõneks ajaks, et Ola ise saaks korralikult puhata. Ühel öösel kopsib keegi. Ola kopsib vastu. Poes tuleb ligi altnaaber ning pajatab oma unenäost: nägi Marcus Aureliust ning mainis, et kõikjal on linn, Marcus oli käskinud kopsida ning äratada paneelinimene üles enne, kui kukk kireb. Selle mehe naine tahtis harjavarrega tantsivad Olat korrale kutsuda. Ravikuur sai läbi ning Apo tuli Ola töö juurde. Ola otsustas temaga lõpparve teha. Meeletu vastu aitab arstirohi, keeletu vastu ei aita seegi. Ola oli eelistanud poega Apole. Kaida käis Olal ikka vahepeal külas. Jagelused naabriga. Pesemata ja haisvad nõud, tüli kapi pärast. Ulvi süüdistas Olat paljude abielude lõhkumises. Tuli kindlustusagent Raik, kes keeras kruvid kappi, et lahendada piiritüli. Velvoga sai Raik hästi läbi. Ola tundis, et Raigis on see elutahe ja rõõm, mida tal pole ning ta tundis ennast mehe seltsis hästi ja vabalt. Ola ja Raik said tütre, Marjatta
lava, mis kuulub esinejatele. Etteaste ajal käib külaliste vahel tihe omavaheline keskustelu ning nad ei lase ennast esinejatel segada. Järsku kinnistuvad kõigi pilgud lavale, kuhu kappab süsimust täkk valgete `sokkide' ja lendleva lakaga. Hobuse suurauad on kuldsed, valjad erepunased. Hobuse seljas istub katmata kehaga neid, ainukese ehtena punane peal mustades lendlevates juustes. Pealtvaatajad on vaimustuses. Hetäär esitab koos hobusega oma tantsu ja lahkub siis lavalt. Publik on keeletu. Neid ei imestanud selle üle, et neiu oli tulnud kõigi ette alasti, vaid lummas tema puhas kordumatu ilu. Sümpoosion läheb aga edasi, tuuakse juurde veini. Pikapeale jäävad pidulised üha enam purju, kuni endast lugupidavad hetäärid ja näitejad kuumakskõetud meeste seltskonnast lahkuvad. Luuletaja Eubulose andmetel kandsid Kreeka lõbumajade tüdrukud läbipaistvaid
(Palmaru, 2003) Kirjeldan klassikalist mõju teooriat, kuidas võiks meedia meie arvamusi mõjutada. Üks levinuimaist mõju teooriatest on stiimul- mõju mudel, mille puhul kommunikaator( ehk meedium) saadab välja stiimuli( näiteks sokeeriv uudis) ning sõnum, mis jõuab retsipiendini kutsub esile reaktsiooni. Sel juhul võib mõelda meediumist kui stiimulikahurist, mille puhul vastuvõtja on relvitu. Uudis tabab retsipienti nii kõvasti, et ta on keeletu. Stiimul- mõju mudeli puhul peaks aga olema täidetud kaks kriteeriumit, ühiskond peaks koosnema massist ning üksikutest isolatsioonis olevatest indiviididest( mis on meie praeguses ühiskonnas muidugi peaaegu võimatu) ning meedia mõju peaks olema suur. Selle käsitluse järgi võiks järeldada, et stiimul tekitab erinevates vastuvõtjates samasugust reaktsiooni, ent nii see ei ole. Reaktsiooni mõjutavad paljud faktorid- kultuur milles elatakse, diskursused või näiteks usk.
- pead Tõnuga lihtsalt kokku leppima! Kremer polnud aga veel sugugi selgusel, kuidas seda asjakülge korraldada. Tema peast käis mitmeid variante läbi kuni tal tuli suurepärane idee. Kuid plaan lükkus järjest edasi. Polnud julgust ettepanekut teha Tõnule. Ükspäev tuli Mari mune tooma. Kuna köögiuks oli lukus siis läks ta Kremeri juurde. Kremer nägi Marit esimest korda paremas riides ja nii puhta, nii imepuhta näoga ja oli üllatusest keeletu. Kuna Mari tahtis korvi kus munad olid tagasi hakkas Kremer neid lauale laduma. Üks muna kukkus aga maha. Ainult pillaja naeris, vilgas puna põsil, pealtnägija aga jäi üsna tema ootuse vastu tõsiseks. Kremer läks väga ähmi täis Mari käitumisest ja enne Mari minekut haaras tal käest ja käsutas et: "Ütle Tõnule, et ta homme kunturi tuleb -- ütle, et ta juba täna õhtu tuleb!"
avaust, torkasin knla sellest lbi ja piilusin sisse. Minu krval seisid lord Carnarvon, leedi Evelyn ja Callender (ks vljakaevajaist), oodates pinevalt minult teateid. Alguses ei suutnud ma midagi nha, sest kambrist vljuv soe hk pani knla hubisema. Kui mu silmad aga valgusega harjusid, kerkisid nagu udust esile kambri sisemuse ksikasjad, kummalised loomad, kujud ja kuld kikjal srav ja sdelev kuld. Teistele, kes mu krval seisid, vis see tunduda igavikuna olin imetlusest keeletu (H. Carter, lk 176) Lord Carnarvon oli esimene, kes seda pinget enam taluda ei suutnud. Kas te nete midagi, Carter? sosistas ta erutatult. Jah, tles Carter, imepraseid asju. Seda, mida nitas siin vilkuv knlaleek, polnud kski inimsilm ninud enam kolm tuhat kolmsada aastat. See oli kauneim, hinnalisim, mida arheoloogid iial olid maapuest pevavalgele toonud. Seal seisis lootoseiekujuline lbipaistev alabasterkarikas, sellest vasakul mitu kulla ja klaasintarsiaga kaunistatud mberpaisatud vankrit
eraldi, kuid vahel võivad ka omavahel kokku sulada. Mitmest mõistatusest on loodud vorme, kus lahendus teeskleb, et on (ja õieti ongi) ise ka teksti osa, nt. riimub eelneva tekstilõiguga ja/või liidetakse tekstiga erilise ise-konstruktsiooni abil: Üks hiir, kaks saba pastelking ja paelad taga; Punane pullike, jõhvine lõake, ise kuremarjake; Seest siiruviiruline, pealt kullakarvaline, ise nagu sibul; Keeletu, meeletu ise maailmatark margapuu jts. Kokku võivad sulada ka mõistatamisvormel ja tekst. Taolisi poeetilisi mõistatamisvormeleid on kolm pesakonda: 1) mõlle-algulised (mõlle-rõlle ~ -rõlla ~ -rille ~ -ralle ~ -ralli jts. ning mõlleri(da ~ -ga) ja mõllerpuu): Mõista, mõista mõlle-rõlle, kõputimed kõlle-rõlle, pää pääl piiritsepaelad (vokk); Mõista, mõista mõlleri, kuradi pussi kolleri, hand takka tirra-tirra (vokk); Mõista ära mõllerpuu,
näol. Katk teinud Läänemaa inimestest nii tühjaks, et kui üks näinud teise inimese jalajälgi, siis andnud ta neile suud ja nutnud rõõmu pärast. Katku kartus Oru vallas, ühes talus olnud laupäeva õhtul palav rukkijahu leem laual. Inimestest pole kedagi muud toas olnud, kui vanaisa üleval parsil. Vanamees näinud, kuidas kits kepseldes uksest sisse tulnud ja lausunud: "Kae imet, keeva süüakse ja keedet juuakse!" Vanamees vastanud parsilt: "Oi imet, katk keeletu ja ise räägib!" Katk näinud, et teda ära tuntakse ja läinud oma teed. Küla inimestest tühjaks Oru vallas Keedika külas murdnud katk väga palju inimesi maha. Üks vanapoiss vedanud surnuid Kondimaa poole kalmistule. Katku ta ei kartnud. Kui läinud surnuga, siis ajanud ise laulujoru; saanud ta surnu maha matnud, siis rüübanud pudelist vina ja sõitnud haigutades kodu poole. Sedaviisi läinud asi Keedika külas kuni viimane inimene ära surnud ja maha maetud
Kõigil käes kingitus ja lilled. "Üllatus, üllatus, meie kallis Jasmiin!" ütlesid kõik külalised ühest suust. Mõelda vaid, kes kohal olid! Helen ja ta peika, Stiiven koos oma tüdrukuga, Stiiv-Maikel, Kabrevitsi, Jastiin, Evelissa ja ta lapsuke, isegi kadunud Anabeli mees Daavid, Miina ja ta poeg Endrik, Sandra, mu sõber sealt saarelt, tema mees ja kaks last, Andrese ema ja isa ja kõige lõpuks minu kunstiõpetaja ja mõned kaasõpilased!! "Appikene, ma olen nii keeletu, et hingata on raskegi! Teie kõik, ma poleks seda ealaski oodanud! Oi, aitäh! Aitäh, kallid lapsed! Aitäh-aitäh! Oi tänan!" tänasin teisi õnnesoovide ja kinkide ning lillede eest. "Nüüd on vist aeg avada kink minu poolt!?" ütles Andres osutades suurele kingikarbile, mis seisis üksikult teistest eraldi. "Hea küll!" ütlesin, teised kingid diivanile poetades. Ma sammusin vaikselt paki juurde. Ma katsusin selle paki pinda, see oli nii siidine ja hästi suure lehviga
Kõige levinum oli hollandi keel; Holland oli Peeter I lemmikmaa. Teaduskeelteks kujunesid saksa ja ladina keel, aadlike keeleks prantsuse keel. Haritud seltskond rääkis prantsuse keelt. 17. saj keelasid Vene patriarhid korduvalt habeme ajamist. Seetõttu olid aadlikud ka Peetri seaduse vastu. Patriarhide arvates ei tohtinud Jumala poolt antud välimust muuta. Habe eristas mehi ja naisi. Keskajal ajasid habet vaid homoseksuaalid. Nemets vn k sõnast tumm ehk keeletu inimene; see, kes ei räägi vene keelt. Saksa kleit oli halvustatud, räägiti, et saatanat kujutati ikoonidel euroopalikus riietuses. Tekkis ettekujutus, et kõik Läänest tulev on vale, ohtlik, oma usust taganemine. Sellepärast oligi reformide tulek inimestele valus, raske ning kardetav. Inimesed pidid ületama oma arusaamist patust. Seetõttu oligi Peeter I üheks põhiülesandeks kiriku võimu vähendamine. Seni oli Vene ühiskond olnud väga religioosne ja allunud kirikule
Palju õnne sulle ka, Varenka. Ja Djakovile loomulikult. Veel üks ratsaväeohvitser! Minu selja taga, sel ajal kui ma oma kodumaad teenisin. TATJANA: Isa otsib sind taga. VARENKA: (Aleksandrile sekundeerides) Millega sa hakkama oled saanud? MIHHAIL: Millega sina hakkama oled saanud, oleks vist õigem küsida. (Varenka on hetkeks keeletu, pöördub siis ümber ja jookseb nuttes minema. Ljubov järgneb talle tahaaeda, heites enne etteheitva pilgu Mihhailile.) MIHHAIL: (nende lahkumist jälgides) Illusioon... see on ainult illusioon. Nii... kas ma saaksin nüüd oma kirja tagasi? ALEKSANDRA: See ei ole sinu kiri, see saadeti meile. MIHHAIL: Kiri on teile, aga paber ja tint olid laenatud. (Aleksandra käkerdab kirja kokku ja viskab selle Mihhailile
Keegi ei keelanud teda, sest kõik nägid, et Oodo lugu kirjumaks hakkas minema, kui soovitav oli. Selle uue vaenlase vaheletulek tegi Jaanuse vihaseks. Hirmsa hoobiga lõi ta vastase mõõga pooleks ja pöördus kui välk uue pealetungija poole. Mõõgata kangelane pillas ehmatuse pärast kivi maha ja näitas, et tal jalgade all tallad olid. Aga nüüd tormasid teised suure kisaga ettepoole ja võtsid sõjariistata Oodo, kes kui keeletu oli seisma jäänud, endi keskele. «Mis see tähendab?» hüüdis Jaanus kahvatades. «Vaat', mis see tähendab,» pilkas junkur Klopfleisch, oma ratsahobust rüsinal Jaanusele otsa ajades. See sai aru, et siin midagi päästa ei olnud, ja kiristas meelt heites: «Oh te petised koerad!» Ta lõhkus tugeva hoobiga pealetungija hobuse 85 pea, kargas tagasi sulaste juurde, kes isegi juba töös olid, ja hüüdis: «Me peame surema, mehed!»
igavene. Usk teeb igaveseks. Aga maakera ei usu ju. Või arvate, et ka maakera usub, mis?" ,,Ai, ai, ai!" kõõksus ja köhis Voitinski heal meelel. ,,On see vast sünnipäev! Tapavad naeruga! Maakera usub! Kas kuulete, härra Paas!" pöördus ta Indreku poole, sest teised ei pannud teda tähele. ,,Maakera usub! Credo quia absurdum est! Usk võtab planetaarsed mõõdud! Kosmilised, mõistate?" Ta matsutas suud, nagu oleks ta imestusest keeletu. ,,Kõik peavad uskuma, kui nad tahavad midagi teha, ja kes suurt tahab teha, peab suurt uskuma," jätkas Kulebjakov. ,,Mina ei usu!" karjus Molotov ja virutas klaasi lauale kildudeks. ,,Siis te ei tee midagi," vastas Kulebjakov. ,,Teen!" karjus Molotov. ,,Teen mõistusega, teen teaduse abil." ,,Siis usute mõistust, usute teadust," ütles Kulebjakov. ,,Kõik peavad uskuma. Isegi jumal, kui ta on olemas. Kuulete: kui ta on olemas, sest mina ei ütle mitte, et ta on, mul pole tarvis seda
annaabi.ee 
