Keel kui kapital (1)

Helena Siiroja, ME-21
KEEL KUI KAPITAL
Maailma keeli arvatakse olevat 2500 ja 10000 vahel. Täpset arvu on raske öelda, sest piiri keele ja murde vahele on väga keeruline määrata.
Kirjakeelte arvu on pisut kergem arvestada, kuid ka siin pole see täpselt määratletav. Kõige madalamal arenguastmel on need keeled, milles on kunagi ilmunud 1-2 raamatut. Kõige kõrgem arenguaste on sellisel kirjakeelel, milles ilmuvad regulaarsed trükised, millel on oma õigekiri, grammatika ja sõnaraamatud ning oma hääldus.
Kõrgema astme kirjakeeli on maailmas 100-200, nendeks on näiteks inglise, saksa, prantsuse, ka eesti keel. Mõned murded püüdlevad samuti kirjakeeleks tunnustamise suunas. Eestis on võru murre, mis tahab välja arendada oma kirjakeelt. Madalama astme kirjakeeleks võiks meil aga olla setu keel. (2, Uno Liivak )
Keeleseaduse järgi on eesti keele ametliku kasutuse aluseks eesti kirjakeele normatiivid. Korrektne kirjakeel on normiga piiritletud ja see on Õigekeelsussõnaraamatu kirjakeel. Kõrgema astme kirjakeel on selle maa või riigi kapital.
Kuid normid ei ole kohustuslikud meie isikliku igapäeva elu kohta, suhtluskeele, kunsti ja ilukirjanduse vallas. Seal saab kasutada murdesõnu, slängi ja isegi vandesõnu. (1, Laurisaar Riho ) Võin omaltpoolt tuua näite ilukirjandusest, kus kirjanik tahtlikult eirab keeleseadusi ja kirjutab teksti häälduse järgi (näit. Wimbergi luulekogu „Kärppsed“, „Maaaraamat“, samuti „Lipamäe“ tekst).
Oma ilukirjanduslikes teostes kasutab Jaak Urmet (Wimberg) isikupärast uuenduslikku keelt, millele on omane k, p, t kirjutamine topelt kolmandavältelistes sõnades. See on mäng keelega. Autor ise on keelenormidega hästi kursis, olles põhikooli kirjandusõpikute üks autoritest ja teinud mitmeid aastaid kirjandustoimetaja tööd.
Loodetavasti saavad lapsed tema raamatuid lugedes aru, et kirjanik Wimberg teeb pisut vigurit. Jaak Urmet ise on öelnud:“Selleks on õpetajad, kes juhivad laste tähelepanu õigekirjale. Loomingut tuleb kooskõlastada elutõega, mitte tingimata õigekeelsussõnaraamatuga. Igal kirjanikul on oma keel“. (3, Kristiina Vaarik ). Seoses Wimbergi kirjastiiliga tekkis mul ka küsimus, ega see pole reklaamitrikk, et tähelepanu tõmmata?
Ka reklaamitegijad peavad reklaami kunstiks ja lähtuvalt sellest lubavad endale keelelisi vabadusi. Reklaam taotleb silmapaistvust, üheks vahendiks on teadlik keelenormide rikkumine. Täiskasvanu, kes teab keelereegleid, saab sellest aru, mida aga peab tegema laps, kes näeb enda ümber grammatiliselt vigaseid sõnu ja lauseid ? Kuidas tema sellest aru saab? Kas õpetajad ja lapsevanemad juhivad piisavalt sellele tähelepanu ja oskavad põhjendada neid arusaadavalt? (1, Riho Laurisaar). Siin on piisavalt küsimusi, kuid mitte vastuseid.
Inimene ei õpi ainult seda, mida tal koolis kästakse, vaid ka seda, mida näeb ja kuuleb elus. Kui ta aga igapäevaselt puutub kokku vigase grammatikaga, siis hakkab ta seda edasi kandma järeltulevatele põlvedele.
Kas võime siis kõik kirjutada nii nagu soovime ? Tartu Ülikooli tänapäeva eesti keele dotsent Reet Kasik ütleb: „Kui igaüks laulab nii, nagu nokk on loodud, jääme ühel päeval hätta“.
Kuni 19.sajandi II pooleni kirjutas igaüks vastavalt oma hariduse, keelemurde või sisetundele. Kui trükisõna hakkas rohkem levima, vajati ka ühtseid keelereegleid, et kõik saaksid loetust aru ja oleks mida koolis õpetada. Kui igaühel on oma reeglid, ehk reegleid üldse poleks, võib juhtuda, et lõpuks ei saa me teineteisest enam üldse aru.
Igapäevaselt hakkame juba harjuma, et asjad ei ole täpselt normeeritud. Kuid on valdkondi, kus siiski peab keelenormidest kinni pidama . Näiteks ajalehtede ja isegi mõnede kirjastuste töö on lohakas . Igasuguse teksti kirjutamine on kompromiss standardi ja isikupära vahel, kuid tihti kohtab tänapäöeva väljaannetes toimetaja puudumist. Lauseehitus on kohmakas , stiil ebaühtlane ja grammatikavead vaatavad vastu. (1, Riho Laurisaar).
Olen ise koolis käinud nn. Vene ajal, kui grmmatikale pöörati suurt tähelepanu ja pidi keelereegleid pähe õppima. Reeglite pähetuupimine võis olla mõnele vajalik, et ta õpiks õigesti kirjutama, mõnele keelevaistuga inimesele aga täiesti tarbetu kohustus. Ütlen ausalt , et mind vahel häirivad küll lohakad grammatikavead ajalehtedes, filmide subtiitrites, aga eriti raamatutes. Raamat peaks siiski olema midagi püsivamat ja seepärast peaks ka rohkem vaeva nägema, et see oleks korrektselt toimetatud.
Tänapäeval asendab sõnaraamatuid tihti internett, kuid ka seal peab oskama leida õiget infot, mida kasutada. ÕS on ka internetis olemas ja õigekeelsusalaseid vastuseid tasub just sealt otsida. Interneti ja inglise keele suure kasutamisega noorte hulgas võib seostada ka seda, et eesti keeles ei viitsita või ei osata enam kasutada koma.
Väga õige otsus on tehtud, et antakse välja vastavad õpikud ja hakatakse kõigis kõrgkoolides õpetama väljendusõpetust. (1, Riho Laurisaar).
Ühiskonnas on palju asju, mis on kokkuleppelised. Üks asi on igaühe vaba suhtluskeel, kuid kirjakeele kohta meeldis mulle väga Reet Kasiku mõte, et mis tähtsust on sellel, kas meil toidunõud on puhtad, tuba korras, ülikond pressitud või narmendavate varrukatega, sest ka nii võib käia. Aga see jätab lohaka ja inetu mulje. Samuti käib see lohaka keelekasutuse ja suhtumise kohta. (1, Riho Laurisaar).
Keel on suhtlusvahend, kultuuri ja mälu kandaja ning rahvusliku identiteedi võimaldaja.
Kui me arvestame seda, et eesti keel on on kõrgema astme kirjakeel, mida on maailmas ainult 100 – 200 (pigem alla 200), siis saame aru, et eesti keel on meie rahva suur kapital, mida tuleb hoida ja mitte suhtuda sellesse lohakalt.
Kasutatud allikmaterjalid:

Laurisaar, Riho / Eesti Päevaleht, 23.09.2006

Liivak, Uno. Eesti keel ja eesti kirjakeel / Keel ja Kirjandus, 1996, nr.5

Vaarik, Kristiina. Jaak Urmet säilitab mälestused luuletustes / Sakala, 10.02.2007