Keel kui kapital (0)

Kodutöö 1 (eneseväljendus) Teema: KEEL KUI KAPITAL



Helena Siiroja, ME-21 KEEL KUI KAPITAL Maailma keeli arvatakse olevat 2500 ja 10000 vahel. Täpset arvu on raske öelda, sest piiri keele ja murde vahele on väga keeruline määrata. Kirjakeelte arvu on pisut kergem arvestada, kuid ka siin pole see täpselt määratletav. Kõige madalamal arenguastmel on need keeled, milles on kunagi ilmunud 1-2 raamatut. Kõige kõrgem arenguaste  on sellisel  kirjakeelel,  milles ilmuvad  regulaarsed  trükised, millel on oma õigekiri, grammatika ja sõnaraamatud ning oma hääldus. Kõrgema   astme   kirjakeeli   on   maailmas   100-200,   nendeks   on   näiteks   inglise,   saksa, prantsuse,   ka   eesti   keel.   Mõned   murded   püüdlevad   samuti   kirjakeeleks   tunnustamise suunas. Eestis on võru murre, mis tahab välja arendada oma kirjakeelt. Madalama astme kirjakeeleks võiks meil aga olla setu keel. (2, Uno Liivak) Keeleseaduse järgi on eesti keele ametliku kasutuse aluseks eesti kirjakeele normatiivid. Korrektne kirjakeel on normiga piiritletud ja see on Õigekeelsussõnaraamatu kirjakeel. Kõrgema astme kirjakeel on selle maa või riigi kapital. Kuid normid ei ole kohustuslikud meie isikliku igapäeva elu kohta, suhtluskeele, kunsti ja ilukirjanduse   vallas.   Seal   saab   kasutada   murdesõnu,   slängi   ja   isegi   vandesõnu.   (1, Laurisaar Riho) Võin omaltpoolt tuua näite ilukirjandusest, kus kirjanik tahtlikult eirab keeleseadusi   ja   kirjutab   teksti   häälduse   järgi   (näit.   Wimbergi   luulekogu   „Kärppsed“, „Maaaraamat“, samuti „Lipamäe“ tekst).  Oma ilukirjanduslikes teostes kasutab Jaak Urmet (Wimberg) isikupärast uuenduslikku keelt, millele on omane k, p, t kirjutamine topelt kolmandavältelistes sõnades. See on mäng keelega. Autor ise on keelenormidega hästi kursis, olles põhikooli kirjandusõpikute üks autoritest ja teinud mitmeid aastaid kirjandustoimetaja tööd.  Loodetavasti saavad lapsed tema raamatuid lugedes aru, et kirjanik Wimberg teeb pisut vigurit.   Jaak Urmet   ise on  öelnud:“Selleks  on  õpetajad,  kes  juhivad  laste   tähelepanu õigekirjale.   Loomingut   tuleb   kooskõlastada   elutõega,   mitte   tingimata õigekeelsussõnaraamatuga. Igal kirjanikul on oma keel“. (3,   Kristiina Vaarik). Seoses Wimbergi kirjastiiliga tekkis mul ka küsimus, ega see pole reklaamitrikk, et tähelepanu tõmmata?


Ka reklaamitegijad peavad reklaami kunstiks ja lähtuvalt sellest lubavad endale keelelisi vabadusi.   Reklaam   taotleb   silmapaistvust,   üheks   vahendiks   on   teadlik   keelenormide rikkumine. Täiskasvanu, kes teab keelereegleid, saab sellest aru, mida aga peab tegema laps, kes näeb enda ümber grammatiliselt vigaseid sõnu ja lauseid? Kuidas tema sellest aru saab? Kas õpetajad ja lapsevanemad juhivad piisavalt sellele tähelepanu ja oskavad põhjendada neid arusaadavalt? (1, Riho Laurisaar). Siin on piisavalt küsimusi, kuid mitte vastuseid. Inimene ei õpi ainult seda, mida tal koolis kästakse, vaid ka seda, mida näeb ja kuuleb elus. Kui ta aga igapäevaselt puutub kokku vigase grammatikaga, siis hakkab ta seda edasi kandma järeltulevatele põlvedele.  Kas võime siis kõik kirjutada nii nagu soovime? Tartu Ülikooli tänapäeva eesti keele dotsent Reet Kasik   ütleb: „Kui igaüks laulab nii, nagu nokk on loodud, jääme ühel päeval hätta“.  Kuni   19.sajandi   II   pooleni   kirjutas   igaüks   vastavalt   oma   hariduse,   keelemurde   või sisetundele. Kui trükisõna hakkas rohkem levima, vajati ka ühtseid keelereegleid, et kõik saaksid loetust aru ja oleks mida koolis õpetada. Kui igaühel on oma reeglid, ehk reegleid üldse poleks, võib juhtuda, et lõpuks ei saa me teineteisest enam üldse aru. Igapäevaselt   hakkame   juba   harjuma,   et   asjad   ei   ole   täpselt   normeeritud.   Kuid   on valdkondi,   kus   siiski   peab   keelenormidest   kinni   pidama.   Näiteks   ajalehtede   ja   isegi mõnede kirjastuste töö on lohakas. Igasuguse teksti kirjutamine on kompromiss standardi ja   isikupära   vahel,   kuid   tihti   kohtab   tänapäöeva   väljaannetes   toimetaja   puudumist. Lauseehitus on kohmakas, stiil ebaühtlane ja grammatikavead vaatavad vastu. (1, Riho Laurisaar).  Olen ise koolis käinud nn. Vene ajal, kui grmmatikale pöörati suurt tähelepanu ja pidi keelereegleid pähe õppima. Reeglite pähetuupimine võis olla mõnele vajalik, et ta õpiks õigesti   kirjutama,   mõnele   keelevaistuga   inimesele   aga   täiesti   tarbetu   kohustus.   Ütlen ausalt,   et   mind   vahel   häirivad   küll   lohakad   grammatikavead   ajalehtedes,   filmide subtiitrites, aga eriti raamatutes. Raamat peaks siiski olema midagi püsivamat ja seepärast peaks ka rohkem vaeva nägema, et see oleks korrektselt toimetatud. Tänapäeval asendab sõnaraamatuid tihti internett, kuid ka seal peab oskama leida õiget infot, mida kasutada. ÕS on ka internetis olemas ja õigekeelsusalaseid vastuseid tasub


just sealt otsida. Interneti ja inglise keele suure kasutamisega noorte hulgas võib seostada ka seda, et eesti keeles ei viitsita või ei osata enam kasutada koma. Väga   õige   otsus   on   tehtud,   et   antakse   välja   vastavad   õpikud   ja   hakatakse   kõigis kõrgkoolides õpetama väljendusõpetust. (1, Riho Laurisaar). Ühiskonnas on palju asju, mis on kokkuleppelised. Üks asi on igaühe vaba suhtluskeel, kuid kirjakeele kohta meeldis mulle väga Reet Kasiku mõte, et mis tähtsust on sellel, kas meil toidunõud on puhtad, tuba korras, ülikond pressitud või narmendavate varrukatega, sest   ka   nii   võib   käia.   Aga   see   jätab   lohaka   ja   inetu   mulje.   Samuti   käib   see   lohaka keelekasutuse ja suhtumise kohta. (1, Riho Laurisaar). Keel on suhtlusvahend, kultuuri ja mälu kandaja ning rahvusliku identiteedi võimaldaja. Kui me arvestame seda, et eesti keel on on kõrgema astme kirjakeel, mida on maailmas ainult 100 – 200 (pigem alla 200), siis saame aru, et eesti keel on meie   rahva suur kapital, mida tuleb hoida ja mitte suhtuda sellesse lohakalt. Kasutatud allikmaterjalid: 1. Laurisaar, Riho / Eesti Päevaleht, 23.09.2006 2. Liivak, Uno. Eesti keel ja eesti kirjakeel / Keel ja Kirjandus, 1996, nr.5 3. Vaarik, Kristiina. Jaak Urmet säilitab mälestused luuletustes / Sakala, 10.02.2007