Tallinna põhjal , ning Hansa Liitu ja sellega seotud kaubandust. Lugeja tutvub eesti talurahva aastaringsete töödega ja nendega seotud rahvalike tähtpäevadega ning saab teavet talupoegademigapäevase eluolu, toidu, riietuse, laste tegevuse ja palju muu kohta. Talurahva riietusest Kangast saadi kolmest kiudainest: villast, linast ja nõgestest. Vokki esialgu ei tuntud, lõnga kedrati käes hoitava värtnaga. Lõnga värviti taimevärvidega. Rõivaid tehti kolme liiki: pidurõivaid, käimarõivaid ja igapäevaseid töörõivaid. Soojal ajal kanti peamiselt linaseid, talvel külmaga aga villaseid rõivaid. Naiste rõivastuse moodustasid linasest kangast tehtud pikk varrukatega särk, mille peale tõmmati käisteta villane umbkuub. Puusade ümber mähiti vaipseelik pikem kangatükk , mis oli kinnitatud vööga
mille keskmes on tumedat verd tüdruk nimega Tiina. Antud teoses vastanduvad erinevad ellusuhtumised, möödarääkimised ning inimeste vahelised suhted. Pikka aega inimeste kõneaineks olnud teose siiani kõige arusaamatumaks jäänud küsimus ongi, et kas Tiina oli libahunt? Sündmustik sai alguse rahulikust õhtupoolikust, mil Tiina Tammaru perekonda sattus. Pererahvas oli kodus, kedrati ja räägiti juttu, kuni ühel hetkel ukse tagant külmunud ja näljane tüdruk leiti. Ühtselt otsustati laps perre jätta ning ta üles kasvatada. Ajapikku mõistsid Tammarud, et leidlaps erineb mitmeti nende perekonnast. Nagu eelnevalt mainitud, oli tüdruk tumedat verd, tema käitumismaneerid olid teistsugused, ta oli harjunud elama vabaduses ning ei suutnud sammu pidada inimeste moraalidega. Mõne aja möödudes
Peamised keskused asuvad Põhja-Ameerika edelaosas ja Vahemere piirkonnas. Looduses kasvab kultuurlina esitaim metsik lina (Linum lewisii)*taim tõmmatakse koos juurtega maast välja kas käsitsi või kombainiga. taimed lõigatakse sirbiga või kombainiga. seemnelina korjeks tuleb jälgida, et seemnekuprad oleksid kollaseks värvunud, kuid piisavalt õigel ajal enne kuparde avanemist.Lina ketramine nõudis suurt vilumust, sest linaketraja pidi väänama lina voki pooli külge. Linalõimed kedrati vokil nn "sõlmedeks", mis sisaldasid ühtekokku 40 linalõime, 20 sõlmest sai juba linalõnga. Linalõngast kooti kangaid ja valmistati pitsi, batisti, damasti, linariiet, presenti, purjeriiet jpm.Linaseemneid ning külmpressitud linaõli kasutatakse suure hulga erinevate haiguste ning haiguslike seisundite raviks ning leevendamiseks. Linatooteid kasutatakse näiteks põletushaavadel (ka päikesepõletuse korral), erinevate põletike raviks, soolestiku ärrituse ja
rõivakomplektidest: lõiked on jäänud aegade jooksul üsna sarnasteks, muutusi on ehetes ja kaunistustes. 15.-16. sajandil asendusid varasemad umbkuued hõlmadega pikk-kuubedega, mis olid meestel ja naistel ühesuguse lõikega. Meeste pidulikuks peakatteks oli kõrge vildist kaapkübar. Saksa käsitööliste vahendusel tuli linnades tarvitusele vokk, mis hakkas ka maal, alguses küll mõisates, levima, kodunedes taluperes 18. sajandiks. Varem kedrati lõnga kedervarre ehk värtnaga. Kui keskajal olid suririided veel rikkalikult kaunistatud, siis nüüdsest lihtsalt valged (valge särk või valge linane rüü). 16. sajandi algusest pärinevad ka esimesed teated külarätsepatest kuueseppadest ja kasukseppadest. Nad pärinesid talurahva hulgast, õmblemisoskuse olid omandanud vanematelt räsepatelt, kelle juures nad õpipoistena olid töötanud. Hakkas levima ka helmestikand seeliku allääre
Seal elasid enamasti need sulased ja teenijatüdrukud, kes töötasid talus kogu aasta. Suviliste magamisasemed olid aitades või lakkades. Rõivastus Laialt oli levinud kodune kangakudumine. Kooti takust ja jämedat linast riiet suvisteks rõivasteks ja viljakottideks, peenemat linast aluspesuks, voodi- ja laudlinadeks ning aknakardinateks, villast riiet pealisriideks, ülikondateks, naiste seelikuteks. Kangaid kooti kindlast järjekorras: Ühel talvel kedrati lõnga, millest kooti järgmisel talvel kangas, millest valmistati voodilinad. Linast kangast kooti kuni kümme küünart päevas. Kangast pleegitati lumel. Voodi magamiskotid kooti triibulised. Sokid, kindad ja sukad kooti käsitsi. Seda õpetati tüdrukutele juba nooreseas. Õmblemine oli aga rändrätsepate töö. Neid telliti ka kojuu ja lasti õmmelda kogu perele. Meeste pemiseks talviseks töörõivaks olid villased pikad püksid, kuub ja vest.
Rõivad valmistati kodukootud villaset või linasest kangast. Linasest tehti särgid, naiste peakatted, põlled, suvised meeste püksid ja üleriided. Villasest õmmeldi mitmesugused pealisrõivaid, samuti kooti kindad, sokid ja sukad. Lõngad värviti taimevärvidega. Põhiosa rõivastusest aga oli kaua aega värvimata: linased riided valgeks pleegitatud, villased riided aga valdavalt lambavilla värvi valged, hallid, pruunid, mustad. Lõng kedrati vakutud villadest. Pärast kudumist vanutati riiet tugevalt, nii et see nägi välja nagu vilt. Sellist riiet hinnati vastupidavaks. Kui 19. saj. lõpupoolel hakati villaveskite teenuseid kasutama, siis muutus riie õhemaks ja kergemaks. Vanemad inimesed pidasid sellisest riidest õmmeldud rõivaid vähe vastupidavateks ja kokkuvõttes lõnga raiskamiseks. Rõiva juures peeti väga oluliseks, et see peaks kaua vastu.
Sõja algamise puhul kogus suurem hulk väge kokku ohverdama. Niisama kardetava tõve lahtipuhkemisel. Tõve möllamise ajal ohverdas pere peale selle veel omaette ohvrid. Räägitakse ka kohuohvrist, s.o kohtusse mineja annist, aga ei selgu küllalt, mida nimelt enne kohtusse minemist ohverdati, vististi aga paelu ja lintegi, nagu teeleminekul. Tihti otsiti kohtusse mineku puhul maagiast abi. Korjati seitsmest karjast mustade lammaste villu, kedrati villad lõngaks, kujuti kangaks. Kangast valmistati vammus ja pandi kohtusse minnes selga. Oli kohtusse mineja süü selge ja määrati talle ka nuhtlus, muidugi peks, ei teinud peks ometi vähematki viga, sest vammus võttis peksuvalu täiesti ära. Kohtusse minekul lausuti ka mõnesuguseid saksaviha võtmise sõnu. Lühidalt, missugust tähtsamat tööd ehk ettevõtet iganes alusatati, pidi ohver alati kordaminekut muretsema.[2 lk 143-144] 8 1
Suve perioodil parandati tööriistu ja ehitustöid sai suvel teha. Suvel valmistuti ka talveks "rege rauta suvel, vankrit paranda suvel". • Põlvest-põlve kantud uskumuste ja tava ja kogemustega arvestamine. Mingite tööde tegemine kindlal ajaperioodil, jälgiti pühasid, tähtpäevi, kuukalendrit. ( viljaketramine pidi olema lõpetatud küünlapäevaks ehk siis 2.veebruar; noorel kuul kedrati linu ja vanal kuul villa). Algmaterjalide hankimine ja käsitlemine tarbe puu langetamine oli talveperioodil, pidi arvestama tuult, kõvaduse tagas põhja tuul ja pehmuse tagas lõuna tuul. • Sooline tööjaotus- meeste ja naiste tööd. Meeste tööd • Tähtsal kohal koduse käsitöö liik puutöö, seda viljeleti Kunda kultuuri ajal ja eesti rahvakultuuri on nimetatud ka puukultuuriks.
hüüdmahakkamist kevadtalvel on dateeritud taliharjapäevaga (14. jaanuar). 6. Lõuna-Eestis on musträhni vokivurinat meenutav trummeldamine puutüvedel mär- guandeks, et takud peavad naistel kedratud olema. Vanasõnu rähnist: 1. Kui rähn kevadel kuiva oksa peal põristas, et ussa välja hirmutada, see kutsuti ,,pakla- tori" ja siis ei tohi enam naestel paklaid kedrata olema. Mis perast seda kedrati need said kõik mädad. 2. Eriti musträhni, ent ka teiste rähnide hüüdu suvel on peetud vihmaendeks: Kui mets- kukk karjub ,,Krõg-krõg-krõg", siis piab kuivi ilmu tulema, aga kui tema karjub ,,Till, till, till" jne, siis tulevad vihmased ilmad. Mõistatusi rähnist: 1. Puutööd teeb, ise sest sööb. 2. Kogu päeva metsas kopsib, õhtust hommikuni toksib, puude tüvesid ta uurib, uksi, aknaid sisse puurib. Kas ta soovib teha maja? Kes ta on? Mis on tal vaja? 3
sokke, pahkluude ümber kinnituvaid sandaale, mille rihmad olid vahel helmestega 11 kaunistatud, ning kõrgeid reisisaapaid. Mehed kandsid ka punasest või valgest nahast ning seemisnahast poolsaapaid, naised kõrgeid saapaid ning kontsaga kingi. Kangad: Varase järgu kreetalased kandsid loomanahku, kuid juba 3500 aastat eKr oskasid nad kududa linast, hiljem ka villast kangast. Lõnga kedrati Knossoses niihästi töökodades kui kodudes, värvimisega tegelesid aga elukutselised värvalid. Rõivaid kaunistas tikand, mis sai eriti armastatuks hilisel ajastul. Lemmikmotiivideks olis lihtne joonmuster, lilled, krookusevanikud, linnud ja kalad. Ehted: Minose naisi on kujutatud kandmas pikki peenikesi kaelakeesid, mis olid mõnikord kuni kolm korda ümber kaela keeratud. Kanti ka sõrmuseid, rippuvaid
sokke, pahkluude ümber kinnituvaid sandaale, mille rihmad olid vahel helmestega 11 kaunistatud, ning kõrgeid reisisaapaid. Mehed kandsid ka punasest või valgest nahast ning seemisnahast poolsaapaid, naised kõrgeid saapaid ning kontsaga kingi. Kangad: Varase järgu kreetalased kandsid loomanahku, kuid juba 3500 aastat eKr oskasid nad kududa linast, hiljem ka villast kangast. Lõnga kedrati Knossoses niihästi töökodades kui kodudes, värvimisega tegelesid aga elukutselised värvalid. Rõivaid kaunistas tikand, mis sai eriti armastatuks hilisel ajastul. Lemmikmotiivideks olis lihtne joonmuster, lilled, krookusevanikud, linnud ja kalad. Ehted: Minose naisi on kujutatud kandmas pikki peenikesi kaelakeesid, mis olid mõnikord kuni kolm korda ümber kaela keeratud. Kanti ka sõrmuseid, rippuvaid
mustripaneelid. Arankampsuni tüüpiliseks värvuseks on kreemikas naturaalvalge. Traditsioonilisel arankampsunil on 4–6 ülalt alla ulatuvat mustripaneeli laiusega 5–10 cm. Mustripaneelid on nii esi- kui seljaosal kesktelje suhtes sümmeetriliselt paigutatud. Ka varrukad on enamasti kaetud ülalt alla kulgevate mustriribadega. Kampsunite kudumiseks olevat algselt kasutatud pesemata ja värvimata naturaalvalget või tumedat lambavillast lõnga. Lõng kedrati kuni 1970. aastateni vokiga. Tänu villarasvadele oli sellisest lõngast kootud riideese osaliselt vetthülgav, mis tähendas, et seda sai kanda ka siis, kui kampsun märjaks sai. Ajalugu Pole selge, millal selliseid kampsuneid Arani saartel kuduma hakati. Saare elanikud on ilmselt sajandeid kandnud mõnd kootud kampsuni kohalikku varianti nagu Briti saarte teisteski piirkondades. Tõenäoliselt sarnanes see Guernsey kampsuniga. Arani saarte
paarist toolist ja tekist teha lossi printsessile. Imavere lasteaias juhtus kord selline lugu, et kui emad ja isad õhtul oma lastele järele tulid, ootas neid ees hoopis piraadilaev vaprate meremeestega. Laev oli just sattunud tormi kätte ja meeskond pääses vaid seetõttu, et madruste teravad silmad märkasid läheduses üksikut saart. Matk viib kaugele maale maja taga Piraadilaev tuli lasteaeda nii, et kasvataja Lilian Okas võttis kaasa voki, et lastele näidata, kuidas vanasti kedrati. Pikapeale oli lõngategemisest kõik ära räägitud ja poisid arvasid, et vokiratas on just nagu laeva tüür. Kasvataja Lilian leidis neile rätikud pähe, maalis suured habemed ette ja asus vahepeal laevarooli, kui lained väga suureks läksid. Imavere lasteaia Müramõmmide rühma poisi Raul Simsi meelest on eriti head niisugused mängud, kus saab joosta ja hiilida. Ka matkad on vahvad. Ka Martini, Mari-Liisi, Markuse ja Marise ema Hele Aluste Vodja külast teab, et lapsed
aastast, pärit Vihterpalust. "Küindlapää on naiste püha. Siis naised võivad käia külas. Aga kui näärihommiku naine esimeseks külaliseks on, siis visatakse talle kohe vanad pastled kaela. Küindlapää ei tohi naised kedrata, kedravad kärbsed kokku. Küindlapäeva nimi on tulnud sellest, et siis küindlaid tehti. Sel ajal on hea neid teha, sest siis on kõige külmem aeg ja rasv hangub kergesti ära. Küindlad tehti sedamoodi, et takkudest kedrati jäme lõng, pleegitati valgeks, ropsiti hästi pehmeks ja kõik luukihud pidid väljas olema, mudu praksub. Siis tehti parajad tahid valmis ja kahekordselt pandi üle pika pulga, sõlm pulga all. No, üks kümmekond tükki rippus neid ikke seal reas. Neid pulki oli harilikult mitu, üks kasteti sisse ja pandi hanguma, siis kasteti jälle teine, jne. Esiti tõmmati taht natuke rasvaga üle, et ta kõvemaks läks ja kergem sisse kasta oli. Kasteti nii mitu korda, kuni
annaabi.ee 
