Kauaoodatud rõivabränd jõudis Eestisse – kas nutta või naerda? (0)

Kauaoodatud rõivabränd jõudis Eestisse – kas nutta või naerda?
Üha enam avatakse maailmas erinevaid uusi rõivapoode. Ka Eesti pole erand . Enamik neist kuuluvad ülemaailmsetele suurfirmadele. Kuid kust tuleb nende rõivapoodide kaup? Mis toimub tegelikult tehaste telgitagustes? Kes sellest kasu lõikavad ja kellele see kõik korda läheb?
Suur osa rõivaid valmistatakse vabatsoonides, kus tööjõud on väga odav. Nendeks riikideks on näiteks Hiina, Bangladesh, Kambodža jne. Neis piirkondades peab naistele vähem palka maksma kui meestele. 12-tunnised tööpäevad seitsmel päeval nädalas on täiesti tavalised . Mis kõige hullem, mitteametlikult kasutatakse ka lapstööjõudu. Nende sissetulek on pea olematu. Enamik Bangladeshi töölistest saab pärast 2010. aastal ametiühingute, valitsuse ja ettevõtete vahel sõlmitud lepingut 3000 taka ehk 38 dollari suurust kuupalka, mis on üks maailma madalamaid. Eestis ei tuleks selline hädine palganumber kõne allagi, sest keskmine palk siin on 517 eurot ehk ligi 700 dollarit.
Ka töötingimused on neil kehvad. Vabrikuid, kus riideid valmistatakse on palju. Need on väga halvas seisus, sest konkurents on tihe. See tähendab, et tellimuse saab see, kes suudab pakkuda kõige odavamat hinda. Investeeringuid tehaste korrastamise tarbeks ei tehta . Üks ekstreemsemaid näiteid on 2013. aasta aprillist, kui Bangladeshis varises kokku rõivatehas, mille rusudesse jäi sadu töölisi. See oli hoone, kus toodeti esemeid ja riideid Lääne firmadele, nende hulgas ka Itaalia firmale United Colors of Benetton ja Hispaania firmale Mango. Mõlemad brändid on Eestis esindatud .
Suurima kasu selliselt tegevuselt lõikavad rahvusvaheliste suurrõivatootjate omanikud . Näiteks värskelt Eestisse jõudnud Rootsi päritolu kauplusteketi H&M 2012. aasta aruandest selgub , et firma puhaskasum oli umbes 16 miljardit Rootsi krooni ehk ligi 2,5 miljardit dollarit, millest omakorda 15 miljardit Rootsi krooni ehk 2,3 miljardit dollarit maksti välja otse omanikele. Neid ei huvita toote valmistamise protsess, pigem selle minimaalne lõpphind ja maksimaalne müügikasum. Kasumite nimel minnakse äärmustesse, kasutades võimalikult odavaid toormaterjale, transporti ning muidugi ka tööjõudu.
Kahjuks oleme me ise sellise olukorra tekitanud. Üha rohkem ei osta me riideid või asju seepärast, et neid ilmtingimata vaja oleks, vaid me vajame tähelepanu, vaheldust, me saame neid endale lubada jne. Me ei mõtle, millise hinnaga need tooted lettidele jõuavad. Tahame, et need oleks ilusad ja võimalikult soodsa hinnaga.