Kas tuumaenergia kasutuselevõtt- rohkem kasu või kahju? (2)

Kas tuumaenergia kasutuselevõtt on toonud rohkem kasu või kahju?
Iga päev puutume kokku energeetikaga: lampi põlema pannes või autoga sõites vajame energiat, kütust. Tuumaenergiaga elektri tootmine on tänapäeval üldlevinud: Lääne-Euroopa riikides moodustab tuumaenergia teel saavutatud elektrienergia umbes 78% üleriigilisest tootmismahust. Kuid tuumaenergeetikal on ka miinused- avarii korral juhtunud keskkonnakatastroof rikub piirkonna elanikele kasutuskõlbmatuks aastateks. II maailmasõjas leidis see tehnoloogia kasutust ka suuresti sõjanduses, mis tõi kaasa palju inimkahjusid Nagasaki ja Hiroshima näidetel.
Selle aasta (2009) seisuga on maailmas kasutusel 435 tuumareaktorit, moodustades kokku üle 12% ülemaailmsest elektrienergiavajadusest. Tuumaenergia kasutamine kogub populaarsust eelkõige arenenud riikides, kuna peale suure ja kalli arendustöö, on tegu ka suhteliselt loodustsäästva alternatiiviga. Selle tootmisviisiga saadud energia ületab kasutegurilt mitmeid kordi fossiilsetest kütustest tuleneva energiahulga. Tingituna suurest kasutegurist, tekib ka loodusele kahjulike toksilisi aineid minimaalselt, kuna väikese koguse uraani lõhustumisel lõpptulemusena saadud energiahulk, on piisavalt suur. Inimkonnale on toonud tuumaenergia kasutamine elektrienergia tootmiseks suurt kasu; suurtel ja rikastel riikidel ei ole ka probleemiks kaasata suuremahulisi arendustöid tuumajaamade ehituseks. Eesti kui suhteliselt väike riik, ei omaks suuri eeliseid tuumaenergia kasutamist fossiilkütuste põletamisele, peale asjaolu ,et viimased on taastumatud ja kunagi otsakorral. Energia tootmise omahind jääks väiksemate koguste tõttu, kalli ehituse ja hoolduse tulemusena praegusele tasemele või suure tõenäosusega tõuseks (on uurimistulemusega tõestatud).
Peale toksiliste jäätmete ladustamise, on jätkuvalt probleemiks ka tuumakatastroofid. Avarii tekkimise oht on viidud võimalukult väikeseks juba II põlvkonna reaktoritega (tänapäeval kasutuses uusimad on III ja projekteerimisel on juba IV põlvkonna reaktorid), aga ajalugu on siiski näidanud 50 kasutusaasta juures suurt katastroofi Tšernobõli ja väiksemat intsidenti Three Mile Islandi näol. Enamus tuumaavariisid on olnud ahelreaktsiooni tulemused, mitte otsese projekteerimise veast tulenevalt. Ahelreaktsiooni võib käivitada inimviga lõpetades vähehooldatud ja defektsete süsteemidega. Lähtuvalt sellest, ei ole tänapäevalgi täielikku kindlust tuumakatastroofi eest, kuigi avarii tõkestamiseks on kasutusel mitmekordsed turvasüsteemid.
Teine kasutus- ja arendusvaldkond on sõjanduses keemiliste relvadena, mis andis ka suure tõuke tuumaenergia arendamisele II maailmasõja ajal ja tänu millele on tuumaenergeetiline tehnoloogia jõudnud tänapäevasele tasemele. Kuigi ülemaailmne desarmeerimisega on vähendatud oluliselt tuumalõhkepäid, käib pidev massihävitusrelvade arendamine tänapäevalgi. Mitte küll suure löögitugevuse eesmärgil, kuivõrd täpse ja piiritletud rünnakuga. Kuid kui kunagi peaks tuumasõda tulema , on sellel siiski hävitav jõud peale inim- ja tehnikakahjude ka maailma ökosüsteemile.
Tuumaenergia omab väga suurt tähtsust tänapäeva ühiskonnale, kuna tegemist on tehnoloogiaharuga, mis on alles arengujärgus. Tuumajaamadest tulenev elektrienergia loob väga soodsad võimalused suurriikidele elektrienergia hankimiseks, kui ei omata/või ei taheta kasutada fossiileid kütuseid. Taastuvate alternatiivenergiaallikatena veel kasutatav tuulegeneraator teeb kokkuvõttes loodusele ja riigile rohkem kahju, kui suudab toota (kallis tehnika, müra, väike tootlikus , lühike eluiga, eelnevast tulenevalt kallis energia omahind jne), samas hüdroelektrijaamad vajavad kindlaid looduslikke eeltingimusi ehitamiseks. Tuumaelektrijaamade ehitamisega terrorismiohtlikes arengumaades on alati olemas väike oht terrorismiaktiks, kuna tuumajaamad annavad võimaluse valmistada tuumalõhkepäid. Praeguses näites Iraan , kes küll eitab oma tegevust.