Kas suveräänse riigi sõjaline ründamine võib olla moraalselt õige? (0)

Kas suveräänse riigi sõjaline ründamine võib olla moraalselt õige?
Tegemist on ühe rahvusvahelise probleemiga, mille tähtsus ja aktuaalsus on tänase päevani kõigile teada. Selle küsimuse üle arutlesid juba pikka aega tagasi antiikfilosoofid ning tänapäeval jätkavad sellel teemal vaidlemist poliitikud ja õigusteadlased. Siseriiklikul tasandil on riigid suutnud jõu kasutamise kontrolli alla võtta ning inimesed ei pea kasutama omapoolset jõudu, sest riiklikud institutsioonid on ise kohustatud kaitsma inimesi ja nende vara võimaliku ohu eest. Rahvusvahelisel tasandil on aga sellist olukorda tunduvalt raskem saavutada, sest riigid on iseseisvad ja vähemalt õiguslikus mõttes võrdsed ning lisaks rahvusvahelisele õigusele juhinduvad nad oma tegevuses ka poliitilistest eelistustest ja oma eluliselt olulistest riiklikest huvidest. Aeg-ajalt juhtubki, et riikide relvajõud saavad lisaks harjutustele proovida oma oskusi ka reaalses sõjaolukorras. Viimastel aastakümnetel on eriti sageli tulnud ette situatsioone, kus riigid on kasutanud sõjalist jõudu ning seejuures õigustanud omapoolset käitumist mitmesuguste argumentidega. Meenutades näiteks mõne aasta tagust Venemaa ja Gruusia vahelist konflikti või siis hetkel vägagi aktuaalset Venemaa agressiooni Ukraina vastu. Tegu on jultunud rünnakuga Ukrainariigi, mis on suveräänse ja iseseisva Euroopa riigi territoriaalse tervilikkuse vastu. Sellise teguviisiga esitatakse väljakutse rahvusvahelise süsteemi ühele põhi mõttele, et riigipiire ei saa relva ähvardusel ümber joonistada. Igal riigil on õigus oma tuleviku üle ise otsustada. Nimetatud tegutsemine õõnestab rahvusvahelist korda, kus au sees on indiviidide ja riikide õigused, mida ei saa toore jõuga lihtsalt ära võtta. Tihti on aga selge, et riikide selline käitumine on ilmses vastuolus rahvusvaheliste õigustega ning esitatud õigustused põhinevad kehtiva õiguskorra vägivaldsel poliitilisel tõlgendamisel või lihtsalt poliitilistel seisukohtadel. Üldiselt on rahvusvahelise õiguse normid selles küsimuses piisavalt selged, kuid siiski ohustab riikide igapäevane praktika ja nende normide tõlgendused kehtivat õiguskorda.
Riigid on läbi aegade kasutanud sõjalist jõudu oma huvide kaitsmiseks ning  välispoliitika ajamiseks. Samas on juba antiikajast alates filosoofid , õigusteadlased ja poliitikud püüdnud sõnade  või tegudega  piirata  riikide  õigust  kasutada  sõjalisi  vahendeid  valimatult.  Selle saavutamiseks on ajaloo jooksul kasutatud mitmeid erinevaid vahendeid ning pidevast arengust hoolimata pole jõutud probleemivaba lahenduseni. Hoolimata sellest, et rahvusvahelised seadused keelavad absoluutselt ja tingimusteta sõjalise jõu kasutamise,
tuleb praktilises elus pidevalt ette juhtumeid, kus riigid siiski kasutavad sõjalist jõudu muul eesmärgil kui enesekaitseks. Lisaks on tänapäeval üles kerkinud rida problemaatilisi küsimusi seoses sõjalise jõukasutamise keeluga. Veelgi uuemaks probleemiks on võitlus rahvusvahelise terrorismiga ning selle raames ka sõjalise jõu kasutamine. Näitena võib siin loomulikult tuua USA terrorismivastase sõja Afganistanis, mis on rahvusvahelise õiguse seisukohalt vägagi küsitava väärtusega ettevõtmine, kuid mida poliitiliselt või siis ka moraalselt on kerge põhjendada ja õigustada. Kuigi Teise maailmasõja järel on maailm olnud suhteliselt vaba rahvusvahelistest konfliktidest, on järjest sagenenud siseriiklikud relvastatud konfliktid, mis paratamatult võivad ohustada lõppastmes ka rahvusvahelist rahu ja julgeolekut. Võib öelda, et viimane koos rahvusvahelise terrorismiga saab just üheks peamiseks probleemiks ning rahvusvaheline õigus on seetõttu, kas varem või hiljem sunnitud selle küsimusega tegelema. Sõjalise jõu kasutamine peab kindlasti olema viimane vahend ning selle kasutamine ei saa sõltuda vaid poliitilistest või veel vähem emotsionaalsetest põhjendustest ja õigustustest. Rahvusvahelineõigus kehtestab piisavalt selged reeglid selles valdkonnas ning oleks hea, kui poliitikud ning nende nõunikud teaksid, mida rahvusvaheline õigus ütleb sõjalise jõu kasutamise kohta, et vältida olukordi , kus põhjendamatult kasutatakse sõjalisi vahendeid ning põhjustatakse ebavajalikku hävingut. Igal iseseisval riigil peab olema vabadus ise oma saatuse üle otsustada.