KAS ROHKEM ON IKKA ALATI PAREM (0)

Kas rohkem on ikka alati parem?
MAINORI KÕRGKOOL
Ettevõtluse Instituut
KAS ROHKEM ON IKKA ALATI PAREM
Essee
Õppejõud: Andres Arrak
Pärnu 2009
Kas rohkem on ikka alati parem?
Sellist küsimust nagu antud essee pealkiri peaks küsima endalt iga uut kohustust planeeriv isik või organisatsioon . Kahjuks on selle küsimuse tähtsust enamik isikuid alles nüüd taibanud. Mõned loomulikult ei taipagi, alati on ju keegi peale iseenda keda probleemides süüdistada.
Praeguse olukorrani, kus õnneks paljud mullid on lõhkenud, käis pidev nii öelda võidu relvastumine... tarbimise mõttes. Tundus küll uskumatu aga hea oli näha, et inimestel läheb äkki hästi. Kõik tundus ilus mullegi, kuni hetkeni mil asusin tööle asutusse, kus üheks tööülesandeks oli klientide kontoväljavõtete ülevaatamine. See oli paras šokk... mis mulle neist enamuses vastu vaatas . Võib- olla kohati liiga praktilise inimesena ei oleks ma arvanud, et on nii palju inimesi, kes lihtsalt selleks, et järgida trende ja mitte teistest kehvemad näida, soovivad end siduda kohustustega, mida neil on pikemas perspektiivis raske täita. Kusjuures isikud kelle soovid olid ekstravagantsemad, ei olnud sugugi mitte hästi teenivad vaid vastupidi, need kellel olid tagasihoidlikumad soovid, neil oli ka kontodel näha, et see on nende jaoks mõistuspärane kohustus, nad oleksid võinud endale tegelikult palju luksuslikemaid asju lubada. Kahjuks võimaldati ka liiga väikese sissetulekuga inimestele need kohustused, millest nad huvitatud olid, kuna ka ettevõttel on vaja kliente juurde hankida, kes ressursse sisse tooks ja loomulikult on vaja ka konkurentsis püsida. Ja nii see ring neil inimestel algas, mõnda aega suutsid inimesed oma kohustusi korrektselt täita, kuni hetkeni, mil toit või muu esmavajalik tähtsamaks muutus.
See on üks ehedamaid näiteid, mis seoses rohkema endale rabamisega pähe tuleb, ei usu, et need inimesed pikalt oma uue sooritatud ostu üle õnnelikud olid, sest pidevalt tuleb ju juurde uusi ja uhkemaid mudeleid . Tavaliselt sellise suhtumisega inimesed ei jää ka rahule kui enamusel inimestest on sarnane toode olemas.
Arvan, et praegune majanduse olukord on täiesti arusaadav tagajärg „meie“ käitumisviisile. Ja kui sõpradega tuleb jututeemaks majanduse kehvavõitu olukord ja sa avaldad oma arvamuse, et see on normaalne, siis vaadatatakse sind näoga, mis ütleb, et oled hulluks läinud. Aga seda aega, kus lihttööde tegijana saadi meeletult kõrget palka isegi kõrgemat kui arstid ja muud pikalt õppinud spetsialistid , ei peeta imelikuks. Niisiis ei ole kõigile rohkem alati parem. Kui inimene ei oska hinnata seda olukorda loogilisuse printsiibist lähtuvalt ja midagi tulevikuks kõrvalegi panna, siis jääb üle see õppetund saada.
Loomulikult oli kõigil teatud punktis hea, rohkem mugavust, ilusaid asju, ettevõtetel paremad käibed ja kasumid . Ka pankadel oli suurem võitlus klientide pärast ja nii seotigi tänu ajuloputuse kampaaniale , mille pealkirjaks võis olla „Kasuta võimalust, sest kõik teevad nii“ paljud inimesed kohustustega kinni.
Suur osa inimesi läheb ka liigse kulutamise õnge seetõttu, et peavad panka niiöelda sotsiaalset abi pakkuvaks asutuseks, mitte äriettevõtteks. Võimalik, et nad ka lihtsalt usaldavad panka nii palju, et ei usu et selline asutus võiks neile halba nõu anda. Siinkohal meenub kohe ühe sõbra rõõm, kes sai krediitkaardi pakkumise ja oli väga õnnelik, et pank on teda ikka meeles pidanud. See pakkumine tehti talle telefoni teel ja tuli valida lihtsalt sobivaim kontor kuhu kaardile järgi minna. See, et pangateenuseid pakutakse juba nagu ajalehti või ajakirju peaks ju ometi ettevaatlikkust tekitama. Samamoodi on kahtlane, see kui nädal aega tagasi koondamisrahad kättesaanud inimesele pakutakse krediitkaarti. Eks iga ettevõte peab turul pakkuma teenuseid, mille järgi on nõudlust. Nii, et laialdane pankade süüdistamine on minu arvates liiast. Kõike mida pakutakse ei pea ju vastu võtma.
Kui panga vaatevinklist vaadata, siis käib ju ka seal sisemine konkurents töötajate vahel- kes suudab rohkem kliente enda „portfelli“ meelitada- saab rohkem hüviseid tööandjalt. Tulenevalt sellest, siis hämatigi krediidikomiteedele erinevaid õigustusi klientide majandusliku toimetuleku võimelisuse kohta, et ainult saaks õiguse neile laenu väljastada. Rangemaks mindi oma otsustes alles siis, kui võlglaste nimekirjad juba pikad. Ka näiteks liisingu puhul oli alguses prioriteet number üks müüa uusi sõidukeid, siis mõni aega hiljem tuli hakata müüma oma klientide tagastatud sõidukeid, sõidukiesindusest osta soovijatele tuli aga kehtestada rangemad nõudmised. Edasi viis liigne laenamine juba selleni , et ei laenatud ka ettevõtmiste jaoks, mille tegevus oleks end aratavasti ära tasunud. Sageli ei olnud põhjuseks mitte ettevõtte halb majanduslik olukord vaid krediidiasutuse käsutuses olev vähene raha hulk.
Kui nüüd vaadata olukorda kus ehk inimeste pilk on selginenud, siis on tunda, et ühiskonnas on rohkem hakatud hindama inimlikke väärtusi ja üldse lähedasi inimesi. Uskumatu aga ka heategevust ei ole unarusse jäetud. Samas võib heatahtlikkust alati rohkem olla. Mitmed rahulolu uuringud ju näitavad, et inimesed on õnnelikumad, kui nende lähedased on õnnelikud ja terved . Millegipärast teadvustatakse tõelisi väärtusi alles siis kui midagi tõsisemat on juhtunud.
Kokkuvõtteks võib öelda, et enamasti ei ole rohkem alati kõige parem. Nagu keegi varem on öelnud, teeb millegagi liialdamine haigeks . Nii kehtib see suitsetamise, joomise , söömise kui ka otsuste langetamisel. On küll paar asja, mida ei ole kunagi liiga palju- haridus ja hoolivus . Ka raha kuulub siia, kuid üksnes, siis kui üksikisik või organisatsioon on piisavalt tark otsustamaks kuidas seda otsatarbekalt kulutada.
Kõige rohkem oleks vaja tasakaalu, iseäranis majanduslikes otsustes. Vahel tuleb küll selle saavutamiseks kasutada äärmuslikke meetodeid , kuid kui see pikemas perspektiivis aitab stabiilsust saavutada, siis on see õigustatud. Jääb vaid loota , et rohkem on nendel, kes oskavad seda rohkemat ka otsatarbekalt kasutada!
4