Kas maailm väsib vihkamast (0)

Kas maailm väsib vihkamast?

Iga inimene on siin maailmas kokku puutunud vihaga. Seda viha põhjustavad erinevad kofliktid inimeste maailmavaadete ja kasvatusviiside tõttu. Tihtipeale on inimesed nii väiklased, et neil on raske mõista teiste arvamusi ja tõekspidamisi, nad ei aksepteeri seda, mis neile ei meeldi. Sellised erinevad arusaamad põhjustavad inimestes emotsioone nagu kadedus, hirm ja intolerantsus millest areneb edasi viha. Sageli vihatakse inimesi nende erinevuste, omapärade ja julguse tõttu, mida mõned inimesed lihtsalt välja ei kannata. Seega tekib küsimus, et kas maailm väsib kunagi vihkamast ja laseb inimestel olla sellised nagu nad on või on selline unistus ebareaalne nii kaua kuni inimrass eksisteerib?
Ühiskond on inimestele seadnud strandardid selle kohta, mis on normaalne ja aksepteeritav. Kuid sellise rõhumise puhul, et olla tavaline ja sulanduda halli massi, läheb kaotsi inimese isiksus ja individuaalsus. Kõik oleksid palju õnnelikumad, kui nad julgeksid jääda iseendaks ja ei peaks muretsema selle pärast, et neid oma isikupära või välimuse tõttu vihkama ning taga kiusama hakatakse. Välimuse tõttu on ammusest vihatud tumeda nahatooniga inimesi, neid koheldi sajandeid kui orje, kelle elu polnud midagi väärt. Siiski suutsid nad võidelda teiste vihaga ja kitsarinnalisusega ning kehtestada end kui võrdväärsetena europiididega. Tänapäeval püsivad küll teatud eelarvamused, afro-ameeriklaste suhtes, kuid neid sallitakse rohkem kui vanal ajal.
Sooline diskrimineerimine on argipäevane teema, mis on tingitud ühiskonna piirangutest õrnemale soole. Aegade algusest on naised olnud kodupidajad samal ajal kui mehed käisid mööda maailma seiklemas ja raha teenimas. Kui kord tärkas naistel mõte, et ka neil peaks olema õigus käia valimas ning teha tööd, siis mehed ainult naersid selle idee peale ja käskisid neil kööki süüa tegema minna. Tol ajal ei olnud probleemis süüdi viha naiste vastu, vaid pigem viha mõtte vastu, et naine võiks olla iseseisev ning mehest sõltumatu. Maya Angelou ütles kunagi, et mehed vihkavad seda, mida nad ei tunne, ning mida nad ei tunne on haritud naised. Mehed lausa jälestasid mõtet, et naistest võiksid saada nendega võrdväärsed inimolendid, selline hoiak on ka tänapäevani mõnes ühiskonnas säilinud, arenenud riikides sellist suhtumist taunitakse, kuid siiski on veel olemas teatud hoiakud naiste kohta, mille parimaks näiteks on ametite palgalõhed.
Kuigi maailm on aja jooksul soolise ebavõrduse suhtes palju leebemaks muutunud, mõistetakse ikka hukka homoseksuaale. Neid vihatakse Piibli tõttu, sest Uus Testament räägib selgesõnaliselt sellest kuidas Jumal lõi inimesed heteroseksuaalidena. Seetõttu on homoseksuaalid usklike silmis automaatselt patused ja Jumala salgajad. Samuti mitmetele ateistidele näib ebanormaalsena kahe samasoolise inimese suhe, sest nad lihtsalt ei mõista selle olemust. Kuid, kas ühiskonnal on õigust mõista hukka inimeste vahelist kiindumust ainuüksi sellepärast, et see ei vasta niinimetatud normidele.
Ometi sellised inimesed ongi, neil on kõige ja kõigi suhtes eelarvamused ning nad ei vaevu asja süvenema, vaid mõistavad kohut ning taunivad seda, sest see ei ole määratud standardite kohane. Maailmas, mis on nii kinni oma normatiivides on peaaegu et võimatu olla õnnelik ja elurõõmus, kuid kas aja jooksul inimestele seatud normaalsus piirangud ka kunagi kaovad püsib müsteeriumina. Kuid kui see peaks millalgi juhtuma, siis saab olla kindel, et ühes sellega kaob ka vihkamine ning sedaaegu saab praegusest maailmast sinimaa.