Kas kohus või omakohus? (1)

Eesti kohtusüsteem on kolmeastmeline. Esimesse astmesse kuuluvad maa-, linna ja halduskohtud. Selle taseme kohtud tegelevad kõikide kohtuasjadega. Halduskohtus käsitletakse aga kodaniku ja riigi vahelisi konflikte ning vaadatakse läbi ka valimiskomisjoni vastu suunatud protestid. Teise astme moodustavad ringkonnakohtud. Seal tegeletakse maa- ja linnakohtute otsuste kontrollimisega kirjaliku edasikaebuse alusel. Kolmanda ning kõige kõrgema astme kohus asub Tartus ning kannab nime Riigikohus . See asutus teostab konstitutsioonilist järelvalvet ning tegeleb kohtulahenditega kassatsiooni korras.
Õigusriigis, nagu Eesti, ei saa toimida omakohtu põhimõttel, vaid ainult seaduste alusel ja selleks volitatud asutuste ning isikute otsuste põhjal. Ikka tuleb ette juhtumeid, kus inimesed ei jõua omavahel kokkuleppele. Sellise probleemi lahendamiseks on ainuõige variant kohus, mis langetab sõltumatu otsuse, mis on kooskõlas põhiseadusega. Samas on ka olukordi , kus mitmed asutused ning isikud ei pea kinni seadusest, mis samuti tingib niisuguse asutuse järele, kes üleastujaid korrale kutsuks või karistaks. ”Õigust mõistab ainult kohus,” – selline lause on kirjas Eesti Vabariigi põhiseaduses.
Minu isikliku arvamuse kohaselt on selliseid juhtumeid, mis pole kooskõlas põhiseadusega, ainsa variandina võimalik lahendada kohtus. Väärtegusid juhtub päevast-päeva meie ümber ning olen ka ise olnud kõrvaltvaataja rollis mitmete probleemide lahendamisel. Toon näite mehest, kes võlgnes minu perele suuremat sorti summa. Pool aastat peale maksetähtaega polnud laekunud meie arvele sentigi sellest summast, ometi aastaid tagasi olid mõlemad osapooled allkirjastanud lepingu, mille kohaselt kohustus mees võla tagasi maksma. Kuna võlgnik oma kohustusest ei hoolinud, otsustas mu pere esialgu uuele kokkuleppele jõuda. Mees esitas oma tingimused, millega loomulikult ei saanud nõus olla, kuna summat oli vähendatud poole võrra. Pöördusime mitme firma poole, kes taoliste arusaamatustega tegelevad, aga tulemuseks oli see, et rahaliselt sai minu pere ainult kahju. Terve aasta kestsid uute kokkulepete sõlmimised, mis kahjuks aga mingit tulemust ei andnud, kuna võlgniku tingimused olid absurdsed. Seega lõpuks otsustas minu ema pöörduda kohtu poole. Protsess oli loomulikult aeganõudev ning võlgnikule ääretult vastumeelt, kuid pool aastat peale hagi esitamist sai juhtum lahendatud õiglaselt ning lepingus ettenähtud sätete alusel. Seega järeldus: kohus on ainus ja õige asutus, mis lahendab probleemid erapooletult , toetudes asjaoludele ning seadustele .
Eestis on õigusemõistmise volitus vaid kohtunikul. Kohtumõistmist korraldavad alati kohtunikud . Otsuse langetamisel ei pruugi alati mõlemad osapooled sellega rahule jääda. Tihtilugu peab end kannatajaks kohtualune, kes tunneb, et ostus on ülekohtune. Sellisel juhul tuleb tihtipeale samuti appi paljude inimeste arvates omakohus : lahendada probleem oma äranägemise järgi ning kasutada selleks võtteid, mis ei pruugi olla kooskõlas konstitutsiooniga. Omakohtu teostajal ei ole volitusi õigust mõista ega sellekohaseid otsuseid langetada. Palju on juhtumeid, kus probleeme lahendatakse väevõimuga, füüsilise jõuga. Minu arvates ei ole see lahendus. Oletame, et inimene pani toime kuriteo, tekitas kellelegi raskeid kehavigastusi või näiteks varastas midagi. Juhul, kui kannataja asub ise probleemi lahendama, tavaliselt vägivallaga, ei anna see mingeid tulemusi. Varastatud asja selline käitumine tagasi ei anna ega kellegilt kehavigastusi ära ei võta. Sellist käitumist nimetatakse kättemaksuks. Võibolla aastakümneid tagasi oli see enamuse arvates ainuõige kohtumõistmine, siis tänapäeval on ainsaks õigusemõistjaks vastava haridusega ning Eesti Vabariigi presidendi poolt ametisse nimetatud kohtunik. Omakohust teostades satub ehk endine kannataja ise kuritöö toimepanija rolli, kui leiab, et temal on õigus teise inimese suhtes kasutada vägivalda ning üritada selle läbi olukorda parandada. Sellisel juhul pole tegemist enam kannatajaga, vaid kurjategijaga.
Sõltumatu kohtuvõim on seadusandliku ja täidesaatva võimu kõrval kolmas riigivõimu haru. Igas riigis on seadused, mis on koostatud selleks, et reguleerida inimeste omavahelisi suhteid ning käitumist. Sealhulgas on kirja pandud read, mis kohustavad inimesi väärtegude korral pöörduma kohtu poole. Iga inimene, kes austab oma kodumaad või riiki, kus elab, peab austama ka selle maa seadusi. Kogu käitumine, sealhulgas õigusemõistmine, peab konstitutsiooniga kooskõlas olema. Omakohus ei võrdu kohusega. Omakohtu teostajad on üldjuhul seaduste rikkujad, seega inimesed, kes oma maa reeglitest ei hooli. Kohus ongi selleks, et kooskõlastada inimeste lahkhelisid, kas kaaselanike või riigiga, ning langetada õiglane ja erapooletu otsus, kus kuritöö toimepanija saab oma karistuse ning kannataja seeläbi õigluse.