Kas Inglismaad võib pidada 19. sajandi alguses riigiks, millest peaks eeskuju võtma? (0)

Kas Inglismaad võib pidada 19. sajandi alguses riigiks, millest peaks eeskuju võtma?
Selle arutlusega püüan ma välja selgitada, kas 19. sajandi Inglismaad võis pidada riigiks, millest teised oleks pidanud eeskuju võtma.
Inglismaal, kui saareriigil, puudus Euroopa mandririikidele iseloomulik vana kord oma seisuslike vastuoludega. Inglismaal oli juba ammu kukutatud absolutistlik valistemiskord ja riigis kehtis parlamentaarne monarhia . 1789. aastal alanud Prantsusmaa revolutsioonil olid samad eesmärgid. Inglismaa suhtus revolutsiooni algusest peale negatiivselt, sest kardeti revolutsiooni mõjude edasikandumist Inglismaale ja see oleks kaasa toonud ettearvamatuid tagajärgi. Selle hirmus karmistati seadusi ja hakati osalema Napoleoni vastastes koalitsioonides, mis nõudsid suuri rahasummasid. Karmistati tsensuurieeskirju, kitsendati koosolekute pidamist ja suleti tööliste ühinguid.
Sajandi algul oli Inglismaa üpriski vanamoodne, valimisõigus oli vaid vähestel. Tööpäevad olid pikad ja valitses tööpuudus. Oli palju pehkinud kohti. Veel oli Napoleon sisse seadnud kontinentaalblokaadi Inglismaa vastu ja Napoleoni võimu alla kuuluvad riigid ei tohtinud Inglismaaga kaubelda. Kuid saareriigi laevastik oli väga võimas ja toimus salakaubandus. Majandusliku olukorra parendamiseks maksustati kolooniad ja kasutati neid oma huvides ära. Peale Napoleoni kukutamist paranes ka Inglismaa majanduslik olukord.
Inglismaa poliitilises elus konkureerisid omavahel kaks parteid: toorid ja viigid . Toorid esindasid vana maa-aadlit ning viigid kaubanduse ja tööstusega tegelevat kodanlust. Kuni 1830. aastate alguseni oli parlamendis ülekaalus toorid. Inglismaa valimissüsteem oli aegunud , paljud piirkonnad olid peaaegu inimtühjad, kuid pidid ikka oma esindajad parlamenti saatma . Aga suured tööstuslinnad nagu Birmingham ja Manchester , kus elas palju inimesi, ei olnud üldse esindatud . Sel viisil jättis vana valimiskorraldus suured majandusringkonnad parlamendist välja. Nende huvide eest seisidki viigid, kes nõudsid parlamendireformi. See toimus aastal 1832 . Pehkinud kohad jagati ära linnadele, enamarenenud põllumajanduspiirkondadele ja Iirimaale ning Šotimaale. Ümberkorraldustega suurenes hääleõiguslike valijate arv. Tooridest said konservatiivid ja viikidest liberaalid .
Inglismaa suhted Iirimaaga olid ülimalt keeruliselt. Iirimaa oli vaene piirkond ja maad olid põhiliselt Inglise aadli käes. Talupojad olid rentnikud ning nende õlul lasus ränk maksukoorem. Viljakasvatamine andis Iirimaal vähe tulu, seetõttu kasvatati peamiselt kartulit ja tegeldi karjakasvatusega. Elu muutus veel keerulisemaks rahvuslik surve. 17. sajandil vastuvõetud seaduste järgi ei võinud katoliku usku iirlased töötada üheski riigiametis ega abielluda protestantidest inglastega. Prantsuse revolutsiooni aegu alustasid ka iirlased prantslaste abile lootes Inglismaa vastu mässu, kuid see suruti maha. Iirimaa ühendati Inglismaaga ja nende enda parlament kaotati. Protestantidest iirlasi valiti nüüd Inglismaa parlamenti. Sellega lootsid inglased kukutada Iirimaa lootused iseseisvusele. Kuid iirlaste rahvustunne ei vaibunud ja nad seadsid eesmärgiks Iirimaa lahutamise Inglismaast ja isikliku parlamendi taastamise . 1840. aastatel tabas Iirimaad kartuliikaldusest põhjustatud näljahäda mille tulemusena suri üle 1,5 iirlase. Veel rännati teistesse maadesse, eriti Ameerika Ühendriikidesse.
Parlamendireformi järel suurenes küll valijate arv, kuid töölised jäid ikka valimisõigusest ilma. Võimule saanud liberaalid viisid ellu palju reforme, mis vastasid kaubanduse ja tööstusega hõivatud kodanluse huvidele, kuid alamrahva seas tekitasid reformid pettumust. Lõpuks kasvas pettumus ulatuslikuks massiliikumiseks. Londonis hakati asutama erinevaid tööliste ühinguid. Oma nõudmistega otsustati pöörduda parlamenti, mis olid kokku võetud „Rahva Hartas“. Sooviti uut parlamendireformi üldise valimisõiguse alusel. Kuigi kokku koguti üle miljoni allkirja, lükati Harta tagasi. Seejärel alustati massimiitingiud ja demonstratsioone. Mõnel pool kasvasid need ülestõusudeks. Massiliikumine vaibus 1840. lõpus kui valistus tegi hulga ümberkorraldusi, näiteks sätestati 10-tunnine tööpäev.
Arutluse eesmärk oli välja selgitada, kas Euroopa oleks pidanud 19. sajandi Inglismaast eeskuju võtma. Minu arvates mitte, kiusati taga katoliiklasi ja inimeste elu oli raske, et midagi saavutada pidi kasutama kõige halvemaid meetodeid.