Inglismaa 19.sajandil (0)

Inglismaa 19. saj
Valitses parlamentaarne monarhia . Kardeti et prantsuse revolutsioon kandub üle saareriiki ja toob kaasa ettearvamatuid tagajärgi. Parlament ja valitsus loobusid uuendustest. Seevastu karmistati tsensuurikirju, kitsendati koosolekute pidamist ning suleti tööliste ühingud. Inglismaa tegi kõik et prantsusmaad sõjaliselt hävitada ja oli kõigi Napoleoni-vastaste koalitsioonide peamine organisaator ja rahastaja. Kui Napoleoni sõjad lõppesid pääses ka inglismaal maksvusele tagurlus . enamik rahvast pooldas revolutsiooniideid ning nõudsid riigikorra uuendamist inglisamaal. Rahvas ei olnud majandusliku olukorra pideva halvenemise tõttu kehtiva valimissüsteemiga rahul.
Toorid (olid kuni 1830. aastate alguseni parlamendis ülekaalus) ja viigid konkureerisid võimu pärast inglismaal. Inglismaa vananenud valimiskorraldus jättis tugevad majandusringkonnad parlamendist välja. Nende huvide väljendajad, viigid, nõudsid parlamendireformi, mis toimuski 1832. aastal. Alandati varanduslikku tsentsust, suurenes hääleõiguslike valijate arv, vanade parteide asemel uued parteid: tooridest said konservatiivid ja viigidest liberaalid.
Inglismaa vahekord iirimaaga keeruline. Iirimaal kasvatati peamiselt kartulit ning tegeleti karjakasvatusega, talupoegade õlul lasus ränk maksukoorem. Katoliku usku iirlased ei võinud olla mingisuguses riiklikus ametis, ei tohtinud endale maad osta ega protestantidest inglastega abielluda , nad võisid küll valida kuid neil endil puudus võimalus kandideerida Iiri parlamenti. Iirlaste mäss inglismaa vastu suruti veriselt maha ja Iiri enda parlament kaotati ning iiri ühendati inglismaaga. Inglased lootsid iiri parlamendi kaotamisega takistada püüdeid iirlaste iseseisvusele, kuid iirlaste võitlus oma õiguste eest ei vaibunud. 1829, aastal tühistati kitsendused, mis takistasid katoliiklastel riigiameteid pidada, kuid iirlaste sihiks jäi siiski iirimaa lahutamine inglismaast ja iseseisva parlamendi taastamine. 1840.a laastas Iirimaad kartuliikaldustest põhjustatu näljahäda. Massiliselt iirlasi rändas välja USA-sse.
Parlamendireform küll suurendas valimisõiguslike kodanike arvu, kuid jättis töölised endiselt valimisõigusest ilma. Võimule tulnud liberaalid viisid ellu hulga reforme, mis vastasid kaubanduse ja tööstusega hõivatud kodanluse huvidele. Alamrahva, eriti tööliste seas tekitasid need aga pettumust. Suureks probleemiks oli pidevalt suurenev tööpuudus. Rahulolematusest kasvas välja ulatuslik massiliikumine. Londonis asutati tööliste ühinguid, et pöörduda parlamendi poole nõudes üldist valimisõigust ja tööliste olukorra parandamist, nõudmised olid kokku võetud “Rahva Hartas“. Selle järgi sai liikumine nimeks tšartism. Parlament lükkas Harta tagasi. Tšartistid korraldasid massimiitinguid ja demonstratsioone, mitmel pool puhkesid vägivalla tõttu ka ülestõusud. Tšartistide tegevuse tulemusel tegi valitsus hulga ümberkorraldusi, nt sätestati 10-tunnine tööpäev.
Kuninganna Victoria (valitses 1837 -1901) oli tasakaalukas ja arukas valitseja, ta ei sekkunud sisepoliitilistesse pisitülidesse ega sidunud end kummagi parteiga, tõstes nii monarhia autoriteeti rahva hulgas. Robert Peel’i- peaministri abiga muutus tugevamaks ka täidesaatev võim ehk valitsus. Välispoliitiliselt ajas inglismaa jõudude tasakaalu poliitikat.