Kas
eestlane olla on uhke ja hea? Arvan, et kõik kahjuks ei vastaks samamoodi. Kindlasti on palju neid inimesi, kelle jaoks on Eesti
ajalugu tähtis ja südamelähedane. Kuid on üha rohkem ka neid
inimesi, kes lähevad välismaale ja soovivad, et nad oleks muus ja
nende arvates paremas riigis sündinud.
Enamasti
suhtutakse mõne riigi inimestesse eelarvamusega. Näiteks need, kes
Eestist midagi ei tea, kipuvad tavaliselt ütlema, et me oleme
"mingid venelased seal kuskil Ida-Euroopas". See ilmneb ka
Hollywoodi filmidest, kui leitakse, et meiesugune riik sinna hästi
sobiks. Meid on võrreldud ühes filmis isegi koopainimestega.
50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 1 leht
Lehekülgede arv dokumendis
2012-04-14
Kuupäev, millal dokument üles laeti
7 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
ndrez
Õppematerjali autor
Sissejuhatus Olla eestlane Euroopas kui maailmakodanik? Kas see võiks olla meie väikese rahva jaoks olulisem, kui olla eestlane oma kodumaal? Me kipume unustama oma rahvust ja traditsioone ning oleme muutumas rohkem eurooplasteks, kui jäämas eestlasteks. Minnakse teistesse riikidesse tööle ja õppima, sulandutakse sealsetesse kultuuridesse, võetakse omaks võõrad keeled ning hakatakse unustama, kust on pärit meie juured. Nüüd, kus piirid on avatud, on kiirenenud erinevate rahvuste segunemine. Meie, eestlased, olles väike ja palju kannatanud
alanduse pöörame enamasti iseenda vastu. (...) Aga selge on, et Eestis ei lõppenud okupatsioon Eesti Vabariigi taastamisega. Okupatsiooni ületamine alles kestab. (...) Eesti on iseseisev riik vaid seetõttu, et me ei leppinud meile pealesurutud ajalookäsitusega."7 Rahvuse "loomus" ei ole tegelikult kuidagi midagi tõestatavat või isegi määratletavat, pigem leiab sellesarnast arutelu tõepoolest natsi-Saksamaal välja antud teostes. Ka mina olen eestlane näiteks , aga ma kinnitan, et ma ei ole ennasthävitav. Sellised konstruktsioonid, uute kollektiivsete minapiltide loomine, rajavad tihti müüdistikku, et õigustada suvalisi käitumisakte, "uhked ja ennasthävitavad" serblased otsustasid ka viimaks omaenese riigi täies hiilguses taastada probleem, mis ei ole siiani lahendust leidnud. "Pruukis aga Eesti riigil veidike mehisust üles näidata, Vene eruohvitseridel veidike ässitada ja tundmatu näitaski Tõnismäel oma tõelist palet
Kui palju inimesi 1949. aasta märtsis ära viidi, ei saa küüditamist uurinud Tartu Ülikooli ajaloodoktorandi Aigi Rahi sõnul mitte kunagi päris täpselt ütelda. «Paigas on arv 20 702, see on 30. märtsi seisuga eshelonidesse paigutatud inimeste arv,» lausub Rahi. Inimesed surid teel, jäid haigeks, neid tõsteti rongilt maha, neid sündis vagunites ka juurde, osa inimesi läks hiljem omastele Siberisse järele. Inimesed pidasid paremaks olla koos Siberis, kui kodumaal äraviimise hirmus elada, ütleb Rahi. «Rahvasuus liikusid ju juba järgmiste küüditamiste kuupäevad: 15. mai, 20. juuni.» Külmalt maalt tagasi pöördunute arvu ei söanda Rahi nimetada. «Vabastamisotsus ei tähendanud veel tagasipöördumist. Lapsed vabastati varem, aga osa neist läks Siberisse tagasi,» märgib ta. 12 Pilvi-Koidula Kristovi mälestused Kui toimus 1949. a 25 märtsi küüditamine. Oli parajasti koolivaheaeg
Tulnukad võivad muidugi keelduda isegi integratsioonist ja getostuda, suheldes vaid omavahel ja moodustades tulnukrahvastikuga asumeid, kuhu põliselanikel asja pole. Ükski maa pole isoleeritud, kõigisse asub aegajalt võõraid ja kõikjal toimub nende võõraste põlistumine, olgu assimileerumise, integreerumisena või, halvemal juhul, getostumisena. See on täiesti normaalne rahvastikuprotsess. Kuid paljudel, eelkõige endistel koloniaalmaadel võib põlistumisprotsess olla tõsiselt häiritud, kulgeda üliaeglaselt või moonutatud kujul. Protsess võib pöörduda isegi vastassuunaliseks, nii et põlisrahvastikku assimileeritakse või integreeritakse hoopis tulnukrahvastiku koosseisu. Põlistumishäired tekivad kindlasti, kui tulnukad haaravad asukohamaal võimu ning seda kasutades loovad endale ja oma rahvuskaaslastele mitmesuguseid privileege. Põlistumine tähendaks seljuhul neist
eeskujusid. Eesti riigi territooriumil elab täna mitmeid rahvusrühmi, kellest arvuliselt suurim on eestlaste kogukond. Faktiliselt mitmerahvuselises ühiskonnas on riik siiski rajatud (monoetnilise) rahvusriigi põhimõtete järgi. Etnos viitab rühmale, kellel on ühine kultuur kõige laiemas mõttes. Rahvus (inglise k nation) viitab rühmale, keda koondab ühine territoorium (või mälestus sellest), ühtne majanduslik ja poliitiline süsteem. Rahvus võib olla monoetniline, kui teatud piiritletud territooriumi ja poliitilis-majandusliku süsteemi sees toimivad (peaaegu) ainult ühe kultuuri kandjad. Instinktiivne kaitsepositsioon ja teisetüübiliste kultuurikogemuste tõrjumine on moodustanud peaaegu sissepoole suletud enklaavi - Eesti etnost teadvustanud inimesed olid kinnistatud maa külge, nad identifitseerisid ennast maa kaudu. Ei saa väita, et teiste kultuuride
2) talituslik- pole enamasti kultuuriliselt homogeene. Tegemist on alaga, mis on organiseerunud poliitiliselt, sotsiaalselt või majanduslikult. Nt linn, kogudus, talu jne. neil on olemas enamasti sõlmpunktid või keskuskohad, kust koordineeritakse ja juhitakse regiooni. Linnas-linnavalitsus, kirik- pastoraat. Saarnaselt ametlikule kultuuriregioonile saab rääkida tuumaladest ja perifeeriast. Tihti on olemas kindlad piirid: riigipiir, talupiir. Samas võivad piirid olla ka hägused. Nt ajalehed- tehas on sõlmpunkt, kui lehtede levik on ebaühtlane, interneti puhul levik eriti raskestimääratav. Tihti ametlikud ja talituslikud kultuuriregioonid ei kattu. Näiteks Saksamaa, olles poliitiline üksus seega ka talituslik kultuuriregioon, on liigestatud paljudest piiridest st saksamaal kulgevad mitmed vormilised kultuuriregiiooni piirid (Raudne eesriie (Berliinimüür), Rooma impeeriumi piir, katoliikluse põhjapiir jne)
aastal kehtestati vallakogukonnaseadus vabastas kogukonnad mõisa ülemvõimu alt; 1868. aastal keelati teoorjus. Hoogsalt arenesid linnad, tööstus, kaubandus: Eesti oli asunud kapitalistliku arengu teele. Jätkus tööstuslik pööre: manufaktuur asendus vabrikuga. Algas massiline talude päriseksostmine, mis kujunes rahvuslikuks ürituseks, Lõuna-Eestis osteti talud linade müügist, Põhja-Eestis kartulite müügist saadud rahaga. Eesti talumehele oli nüüdseks tehtud võimalikuks olla ise talu omanik tagasi osta maa, mis talt oli tule ja mõõgaga ära võetud. Kultuurinähtustest levisid Baltimaile valgustusideed, mistõttu mistõttu baltisaksa literaatide seas tekkis huvi eesti keel ja rahvakultuuri vastu. Anti välja rahva tarbeks emakeelset kirjasõna. 1806. aastal ilmus Tartus "Tarto maarahwa Näddali-Leht".1821-1823 ja 1825. aastal Otto Wilhelm Masingu toimetusel "Maarahwa Näddala-Leht".
ARVO VALTON 1935- ALLIKAD: Väike eesti kirjanduslugu Eesti kirjanduslugu a.kull kulli pilk j.talvet tõrjumatu äär r.veidemann olla kriitik... väike eesti kirjanike leksikon v.vahing vaimuhaiguse müüt ,,Väike Eesti kirjanduslugu" Märt Hennoste, lk 390-392 Arvo Valton on viljelnud eri kirjanduszanre (novell, jutustus, romaan, aforism, luuletus, muinasjutt, näidend, filmistsenaarium), kuid enim on ta mõjutanud eesti novelli arengut.valton on ennekõike novellikirjanik, kelle loomingut iseloomstab kirjanduse uute võimaluste otsimine. Ta on leidnud tunnustust iseseisva juurdlejana.
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid