Jooksuaeg on neil septembri ja oktoobris. Sel perioodil korraldavad isasloomad duelle nii möirgamses kui ka otsese võitlusega. Tugevamad isasloomad koondavad enda ümber emastest haaremi. Tiinus kestab punahirvedel kaheksa kuud. Seejärel sünnib tavaliselt üks (harva ka kaks) valgetäpilist, hästi arenenud vasikat. Vasikas suudab emasloomale juba nädala aja vanuselt järgneda. Rohtu hakkavad nad piima kõrvale proovima juba kuu aja vanuselt. Sügisel kaovad ka noorte karvastikust valged täpid. Iseseisvuvad noored kaheaastaselt ja saavutavad kolmeaastaselt juba suguküpsuse. Isasloomad hakkavad aktiivselt sigimises osalema siiski mõnevõrra hiljem. Punahirved elavad tavaliselt 10 erandlikult ka kuni 25 aasta vanuseks. Vaenlasteks on neile hundid ja teised suuremad kiskjad. Eestis on lubatud neile ka jahti pidada.
Rohtu hakkavad nad piima kõrvale proovima juba kuu aja vanuselt kuid jätkavad siiki imemist sügiseni. Sügisel kaovad ka noorte karvastikust valged täpid. Vasikate eest hoolitseb ainult emasloom. Iseseisvuvad noored kaheaastaselt ja saavutavad kolmeaastaselt juba suguküpsuse. Isasloomad hakkavad aktiivselt sigimises osalema siiski mõnevõrra hiljem. 3 Toitumine Punahirv sööb põõsa- ja puuvõrseid, mis moodustavad 80% toidust
mustreid. Tiivasoomuseid on kahte tüüpi: pigmentsoomused, mille värvus tuleb mõnest värvainest, ning optilised soomused, mis murravad valgust. Just optilistest soomustest tekib näiteks isaste kiirgliblikate tiibadele omane võime olla teatava nurga alt vaadatuna violetjalt kiirgavad. Liblikate tagakeha on ilma jätketeta silindrikujuline või miskitpidi lapik moodustis. Mõnikord võivad tagakeha seljal esineda karvatutid, mis on muust karvastikust tugevamad. Osal liblikatel esinevad tagakehal tümpanaalelundid (kuulmiselundid). Isaste liblikate tagakeha koosneb kaheksast, emaste oma seitsmest nähtavast lülist, ülejäänud segmentidest on kujunenud suguelundid. Liblikate areng Liblikas areneb täismoondega- nende areng on neljajärguline: muna, vastne(röövik), nukk ja valmik. Liblikate valmikud leiavad endale paarilise spetsiaalsete lõhnaainete - feromoonide abiga. Pärast paaritumist hakkab emane loom varsti munema
soomustega. Tiivasoomuseid on kahte tüüpi: pigmentsoomused, mille värvus tuleneb mõnest värvainest, ning optilised soomused, mis murravad valgust. Just optilistest soomustest tekib näiteks isaste kiirgliblikate tiibadele omane võime olla teatava nurga alt vaadatuna violetjalt kiirgavad. Liblikate tagakeha on ilma jätketeta silindrikujuline või lapik moodustis. Mõnikord võivad tagakeha seljal esineda karvatutid, mis on muust karvastikust tugevamad. Osal liblikatel esinevad tagakehal tümpanaalelundid (kuulmiselundid). Isaste liblikate tagakeha koosneb kaheksast, emaste oma seitsmest nähtavast lülist, ülejäänud segmentidest on kujunenud suguelundid. Liblikate siseehitus Putukatel on hästi arenenud närvisüsteem, mille põhiosa moodustab peaaju. On kõhtmine närvikett. Torujas seedeelundkond läbib kogu keha. Peale toidu peenestamist suus neelab liblikas toidu pugusse
tavaliselt tiibadel rohkem või vähem keerukaid mustreid. Tiivasoomuseid on kahte tüüpi: pigmentsoomused, mille värvus tuleb mõnest värvainest, ning optilised soomused, mis murravad valgust. Just optilistest soomustest tekib näiteks isaste kiirgliblikate tiibadele omane võime olla teatava nurga alt vaadatuna violetjalt kiirgavad. Liblikate tagakeha on ilma jätketeta silindrikujuline või miskitpidi lapik moodustis. Mõnikord võivad tagakeha seljal esineda karvatutid, mis on muust karvastikust tugevamad. Osal liblikatel esinevad tagakehal tümpanaalelundid (kuulmiselundid). Isaste liblikate tagakeha koosneb kaheksast, emaste oma seitsmest nähtavast lülist, ülejäänud segmentidest on kujunenud suguelundid. Liblikate areng Liblikas areneb täismoondega- nende areng on neljajärguline: muna, vastne (röövik), nukk ja valmik. Liblikate valmikud leiavad endale paarilise spetsiaalsete lõhnaainete - feromoonide abiga. Pärast paaritumist hakkab emane loom varsti munema
Tiivasoomuseid on kahte tüüpi: pigmentsoomused, mille värvus tuleb mõnest värvainest, ning optilised soomused, mis murravad valgust. Just optilistest soomustest tekib näiteks isaste kiirgliblikate tiibadele omane võime olla teatava nurga alt vaadatuna violetjalt kiirgavad. Liblikate tagakeha on ilma jätketeta silindrikujuline või miskitpidi lapik moodustis. Mõnikord võivad tagakeha seljal esineda karvatutid, mis on muust karvastikust tugevamad. Osal liblikatel esinevad tagakehal tümpanaalelundid (kuulmiselundid). Isaste liblikate tagakeha koosneb kaheksast, emaste oma seitsmest nähtavast lülist, ülejäänud segmentidest on kujunenud suguelundid. Suguelundid on liigispetsiifilise kujuga, see takistab eri liikidesse kuuluvate loomade paaritumist. Hingamiselunditeks on liblikatel trahheed. Trahheede ühed otsad avanevad putuka keha külgedel, teised harunevad putuka sisemuses veel peenemateks torukesteks.
pikemad, kuid näiteks sambliklastel on vastupidi. Liblikate tiivad on enamasti kaetud tihedate soomustega, mis paiknevad pooleldi üksteise peal nagu katusekivid. Soomused moodustavad tavaliselt tiibadel mustreid, ühevärviliste tiibadega liblikaid ei ole eriti palju. 5 Tagakeha liblikatel on ilma jätketeta silindrikujuline või mingitpidi lapik. Mõnikord võivad tagakeha seljal esineda karvatutid, mis on muust karvastikust tugevamad. Isaste liblikate tagakeha koosneb 8, emaste oma 7 nähtavast lülist, ülejäänud segmentidest on kujunenud suguelundid. Suguelundid on liigispetsiifilise kujuga, see takistab eri liikidesse kuuluvate loomade paaritumist. 2. PÄÄSUSABA 2.1. Paljunemine Kui pääsusaba valmik kevadel välja koorub, hakkab ta partnerit otsima. Järeltulijate muretsemiseks on tal aega vaid umbes kuu aega. Partnerit otsivad
kiirgavad. Lisaks neile kahele tüübile esineb veel ka lõhna (androkoniaal-) soomuseid, mis sisaldavad lõhnaaineid ning mille eesmärk on vastassoost liigikaaslaste ligimeelitamine. Harva esineb tiibadel soomusteta alasid, kuid ka selliseid liblikaid tuntakse - näiteks lottsurud (Hemaris) ja klaastiiblased (Sesiidae). Liblikate tagakeha on ilma jätketeta silindrikujuline või mingitpidi lapik moodustis. Mõnikord võivad tagakeha seljal esineda karvatutid, mis on muust karvastikust tugevamad. Osal liblikatel esinevad tagakehal tümpanaalelundid (kuulmiselundid). Isaste liblikate tagakeha koosneb kaheksast, emaste oma seitsmest nähtavast lülist, ülejäänud segmentidest on kujunenud suguelundid. Suguelundid on liigispetsiifilise kujuga, see takistab eri liikidesse kuuluvate loomade paaritumist. Liblikate valmikute aktiivsus sõltub suuresti õhutemperatuurist ning valgusest. Päevaliblikad lendavad ringi ainult valgel ajal, hämarikuliblikate hulgas on aga lisaks
Tiivasoomuseid on kahte tüüpi: pigmentsoomused, mille värvus tuleb mõnest värvainest, ning optilised soomused, mis murravad valgust. Just optilistest soomustest tekib näiteks isaste kiirgliblikate tiibadele omane võime olla teatava nurga alt vaadatuna violetjalt kiirgavad. Liblikate tagakeha on ilma jätketeta silindrikujuline või miskitpidi lapik moodustis. Mõnikord võivad tagakeha seljal esineda karvatutid, mis on muust karvastikust tugevamad. Osal liblikatel esinevad tagakehal tümpanaalelundid (kuulmiselundid). Isaste liblikate tagakeha koosneb kaheksast, emaste oma seitsmest nähtavast lülist, ülejäänud segmentidest on kujunenud suguelundid. Liblikate areng Liblikas areneb täismoondega- nende areng on neljajärguline: muna, vastne(röövik), nukk ja valmik. Liblikate valmikud leiavad endale paarilise spetsiaalsete lõhnaainete - feromoonide abiga
tundub loom talvel ka märksa kogukam. Karvastik võib olla nii hall, millele viitab ka nimi, kuid ka punakas, valge ja isegi täiesti must. Esineb ka nende värvuste kombinatsioone. Geneetiliste uuringute põhjal on tehtud kindlaks, et must karvkatte värvus tuleneb mutatsioonist, mis kandus üle kodukoertelt. Täiesti valge karvkate on sagedaseim põhjapoolsetes piirkondades. Eestis elavate huntide karvastik on enamasti kollakas-hall, selg ja saba on muust karvastikust aga tumedam, kuna seal on ogakarva tipud mustad. 3 Toitumine ja jaht Hunt on kõige tüüpilisem kiskja, kes sööb taimset toitu ainult oma vitamiinivajaduse rahuldamiseks või parema toidu puudumisel. Samuti on täheldatud lõunapoolsetel aladel huntide leidlikkust tarvitada näiteks arbuuse ja meloneid janu kustutamiseks. Peamisteks saakloomadeks on tavaliselt siiski metskits, metssiga ja jänesed
Karvaajamine, lõhn ja paljunemine Tuhkrute karusnahk koosneb kahte tüüpi karvadest: pealiskarvadest (okaskarvad) ja aluskarvadest (villakarvad). Pealiskarvad kujutavad endast pikki ja tugevaid karvu, mis katavad aluskarvu ja hoiavad karvkatet koos. Need moodustavad tuhkru kasuka üldisest massist ligikaudu 9%. Aluskarvad koosnevad peenikestest, lühikestest ja pehmetest karvadest, mis kaitsevad looma külma eest, seepärast on see talvel tihedam kui suvel. Aluskarvad moodustavad karvastikust ligikaudu 91%. Karvaajamine on tuhkrutel hooajaline ja toimub kaks korda aastas: veebruaris-märtsis ja oktoobris-novembris. Signaaliks karvaajamisega alustamiseks on valguspäeva pikkuse muutumine ning seetõttu saab tuhkrute kunstliku valguse tingimustes pidamisel karvaajamise tähtaegu nihutada. Tiinetel tuhkrutel toimub karvaajamine umbes tiinuse 20. päeval; sellisel juhul on karvaajamine põhjustatud organismis toimuvatest hormonaalsetest muutustest.
Tiivasoomuseid kaht tüüpi: pigmentsoomused, mille värvus tuleb mõnest värvainest ning optilised soomused, mis murravad valgust. Just optilistest soomustest tekib näiteks isaste kiirgliblikate omane võime olla teatava nurga alt vaadatuna violetjalt kiirgavad. Lisaks kahele põhitüübile võib olla veel lõhnasoomuseid. Harva võib tiibadel esineda ka soomusteta alasid. Tagakeha on ilma jätketa silindrikujuline või lapik moodustis. Mõnikord tagakeha seljaalal karvatutid, mis on muust karvastikust tugevamad. Osadel liblikatel esinevad tagakehal tümpanaalelundid (kuulmiselundid). Isaste tagakeha koosneb kaheksast, emaste oma seitsmest lülist. Ülejäänud segmentidest on kujunenud suguelundid, mis on liigispetsiifilise kujuga, see takistab eri liikidesse kuuluvate loomade paaritumist. Üks suurimaid putukaseltse, teada umbes 160 000 liiki, Eestis leitud umbes 2200 liiki (2400- 2500). Selts: Kiletiivalised (Hymenoptera) Pikkus 0,25-60mm
Siili meie aedades elutsevat kassipoja suurust okaskera tunneb igaüks. Seljapool ja küljed on kaetud umbes 6000 (väidetavalt mitte 16000 nagu varem kirjutatud??!!) püstuva okkaga. Need on 2--3 cm pikad ja tipust tumepruunid. Kõhupoolt ja pead katab jämedakarvaline hõre kate. Okkad püsivad kaua (umbes 18 kuud) ning vahetuvad ebaregulaarselt nagu okkad kuusel. Noorte okastik ja nahk on eredamalt värvunud kui vanadel. Jäsemed, kõrvad ja saba on lühikesed ning peaaegu ei ulatu karvastikust välja. Küünised on pikad ja suhteliselt teravad, neid kasutab loom pinnase uuristamiseks. Ees- ja tagakäppadel on viis varvast. Taldadel on tallapäkad, mille kuju erineb liigiti ja millel esineb tihti heledaid (albinootilisi) laike (noortel on need selgemad). Siili väljaheited on vorstikujulised, kuni 1 cm läbimõõdus ja 4 cm pikad, tavaliselt mustad. Harilik siil on üks meie kahest siililiigist. Eestimaa lõunapiiri lähedal elab teine siililiik, lõunasiil
35 Vaenlastest hiirtel puudus ei tule - hiiri püüavad nii nirgid, kärbid, tuhkrud ja rebased kui ka metssead, kullid ja kakud. Kaelushiir Kaelushiir on hiire kohta suhteliselt suurte mõõtmetega: tema kehapikkus ulatub 11... 13 cm-ni. Tal on pikk ja terav nina, pikk saba ning tugevad ja pikad tagajalad. Kõrvad on paljad ja ulatuvad karvastikust kaugele välja. Kaelushiire kasukale on iseloomulikud kollased ja ruuged värvitoonid: selg on kollakas- kuni punakaspruun ja kõhualune lumivalge. Kurgu all on hästimärgatav oranzikas kaelus. Kaelushiir on levinud kogu Euroopas ning ta elupaikadeks on eelistatult laialehised lehtmetsad, võsad ja põõsastikud, samuti pargid, aiad ja põllud. Tihedat metsa ta aga väldib. Kaelushiir elab sügavates urgudes, mis asuvad puude juurte vahel ja millel on mitu väljapääsu
kõhuli.13-14 a. Enne seda on alanud poistel kaenlaaluse ja (axilaar ja publitaarkarvastiku kasv -mõlemal sool),publitaalkarvastiku kasv, alguses ilmnevad üksikud pigmenteerimata karvad, seejärel ilmnevad pigmenteeritud koonilise kujuga ja vähest ala kandvad karvad, siis pärast seda karvad muutuvad krussi, on krussis, ja siis publitaalkarvastikus(häbeme) hakkavad katma juba tervet ala, ja karva kuju muutub koonilisest karvastikust , püramiidi kujuga. Karvad krudisevad siis on see karv kolmnurkse läbilõikega- viimane etapp. Täiskasvanul on ristlõige kolnurga kujuline. Türdukutel menstruatsioon- esmakorne ehk menarhe, keskmine tunnusjoon keskmiste sugutunnuste seas. 4.Sekundaarsete sugutunnuste areng Higinäärmed hakkavad tööle. Alguses kui tööle hakkavad, iseloomulikku higi lõhna pole, kui see tekkima hakka. Enne märkad sa vistrike ja vinne, puberteedi ealisel läheb aega oma higilõhnaga kohanemiseks
annaabi.ee 
