Karl Ristikivi “Hingede öö” (0)

Karl Ristikivi “Hingede öö”
“Hingede öö” on mulle juba tuttav ning minu jaoks ääretult mõnus lugemine. Selles on iga kord midagi uut avastada ning kokkuvõttes ei olegi seda minul võimalik üleni analüüsida. Esmakordsel lugemisel olin ma sarnaselt paljude teiste lugejatega pidevas ootuses– millises suunas tegevus kulgeb ja milline on lõppresultaat. Mulle meeldib, et juba loo juba üsna varajases staadiumis tekitatakse lugejasse salapärasuse tundmus . Peategelane satub imelikku majja, kus on veidrad inimesed. Olukord on tema jaoks sama võõras kui lugeja jaoks. Ta ei tunne sealt majast mitte kedagi– või äkki siiski tunneb? Alguses kirjeldatud tegelased saavad loo kulgedes endale mingid rollid, mis vahepeal muutuvad millekski hoopis muuks. Peategelane kisutakse maja atmosfääri. Tal ei ole seal kohta ning ta ei otsigi seda, ta lihtsalt kulgeb sinna kuhu teda suunatakse. Iga tegelasega, keda ta kohtab on tal mingisugune erilaadi vahekord ning kõik näivat teda tundvat. Alguses arvasin ka mina tegu olevat unenäoga, kuid esimese osa lõpus leiduv selgitav kiri proua Agnes Rohumaale lõhkus selle illusiooni ning kiskus mind tegevusest välja. Mõnes mõttes oleks võinud see vaheosa täiesti olemata olla. Järgnev osa kohtumõistmisest seitsme surmapatu üle, aga tuli nii ootamatult, et võibolla polekski sellel vahet kas see kiri seal keskel on või mitte. Mind paelus igatahes raamatu esimene pool kõige rohkem. See, mis algas tõelisusega ning arenes järjest enam unenäo suunas, muutus lõpuks haiglaseks luupainajaks. Kui peategelast alguses hoiatati, et ta sellest majast niikuinii ei pääse, ei tundunud see tõenäolisena. Ta ei tahtnudki ära minna. Sündmuste keerises muutus aga lahkumine järjest võimatumaks. Ta oleks võinud siiski igal hetkel lahkuda, aga ta enam ei saanud ja ega ei tahtnudki. Mina ka ei tahtnud. Iga järgmise ukse taga ootas midagi uut ja ootamatut. Mõne tegelasega kohtumist ootasin ma ikka ja uuesti. Näiteks meeldis mulle müstiline Bella , kellega õnnestus vaid põgusalt tutvuda ja kellest me kuni romaani lõpuni midagi vilksamisi kuulsime, aga päriselt tuttavaks ei saanudki. Bellat ootasin ma ka kohtuistungile. Terve romaani vältel oli juttu surnust, kes veel viibis majas ja eelolevatest matustest, kuid seda, kes see surnu on ning kas ta üldse surnud on, ei saanud me lõpuni teada. Raamatu teises pooles, kohtumõistmise ajal, ootasin ma peategelase kaitsekõnet ja seda, kuidas kohtuistung lõpeb, kuid ka selles osas jäin ma vastuseta. Paistis , et autor tegi seda meelega. Pinge mõne küsimuse juures aina keris ja keris kuni lõpuks lahenduse eel jäi pooleli ning tegevus liikus hoopis teises suunas. See on päriselt nagu unenägu või luupainaja, kus mõne tegevuse resultaat jääb tulemata sest alateadvus viib meid hoopis mujale. Kõige enam meeldisid mulle tegelastest habet ajav Allan , kuna tema juures sai teose tõeliselt müstiline käik minu jaoks alguse, ning sõdur Stanley , kes pidi kaardimängust lahkuma, et kusele minna, aga olles mööda maja ringi kondanud, ärkas ja pidi endiselt kusele minema ning hakkas uuesti ringi kondama. Selliseid humoorikaid juppe leidus terves teoses ning tahes tahtmata panid need muigama ja kohati ka valjuhäälselt naerma. Luupainajatesse peabki tooma huumorit, muidu võivad need täiesti hulluks ajada.
Teose teine pool, kus juba tuttavad tegelased kaitsesid seitset surmapattu, meeldis mulle vähem. Mõttekäigud nende pattude olemuse kohta olid huvitavad kuni “vihani”. Pastor Roth oli kõigist tegelastest kõige ebameeldivam. Tema jutu oleksin ma tahtnud üleüldse lugemata jätta. Kujutan ette, et sellist tegelast päris elus kohates keeraksingi ümber ja jalutaksin lihtsalt minema. Ta tundus ka olevat peategelasele võrdlemisi ebasümpaatne kuju. Midagi eemaletõukavat selles paksus jutlustajas igatahes oli. Teda polnud raamatus sellisena kujutatud nagu mina teda ette kujutan. Pigem vastupidi, kortsulise näo järgi otsustades võis ta olla hoopis saledama kehaehitusega ja hoiakult oli teda kirjeldatud kui jäika, mis samuti minu ettekujutusega ei ühti.
Viimase asjana, mis mulle romaani juures meeldis, võiks nimetada aja ja ruumi ebamäärasust– see, et kõik kellad majas seisma jäid ning et tegevuse ajaks võiks tegelikult kokku arvata kõigest mõned tunnid ning samuti asjaolu, et veel tutvustamata tegelased tundusid minategelasele tuttavad kuid juba tuttavatest arvas ta lõpupoole, et ehk pole nad veel temaga tutvunud. Maja plaani polnud samuti võimalik ette kujutada, kuna nii võttes võiks see hõlmata tervet kvartalit, kui mitte rohkem.
Väljapääs majast ei tulnud mulle üllatusena, kuigi arvasin seda juhtuvat läbi mõne suvalise koridori ja täiesti puhtjuhuslikult. Kuid ka selles osas suutis autor mind üllatada. Üldse oli sellist ärevil hoidvat teost meeldiv lugeda ning ilmselt teen ma seda veel nii mõnedki korrad veel.