Loomade karjatamine Loengu konspekt Lehmade karjatamine Lehmad on karjatamise suhte väga nõudlikud. Kõige sobivamad on lehmadele kõrreliste alusheinte ja liblikõieliste rohked ning kõrreliste pealisheinte rikkad rohukamarad. Piimalehmade karjamaad peavad paiknema parasniisketel muldadel, võimalikult lauda ligidal. Liiga pikka tee karjamaale (> 2km) ja tagasi lauta põhjustab piimatoodangu languse kuni 20% ööpäevas. Sõltuvalt piimatoodangust vajavad lehmad karjamaarohtu ööpäevas 60-80 kg. Täiskasvanud lehma kohta arvestatakse karjamaa pinda keskmiselt 0,5 ha., niisutamise korral 0,3 ha. Lehmade koplid peaksid olema võimalikult ruudu- või ristküliku kujulised. Teravnurksete koplite korral tallavad loomad liigselt rohtu ja sõtkuvad kamara puruks.kahte karjarühma või erinevat veisetõugu ei ole soovitatav karjatada kõrvuti olevates koplites. Ööpäevaringset reziimi võib rakendada siis, kui ööpäeva kaskmine õhutemperatuur on üle 10
Sellist lammaste pidamist tuleb eristada karjatamisest. Karjatamise puhul sööb lammas rohtu otse karjamaalt. Eestis karjatatakse lambaid ligikaudu 160-180 päeva aastas. Karjatatakse lambaid enamasti kultuurrohumaadel, kuid ka poollooduslikel ja looduslikel karjamaadel. (Luik H., Piirsalu P., Vahejõe K. 2011, lk 23) Päevane tarbitav karjamaarohu kogus sõltub looma east, kehamassist, rohu värskusest. Põhikarja 60 kg utt tarbib päevas keskmiselt 7 kg, 70 kg utt 8 kg ja 80 kg utt 9 kg karjamaarohtu päevas. Seega võib arvestada ute päevaseks karjamaarohu söömiseks keskmiselt 7-8 kg karjamaarohtu. Tallede tarbitavad rohu kogused sõltuvad eelkõige talle suurusest. Näiteks10 kg elusmassiga talle söömus on 1-2 kg, 20 kg tallel 2,5 kg, 30 kg tallel 3,5 kg, 40 kg tallel 5 kg ja 50 kg tallel 6 kg karjamaarohtu päevas. Kui arvestada kultuurkarjamaa rohu söödavuseks 80%, karjatamisperioodi pikkuseks 170 päeva ja uttede poolt tarbitava karjamaarohu
Kindlasti sobib kevadine poegimine sellistesse lambafarmidesse, kus lambaid peetakse külmlautades, kergehitistes või ka aastaringselt väljaspidamisel. Kevadise poegimise eeliseks on see, et sel juhul kulub vähem talviseid söötasid, eelkõige jõusöötasid, aga ka heina ja silosöötmisel silo, sest uttede ja tallede laudaspidamise periood on lühem. Juba maikuust saab uted koos talledega saata karjamaadele, kus nad saavad ise süüa värsket, kõrge proteiini sisaldusega karjamaarohtu. Talvise poegimise eeliseks on see, et noorlooma saavad varem realiseerimisküpseteks ja eriti oluline on see tõuloomade müügi puhul, sest sageli soovitakse tõuloomi osta juba augustist alates. Talvise poegimise eelduseks on aga soojustatud lautade olemasolu. Talvise poegimise puuduseks on aga suurem jõusöötade kulu ning suuremad kulud lautade ehitamisel, sest siis tuleb laudad ehitada soojapidavateks. 10.Hüpotermiliste tallede sünnijärgne hooldamine (kehatemperatuur alla 39
muudavad mitme-aastasedd heintaimed külmanõrgaks. 74) Lehmade karjatamine Lehmad on karjatamise suhte väga nõudlikud. Kõige sobivamad on lehmadele kõrreliste alusheinte ja liblikõieliste rohked ning kõrreliste pealisheinte rikkad rohukamarad. Piimalehmade karjamaad peavad paiknema parasniisketel muldadel, võimalikult lauda ligidal. Liiga pikka tee karjamaale (> 2km) ja tagasi lauta põhjustab piimatoodangu languse kuni 20% ööpäevas. Sõltuvalt piimatoodangust vajavad lehmad karjamaarohtu ööpäevas 60-80 kg. Täiskasvanud lehma kohta arvestatakse karjamaa pinda keskmiselt 0,5 ha., niisutamise korral 0,3 ha. Lehmade koplid peaksid olema võimalikult ruudu- või ristküliku kujulised. Teravnurksete koplite korral tallavad loomad liigselt rohtu ja sõtkuvad kamara puruks.kahte karjarühma või erinevat veisetõugu ei ole soovitatav karjatada kõrvuti olevates koplites. Ööpäevaringset reziimi võib rakendada siis, kui ööpäeva kaskmine õhutemperatuur on üle 10
1. Karjatamisviisid Karjatamisviisid võib tinglikult jagada süsteemituks e vabakarjatamiseks ja süsteemseks e rotatsiooniliseks karjatamiseks. Esimene viis on laialt kasutusel näiteks Inglismaal, põhiliselt poollooduslikel rohumaadel. Seevastu rotatsiooniline karjatamine on levinud väga paljudes riikides ja eeskätt Uus-Meremaal on see enim kasutatud karjatamisviis. Süsteemitu e vabakarjatamineKarjatatav ala on piiratud püsitaraga, kus loomad saavad valida karjamaarohtu üle kogu rohumaa ja neid hoitakse sellel maaalal suhteliselt pikka aega, tihtipeale enamuse aja kogu karjatamise perioodist. Kari lastakse kevadel karjamaale ja erinevate võtetega hoitakse tasakaalus rohu juurdekasv ja tarbimine mäletsejaliste poolt. Vabakarjatamist rakendatakse eelkõige ekstensiivse rohumaakasutuse korral.Vabakarjatamise viis nõuab väikseimaid kulutusi karjatarade, joogikohtade, juurdepääsuteede ja väravate valmistamisel. Hooldustööd on hästi
(7-8 kuud) aastas. Poollooduslike rohumaade saagikus jääb alla kultuurrohumaade saagikusele ning ka rohu toiteväärtus on madalam (9,59,7 MJ/kg/ka) kui kultuurrohumaade karjamaadel. Eestis karjatatakse lambaid ligikaudu 160-180 päeva aastas, mil tänu soodsamale ilmastikule toimub kas intensiivne või vähem intensiivne rohu kasv. Karjatatakse lambaid enamasti kultuurrohumaadel, kuid ka poollooduslikel ja looduslikel karjamaadel. Ute päevaseks karjamaarohu söömuseks on keskmiselt 7-8 kg karjamaarohtu. Tallede tarbitavad rohu kogused sõltuvad eelkõige talle suurusest. Näiteks 10 kg elusmassiga talle söömus on 1-2 kg, 20 kg tallel 2,5 kg, 30 kg tallel 3,5 kg , 40 kg tallel 5 kg ja 50 kg tallel 6 kg karjamaarohtu päevas. Lambakarjamaadeks sobivad kõrreliste-liblikõieliste (eelkõige valge ristiku) segud. Lammaste karjamaad peavad olema kuivad. Märgadel aladel lambaid pidevalt karjatades nad haigestuvad. Karjatamiskoormus kultuurkarjamaadel 8-10 utte/ha
söödetakse talledele teraviljasöötasid (kas kaer teradena, jämejahvatusega oder, kaera odra segujahu, tallede startersööt või jõusööt). Teraviljasöötade söötmine kindlustab talledele suurema kasvukiiruse ja hea arengu. Aastane söödavajadus Aastane söödavajadus: heina 1 hobusekoorem ehk 25 puuda ehk 400kg ehk 2,2kg päevas. 100kg utele (+talledele kuni 6k) 200-400kg haljast karjamaarohtu. Suvine söötmine Lammaste kogu söödavajadus kaetud karjamaarohuga. Lammaste karjatamisperiood kestab u 165 päeva. Karjatamist alustatakse mai algul ja see lõpeb hilissügisel. Kuna lambad on väga liikuvad loomad ja nende söödavajadus on väike, saavad nad kõhu täis ka madalasaagilistel looduslikel karjamaadel, kus teisi loomi ei tasu karjatada. Lambaid või edukalt karjatada ka võsastunud karjamaadel.
Karjatamise puhul sööb lammas rohtu otse karjamaalt. Eestis karjatatakse lambaid ligikaudu 160-180 päeva aastas, mil tänu soodsamale ilmastikule toimub kas intensiivne või vähem intensiivne rohu kasv. Karjatatakse lambaid enamasti kultuurrohumaadel, kuid ka poollooduslikel ja looduslikel karjamaadel. Päevane tarbitav karjamaarohu kogus sõltub looma east, kehamassist, rohu värskusest. Põhikarja 60 kg utt tarbib päevas keskmiselt 7 kg, 70 kg utt 8 kg ja 80 kg utt 9 kg karjamaarohtu päevas. Seega võib arvestada ute päevaseks karjamaarohu söömuseks keskmiselt 7-8 kg karjamaarohtu. Tallede tarbitavad rohu kogused sõltuvad eelkõige talle suurusest. Näiteks10 kg elusmassiga talle söömus on 1-2 kg, 20 kg tallel 2,5 kg, 30 kg tallel 3,5 kg , 40 kg tallel 5 kg ja 50 kg tallel 6 kg karjamaarohtu päevas. Kui arvestada kultuurkarjamaa rohu söödavuseks 80%, karjatamisperioodi pikkuseks 170 päeva ja uttede poolt tarbitava karjamaarohu päevaseks
Kindlasti sobib kevadine poegimine sellistesse lambafarmidesse, kus lambaid peetakse külmlautades, kergehitistes või ka aastaringselt väljaspidamisel. Kevadise poegimise eeliseks on see, et sel juhul kulub vähem talviseid söötasid, eelkõige jõusöötasid, aga ka heina ja silosöötmisel silo, sest uttede ja tallede laudaspidamise periood on lühem. Juba maikuust saab uted koos talledega saata karjamaadele, kus nad saavad ise süüa värsket, kõrge proteiini sisaldusega karjamaarohtu. Talvise poegimise eeliseks on see, et noorloomad saavad varem realiseerimisküpseteks ja eriti oluline on see tõuloomade müügi puhul, sest sageli soovitakse tõuloomi osta juba augustist alates. Talvise poegimise eelduseks on aga soojustatud lautade olemasolu. Talvise poegimise puuduseks on aga suurem jõusöötade kulu ning suuremad kulud lautade ehitamisel, sest siis tuleb laudad ehitada soojapidavateks. Tallede surevuse põhjused: 1. Abort, surnult sünd- 40 %
söötmist. Talviste söötade kulu aastas: Kui lambad on tiinuse ja imetamise ajal laudas ning neid on kavas sööta heinaga, tuleb varuda orienteeruvalt 400 kg heina, 70 kg teravilja ja 10 kg mineraalsööta ute kohta aastas. Heina-silotüübilise söötmise puhul vajatakse ute kohta aastas 800 kg silo, 100 kg heina, 70 kg jõusööta ja 10 kg mineraalsööta. Lammaste karjatamine Kultuurrohumaade rohi. Utt sööb päevas 7-8 kg karjamaarohtu. Eestis karjatatakse lambaid ligikaudu 160-180 päeva aastas, enamasti kultuurrohumaadel. Lambakarjamaadeks sobivad kõrreliste-liblikõieliste segud. Lammaste karjamaad peavad olema kuivad. Karjatamiskoormus kultuurkarjamaadel 8-10 utte/ha. Ühele utele 0,125 ha karjamaad. Karjatamiskoormus sõltub karjamaade saagikusest. Koplite tarastamine. Karjatamisviisid: Karjatamine kogu karjatamisperioodi vältel olemasoleval rohumaal. Kopliviisiline e rotatsiooniline – 3-8 koplit.
- Kesk-Eestis -1 lehm (1 loomühik) (1 ha) -Põhja- ja Lääne-Eestis -0,75 loomühikut (1,5 ha) -Lõuna- ja Kagu-Eestis -0,5 loomühikut (2 ha) -1 veise loomühiku kohta arvestatava pinna võiks jagada järgmiselt: -teravilja kasvatamiseks -35% -karjatamiseks -25% -silo ja heina tegemiseks -40% -lehma söötmiseks kulub aastas umbes -6-7 t karjamaarohtu -10-11 t rohusilo -1 t heina -1100 1200 kg jõusööta 5000 kg toodangu puhul (iga 1000 kg enam- toodangut nõuab ca 1000 kg jõusööta rohkem) -Kesk-Eestis on võimalikud järgmised saagid: -teravili 3 6 t/ha -karjamaalt 25-30 t/ha -haljasmassi 40-45 t/ha kahe niitega s.h.6 t heina I niitest Pealtparandamine Niiskustingimused ei vaja põhjalikku reguleerimist. Rohukamar sisaldab piisavalt kultuurliike. Ei ole
· Lehmade vanus, söömus ja kasutusiga · Sigimisrütm · Laktatsiooni ja kinnisperioodi suhe · Poegimissessoon · tervis 45. Poegimissesoon ja piimatoodang. Talvise piimakoguse suurendamiseks on vaja suurendada lehmade poegimiste arvu alates oktoobrikuust arvestusega, et korduva poegimise korral võib poegimisaeg nihkuda kevadkuudele. Praegu on suurim poegimiste arv kevadel. Suvised poegimised on head kuna laktatsiooni kõrgperioodil on piisavalt karjamaarohtu. · Suuremad kontroll-lüpsid mai-august. · Suurema laktatsiooni piimatoodangu annavad lehmad, kes poegisid sügiskuudest kevadeni. · Sügiskuudel lüpsvate lehmade piimas, eriti laktatsiooni lõpus on kõrgem rasva- ja valgusisaldus. · Farmi majandamiseks sobib poegimiste ühtlane jagunemine kuudele. · Ühtlaseks piimakoguse saamiseks igal kuul peaks eelistama sügis-talvisi poegimisi. 46. Laktatsiooni põhinäitajad 5 põhinäitajat:
mineralisatsiooni. Piimaperioodil on noorlooma põhiliseks söödaks liigile omane täispiim või sellele lähedase koostisega sööt. Et noored loomad ei suuda piimaperioodi algul kasutada teisi söötasid, siis antakse neile harilikult täispiima, piimaasendajat ja lõssi. Piimaperioodi teisel poolel kohanevad noorloomad liigile omaste põhisöötadega. Noorveistele on soovitatav anda esmalt head heina, jõusööta, juurvilja karjamaarohtu ja silo. Pidada vasikaid karjamaal. Sugulise küpsemise ehk puberteediperioodil arenevad noorloomadel intensiivselt suguorganid ja sekundaarsed sugutunnused. Kujunevad sugupoole omadused. Intensiivse üleskasvatamise korral hakkab lehmmullikas indlema kuue kuu vanuselt. Et tema kasv ja areng ei ole vajalikul tasemel, siis ei seemendata (paaritata) teda enne 15-18 kuu vanuseks saamist. Pullmullikatel tekib paaritusrefleks samuti 5...6 kuu vanuselt, kuid suguloomadeks saab neid kasutada alles 12.
annaabi.ee 
