Ta talub koguni miinus neljakümne kraadini küündivat pakast. Valgejänes asustab üsna erinevaid biotüüpe arktilisest tundrast ja põhjapoolsetest okaspuumetsadest (taigast) kuni kõrgete mägedeni, kus ta viibib metsapiirist kõrgemal. Paljudes kohtades on tema käsutuses vähe varjepaiku ning seetõttu on ta suurema osa aastast jäise tuule ja vihma meelevallas. Eluviis Valgejänes veedab suurema osa oma elust erakuna. Talve saabudes hakkavad jänesed Arktikas suurematesse karjadesse kogunema, mis tagab neile kiskjate eest parema kaitse. Hädaohu korral paneb kogu kari erinevatesse suundadesse plehku, mis ajab vaenlase segadusse ning annab jänestele suurema võimaluse peitu pugeda.Enam lõuna poole elutsevad jänesed liiguvad talvel taiga servale suurtesse okaspuumetsadesse. Siin leiavad nad paremat kaitset külma ja tuule eest. Jänesed, kes veedavad talve avatud tundras, leiavad varjepaika ainult kivide või madalamate põõsaste vahel.
Ilma vanaloomade hooleta pojad hukkuvad. Pärast poegade ilmaletoomist, paaritumist ja karvavahetust, mis kestab aprilli lõpuni, hajuvad hallhülged ulgumerele üksikult või väikeste salkadena. Hallhüljes on vähem inimpelglik kui viigerhüljes, teda kohatakse sagedamini inimasustuse ja kalapüüniste lähedal. Sageli lähenevad ja järgnevad nad aeglaselt sõitvatele paatidele. Hallhüljes on suhteliselt sotsiaalne loom, kes koguneb aastaringselt mitmekümne- või sajapealistesse karjadesse. Ka merel liikudes on hallhülged mõnest kuni mõnekümnest loomast koosnevates rühmades. Poegade sündimise ajaks kogunevad emasloomad kuni mitmesajast loomast koosnevatesse seltsingutesse. Poegadega emased on üksteise, võõraste poegade ja isaste suhtes väga agressiivsed. Hallhüljes on suuteline sukelduma 100 m sügavusele ja jääma vee alla kuni 10 minutiks. Hallhülgel puuduvad looduslikud vaenlased, poegi võivad ohustada kotkad. Rünnakuoht on
5. Metskitsed talvel Suurtes laantes metskits eriti elada ei armasta. Metsamassiividele eelistab ta eriilmelisi kultuurmaastikke, kus põllud ja heinamaad vahelduvad pisemate metsatukkadega. Ka puisniitudel, raiesmikel ja metsaservades tunneb kits ennast hästi. Nagu suuremate imetajate puhul tavaline, hoiab isasloom rohkem omaette ja emasloom veedab suurema osa ajast talledega. Lume mahatulekul kogunevad kitsed aga sageli kuni paarikümnepealistesse karjadesse. Loomad koonduvad paremate toidupaikade, näiteks orasepõldude lähedusse. Hulgakesi koos olles on kergem ka sügavasse lumme radasid tallata. Metsas aitavad karja tugevamad loomad nõrgematel paksu lume alt pohla- ja mustikavarsi kraapida. Kevade saabudes metskitsekarjad lagunevad. Metskits on Eestis väga tavaline. Ta on taimetoitlane, suvel eriti rohttaimi. Talvel on ta toiduks samblad, samblikud või männi-/kuuseokkad. Metskitse peamised vaenlased on hundid, ilvesed ja rebased
randalhüljes). Huvitav on see, et nad kasutavad oma vuntse kalade ujumisjälgede ajamiseks. Väiksem, viigerhüljes on paiksem ja inimpelglikum. Hallhüljes rändab ringi vaata, et tervel Läänemerel, kuid naaseb koduvetesse poegimise ajaks. Hallhüljes • Hallhüljes on Läänemere suurim imetaja. Isased on tumedamad kui emased. Läänemeres on kuni 10000 isendit, Eestis kevaditi 7600. Nad on karjalise eluviisiga, kogunevad vahel mitmesajapealistesse karjadesse. Kehamõõtmed ja kehamass • Täiskasvanud isasloomade pikkus on 2,5-2,7m ja võivad kaaluda 250-300 kg. • Emasloomade pikkus on 1,6-1,9m ja kehamass 180-250kg. Elukoht • Eestis elavad hallhülged Läänemere ulguosa saarte ja laidude ümber. Mujal maailmas elavad Atlandi ookeani loodeosas ja Atlandi ookeani kirdeosas. Neid elab ka Gröönimaa ümbruses. Toitumine • Peamiseks toiduks on kalad- tursk, lõhilased, lest, heeringlased. Veel
Tahtsin neid ilusaid ja armsaid loomi paremini tundma õppida. Samuti on nad ka LK all olevad loomad. Referaadis kirjutan, milline on viigerhülge ja hallhülge elu-olu. Uurin, mida nad söövad ja mis nende elu ohustab. 3. Hallhüljes (Halichoerus grypus Farb.) Hallhüljes on Läänemere suurim imetaja. Isased on tumedamad kui emased. Läänemeres on kuni 10000 isendit, Eestis kevaditi 7600. Nad on karjalise eluviisiga, kogunevad vahel mitmesajapealistesse karjadesse. 3.1. Kehamõõtmed ja kehamass Täiskasvanud isasloomade pikkus on 2,5-2,7 m ja võivad kaaluda 250-300 kg. Emasloomade pikkus on 1,6-1,9 m ja kehamass 180-250kg. 3.2. Elukoht Eestis elavad hallhülged Läänemere ulguosa saarte ja laidude ümber. Mujal maailmas elavad Atlandi ookeani loodeosas ja Atlandi ookeani kirdeosas. Neid elab ka Gröönimaa ümbruses. 3.3. Toitumine Peamiseks toiduks on kalad - tursk, lõhilased, lest, heeringlased. Veel söövad nad veeselgrootuid ja taimi
Elupaik ja eluviis Põtrade elupaikadeks on jõe-, järve- ja soorikkad suuremad metsaalad. Samuti noorendikud ja võsastikud. Põder vahetab sessoonselt elupaika. Suvel võib kohata teda peaaegu kõikides metsatüüpides. Näiteks raiesmikel, veekogude ääres, sooveerel ja mujal. Talvel koonduvad põdrad paikadesse, kus leidub kergesti kättesaadavat toitu: männinoorendikesse, pajustikesse. Enamasti elavad põdrad üksikuna või väikestes rühmades. Talvel võivad koonduda väikestesse karjadesse. Toitumine Põder sööb puude ja põõsaste võrseid, lehti, okkaid ja koort. Leningradi oblastis läbi viidud uurimus näitas, et põder tarbib toiduks 30 puu- ja põõsaliiki ning 60–70 rohttaimeliiki. Põhitoiduks on neist vaid mõned liigid. Puudest-põõsastest mõned pajuliigid, haab, pihlakas, kadakas, saar, mänd, kuusk ja kask. Rohttaimedest pohl, mustikas, tarnad ning paljud soo- ja veetaimed. Suvel toitub põder lehtpuude ja -põõsaste lehtes võrsetest
klassiühiskonnas igandlik nähtus. 6 4. Sparta koolisüsteem SPARTA 1-7 KODUNE KASVATUS 7-18 RIIKLIKUD KASVATUSASUTUSED 18-20 EFEEBITEENISTUS 7. kuni 18. eluaastani tegid poisslapsed õppuse läbi erilistes koolides gümnaasiumides riigi poolt määratud õpetajate-kasvatajate juhtimisel. Vanuse järgi rühmadesse ,,karjadesse" (agela) jaotuna tegelesid poisid kehaliste (peamiselt võimlemisega, oda- ja kettaheitmisega) ja sõjaliste harjutustega. Lapsi õpetati isegi varastama, arvates, et see arendab osavust ja
Agregeeritud jaotust kohtab juhul kui isendid mingil põhjustel koonduvad salkadesse. Tihti on selle põhjuseks kogunemine toiduobjekti lähedusse (näiteks kahjurid teatud liiki puu võras). Teiseks põhjuseks võib olla ka levimisviis klonaalse levimise või lihtsalt kauglevi puudumise tõttu koonduvad ühe organismi järglased emaorganismi lähedusse. Kolmandaks, agregeeritud ruumiline jaotus võib tekkida ka käitumusliku kohastumuse tulemusena paljud loomaliigid koonduvad karjadesse (kui tegu on neljajalgsetega, näiteks sebrad), parvedesse (kui tegu mitteneljajalgsete loomadega, näiteks heeringad või rohutirtsud) või peredesse (kui tegu ühiseluliste putukatega). Sellisel koondumisel võib olla kaks täiesti erinevat põhjust. Üks on sotsiaalne, toimub näiteks rituaalne paaritumismäng ja partnerite valik (kotikute või muude loivaliste koondumine lesilatesse), või on moodustunud hierarhiline sotsiaalne
regulaarseid rändeid. Savannisebrad elavad püsivates peretabuunides, millesse kuulub maksimaalselt 9- 10 looma. Sagedamini on tabuunis 4-5 looma (Krügeri rahvuspark) või 6-7 looma (Ngorongoro looduskaitseala). Tabuuni eesotsas seisab vähemalt viieaastane täkk, ülejäänud liikmed on märad, sälud ja varsad. Peretabuuni koosseis on väga püsiv. Ajutiselt võib ta laguneda siis, kui joogikohal ründavad tabuuni kiskjad. Ka võivad peretabuunid rände ajal ühineda suurematesse karjadesse. Peretabuuni liikmed tunnevad üksteist hõlpsasti ära isegi kauge maa tagant. Joogikohale või karjamaale juhib tabuuni alati vana kogenud mära, temale järgnevad varsad ja sälud vanuseliselt kasvavas järjekorras, siis teine mära oma järglastega samasuguses järjestuses. «Rongkäigu» lõpetab täkk. Tabuuni puhkepaigad, joogikohad ja karjamaad on küllaltki püsivad, kuid teistesse tabuunidesse kuuluvate sebrade eest neid ei kaitsta. Aasta jooksul liiguvad tabuunid
suhteliselt võrdselt. Kõige vähem oli füüsilistel isikutel karju suuremaid kui sada lammast. Juriidiliste isikutel vastupidi (Tabel 1.). Eestis olid lambad 2010 aastal suurema osakaaluga suurusega 50-99 ja >=100 pealistes karjades. See on kindlasti ka tingitud sellest, et juriidiline isik ei soovi majandada väikesema lambakarjaga, kuna see osutub tõenäoliselt rahaliselt kulukamaks ja vähem tuluandvaks. Füüsilistel isikutel jagunevad lambad 1-99 peaga kokku sama palju kui >=100 peaga karjadesse (Tabel 1.). (PMS008 2010) Tabel 1. Lambakasvatus Eestis 2010 aastal õigusliku vormi ja suurusklassi järg, tk Lambakarja >=10 suurus, tk 1-2 3-9 10-19 20-29 30-49 50-99 0 Majapidamiste arv Kokku 172 497 454 253 223 180 171 Füüsiline isik 168 487 438 237 206 153 119
munevad nad oma munad õie sügavuses asuvasse sigimikku, kus valmivad tääkliilia seemned. Koorunud liblikaröövikud söövad küll seemneid, aga jätavad piisavalt alles, et taim saaks normaalselt paljuneda. KÕRBE JA RÄNDTIRTSUD elavad Aafrika ja Aasia kuivades steppides ning poolkõrbetes. Nad võivad esineda parvedes elava vormina, kui ka tagasihoidlikumalt värvunud üksikelulise vormina. Parveline vorm ilmub välja pärast seda, kui mitu aastat on korralikult sadanud. Suurtesse karjadesse koonduvad juba maa sees munast koorunud lennuvõimetud vastsed, kes lähevad kohe liikvele, et toitu leida. Kui neist on valmikud arenenud, jätkavad nad üheskoos uute söödamaade otsinguid. Rändtirtse on vaos hoitud putukamürkide abil, parvede tekkimist ei õnnestu aga kuidagi takistada, sest võimatu on hävitada kõiki üksi elavaid tirtse. Autor: Tiiu Uibo Võhma Gümnaasium 2001
kaaluga maailma väikseim hüljes.1 1.1.1. Eluviis Ta on arktiline liik, kelle levila hõlmab põhjapoolkera merede põhjaosa, Läänemere ning Saima ja Laadoga järved. Ta eelistab Läänemeres elada kalda lähedal laidude ja saarte vahel Viigerhülged on varjulise eluviisiga, pigem üksi või väikeses seltsis elavad loomad, kes inimesest eemale hoiavad. Viiger on väga paigatruu, täiskasvanud loomad ei hulgu nii laialdaselt ringi kui hallhülged. Suurtesse karjadesse nad ei kogune ja paate uudistavad nad kaugelt ja ettevaatlikult. Omaette olemise soov ongi tänapäeval viigritele peamiseks mureks, kuna kartliku loomana 1Bio.edu.ee.(2008). Eesti selgroogsed [WWW]. http://bio.edu.ee/loomad/Imetajad/PUSHIS2.htm (18.10.2010) 5 lahkuvad nad oma lemmikpaikadest, kui nad lähenejat kaugeltki kuulevad või haistavad. Viigerhüljes toitub peamiselt kaladest
avaldada. Elupaik ja eluviis - jõe-, järve- ja soorikkad suuremad metsaalad. Samuti noorendikud ja võsastikud. Põder vahetab sessoonselt elupaika. Suvel võib kohata teda peaaegu kõikides metsatüüpides. Näiteks raiesmikel, veekogude ääres, sooveerel ja mujal. Talvel koonduvad põdrad paikadesse, kus leidub kergesti kättesaadavat toitu: männinoorendikesse, pajustikesse. Enamasti elavad põdrad üksikuna või väikestes rühmades. Talvel võivad koonduda väikestesse karjadesse. Toitumine - Põder sööb puude ja põõsaste võrseid, lehti, okkaid ja koort. Leningradi oblastis läbi viidud uurimus näitas, et põder tarbib toiduks 30 puu- ja põõsaliiki ning 60–70 rohttaimeliiki. Põhitoiduks on neist vaid mõned liigid. Puudest-põõsastest mõned pajuliigid, haab, pihlakas, kadakas, saar, mänd, kuusk ja kask. Rohttaimedest pohl, mustikas, tarnad ning paljud soo- ja veetaimed. Suvel toitub põder lehtpuude ja -põõsaste lehtes võrsetest. Peamiselt
teistest riikidest või teistest piirkondadest (autbriiding). Nii võib immigratsiooniks lugeda taani punast ja hollandi mustakirjut tõugu veiste importi Eesti vabariiki vastavalt eesti punase ja eesti mustakirju tõu piimaproduktiivsuse parandamise eesmärgil. Immigratsioonina võib vaadelda ka intensiivset tõuloomade müüki mõnest väljapaistvate jõudlusomadustega karjast antud piirkonna teistesse karjadesse. 4.3 Valik ehk selektsioon Valik on üheks efektiivsemaks geenisagedust mõjutavaks faktoriks. Ainult siis, kui kõikidel isenditel populatsioonis on võrdne võimalus anda järglasi, püsib populatsioon geneetilises tasakaalus. Kui aga mõnel genotüübil on võimalus rohkem paljuneda kui teistel, võivad geenisagedused populatsioonis muutuda. Valikuga suurendatakse soovitud omadusi määravate alleelide sagedust populatsioonis soovimatuid omadusi määravate alleelide sageduse arvel.
aga loodusliku valiku poolt kuidagi soodustatud olla. Millega sellist käitumist siis seletada? Osa uurijaid on seisukohal, et jaanalinnud püüavad osavalt ära kasutada lahjendusefekti: mida suurem on nende pesakond, seda väiksem on igal üksikul linnupojal (järelikult ka tema enda poegadel) tõenäosus langeda lõvi rünnaku ohvriks. Võtame teise näite. Vahemere ääres Camargue looduskaitsealal Lõuna-Prantsusmaal elavad poolmetsikud hobusekarjad koonduvad parmude tipphooajal suurtesse karjadesse, meelitades sellega kokku veelgi rohkem parme. Mis on siis sellise käitumise põhjuseks? Lähem uurimine näitas, et hoolimata sellest, et kõik läheduses elavad parmud hobusekarja juurde kokku lendasid, tuli iga hobuse kohta parme keskmiselt ikkagi seda vähem, mida suurem oli kari. Lahjendusefekt võib toimida nii ruumis kui ajas. Peale selle, et paljud loomad paiknevad gruppidena mingil alal, tavatsevad teised liigid ajastada oma sigimise ühele ja samale lühikesele ajavahemikule
8) migratsioon loomade ulatuslik liikumine, mida ajendab elutingimuste muutumine või loomade vajaduste muutumine elu jooksul. Migratsioon võib olla: a) ööpäevane näit. harilik kärnkonn ületab öösel maanteed; b) aastaajaline kulgeb piki evolutsioonis kujunenud rändeteed. Näit. sinignuud jt. antiloobid ja veised rändavad kuival aastaajal, kui napib toitu ja vett, parematele aladele. Kui saabub vihmaperiood, koonduvad nad tohututesse karjadesse ning rändavad üle tasandike, et leida värsket rohtu. Kui gnuud parajasti ei rända, kogunevad emased ja noorloomad kuni 1000-isendilistesse karjadesse ning isased võistlevad, et emastega paarituda Linnud sooritavad loomariigi pikimaid rändeid. Kui põhjapoolkeral on kevad, lendavad linnud suurte parvedena põhja, et kasutada sealset külluslikku toiduvaru. Paljud, sealhulgas lumehani, lõpetavad oma teekonna Arktika tundras, kus pikenevad päevad loovad ideaalseid tingimusi sigimiseks
annaabi.ee 
