Tavaliselt on kalmed rajatud kõrgematele kohtadele iidsete külade lähedusse. Alates 4.-5.sajandist loobuti tarandimüüride ehitamisest. Ometi maeti Eestis surnuid kuni 13.sajandini maapealsetesse kivikalmetesse. Enamasti on need suuremad või väiksemad, korrapäratult kividest ja mullast kuhjatud künkad. Alates 2.sajandist hakati surnuid ka põletama. See toimus tavaliselt väljaspool kalmet oleval põletuskohal ning luud ja koos surnuga tules olnud esemed pandi kalmesse. Harva tuli ette ka surnu põletamine kalmel. Peale surnu hävitati tihti ka tema asjad- need murti katki või väänati kõveraks. Tuleriidalt kogutud jäänused loobiti enamasti kalmesse laiali. Sageli maeti surnud eluasemete juurde või isegi nende sisse. Surnud sängitati madalatesse haudadesse selili väljasirutatud asendise, käed rinnal või külgedel. vahel riputati hauda punamulda-ookrit. Haudade põhja asetati kuuseoksei ja kasetohtu. Mõnikord asetati meeste ja
9.-6. sajand kõige tuntum Asva asula. Harivad põldu, karjakasvatus, kalapüük, korilus, kaubandus. Ojamaa oli kaubakeskus. RAUAAEG 500eKr - 13.sajand pKr. Rooma rauaaeg- raua ulatuslik levik toimus I aastatuhande esimesel poolel. Langes kokku Rooma impeeriumi sünni, hiilguse ja langusajaga. Sepast sai tähtsaim meistrimees. Tarankalmes- surnud põletati eemale ja toodi kalmesse jäänus. Suhted olid paremad baltiriikidega, kui ka Skandinaaviaga. Merevaik- leidus läänemere idakaldal. Seda kasutati ehete ja amulettide valmistamiseks. Rooma rauaaeg oli eestlaste jaoks edukas, sest asustus laienes, vara tekkis juurde. 5.-11.SAJAND 19.09.11 1. Eestlaste elu mõjutas enim Vana-Vene. Nad vallutasid Tartu
teha alet ja uusi viljakaid maid kasutusele võtta. Täna raua kasutuselevõtule hakati valmistama paremaid tööriistu. 21. Võrdle pronksi- ja vanema rauaaja matmiskombeid. Mida võib kalmete põhjal väita ühiskondlike suhete kohta? Pronksiajal kujunes välja uutmoodi matmiskombestik kiviristkalmed, haudade suurus ja matmiskombed ning hauapanus annab tunnistust sotsiaalsest kihistumisest. Rauaajal aga põletati surnuid ja toodi jäänused kalmesse. Ei maetud enam niipalju relvi ja tööriistu kaasa. Võib väita, et pronksiajal olid selgelt väljakujunenud rikkamad ja vaesemad ja mida tähtsam olid elus, seda paremini ja suuremate hauapanustega sind maeti. 22. Milliseid tarandkalmete liike on teada rauaajast? Millised on nende erinevused? Klassikalised tarandkalmed Ühetarandilised kalmed Kangurkalmed 23. Mille põhjal võib oletada, et rooma rauaaeg Eestis oli rahulik ajajärk?
Vall pae – raudkividest. 200 a paiku eKr muutub raud Eestis tavaliseks tööriistade ja relvade materjaliks. Odad, kirved, möögad, noad, habemenoad, karjasekeppnõelad, oimuehted. f) Rooma rauaaeg 50 – 450 pKr: Asustus tiheneb, hakatakse harima raskemini haritavaid muldasid, millest varem jagu ei saadud. Tüüpilised tarandkalmed: korrapärased, nelinurksed, ehitati järjest suuremaks. Surnu põletati, tuhk puistati kalmele laiali. Panuseid palju, esemed on enne kalmesse asetamist purustatud. Kasutusele tulid sõrmused ja sõled, kanti kaelavõrusid ja keesid. Relvi leitud vähe, kõige olulisim oli oda. Eliit ja lihtrahvas, alamate maksustamine. g) Keskmine rauaaeg 450 kuni 800 pKr: Rahutud ajad. Külade teke, linnuste ehitamine. Linnuseid 4 tüüpi: neemiklinnused, ringvall-linnused. Nn kalevipoja sängid, kõrgendikel paiknevad linnused. Maeti edasi tarandkalmetesse, suuremaks neid enam ei ehitatud. Kivivarekalmed.
elanikke oli arvukalt. Tegeleti ka käsitööga, eelkõige töödeldi ümber purunenud pronksesemeid, millest valmistati ohtralt ehteid. Rooma kaupmehed jõudsid tõenäoliselt Eesti aladele ja neid huvitas eelkõige merevaik. Eestlased tootsid vilja ja vahetasid seda karusnaha vastu, see vahetati omakorda muu asja vastu. Surnuid hakati matma tarand kalmetesse, need olid kivist laotud müürid, kuhu surnud maeti põletatuna. Tõenäoliselt maeti ühte kalmesse 10-20 surnut. Aastal 98 P.Kr. nimetab Rooma ajaloolane Tacitus Läänemere rahvaid, ta rääkis aestidest ja fennidest. Üldlevinult loetakse eestlase nimi tulnud aestist. Fennidena nimetas ta tõenäoliselt soomlasi. Eestlased muinasaja lõpul. 2. aasta tuhande alguses toimus meie esivanemate elus tõusev periood. Rahvaarv kasvas, maa oli tihedalt asustatud. 13. sajandi alguses olid olemas ka hiljem tuntud külad ja asulad. Elanike arv küündis 150000-ni.
Selleks, et pronksi saada, oli vaja leida tina ja vaske. Rauda leidus rohkem ja see ei olnud niivõrd kulukas ja raud on vastupidavam. 6. Võrdle matmiskombeid pronksi- ja rauaajal. Pronksiajal kujunes välja uutmoodi matmiskombestik- kivikirstkalmed. Haudade suurus, matmiskombed ja hauapanused annavad tunnistust ka väljakujunenud hierarhiast- kes olid teistest tähtsamad eluaegu, olid seda ka pärast surma. Rauaajal surnud reeglina põletati kalmest eemal, jäänused toodi kalmesse. Relvi ja tööriistu on haudadest leitud vähe. Mõned teadlased oletavad selle põhjal, et eestlased pidasid" teist ilma" rõõmurikkaks ja muretuks paigaks. 7. Millised naaberrahvad mõjutasid eestlaste elu? Põhjenda oma arvamust. Kiievi vürst Jaroslav Tark- Rootsi kuninga väimees ja Norra kuninga äi - korraldas 1030. aastal sõjaretke Tartu alla, mille ta vallutas, oma võimu tugipunktiks kujundas ja oma ristinime (Juri) järgi Jurjeviks ristis.
Eelrooma rauaaegse asustuse olemasolu üle võime otsustada peamiselt kivikalmete järgi, kuna avaasulaid sellest perioodist praktiliselt kaevatud ei ole. See võib olla tingitud ekstensiivsest põlluharimisest. Kindlustatud asulate uurimine sai alguse Asvast Lõuna-Saaremaalt, mispärast on taoliste asulate kultuuri nimetatud vahel Asva kultuuriks. Kokku on seda muistist läbi kaevatud umbes kuuendik. Leitud on enam kui 32 000 savinõukildu. Mis puutub surnutele kalmesse kaasa antud panustesse, siis mandriga võrreldes ilmnevad Eesti saarte leiumaterjalis teatud erinevus. Üldiselt kalmete leiud sel perioodil suurenevad. Eelrooma ehk varase rauaaja esimesest poolest on Eestist leitud aga vähe raudesemeid: üks raudnaaskel, mis võib olla pärit veel pronksiaja lõpust; raudkäevõru; mõõk ja nuga. Need esemed on suure tõenäosusega Eestisse sisse toodud. Niisiis õpiti juba rauaaja
Ta motles selle all lõunapoolseid baltlasi. Ka kõneleb ta fennidest , kelle all tuleb mõista mitte soolmasi, vaid laplasi. *Merevaigu peamised leiukohad asuvad Leedu ja Ida-Peisimaa rannikul, kuid merevaid levis ka põhja poole ja seda on Eestiski kasutatud ehete ja amulettide valmistamiseks. *Rooma rauaaeg oli eestalstele edukas aeg.Asustus laienes, vara tekkis juurde. Surnud reeglina põletati calmest eemal, jäänused toodi kalmesse. Relvi ja tööriistu on haudadest leitud vähe. *Eestis õpiti üha paremini põldu harima. Selle juures oli suur tähsus raudkirvestel, mis võimaldasid ulatuslikult alet teha ja uusi,viljakaid maid kasutusse võtta. *Jõudsasti suurenesid karjad. Kariloomade tähtsus seisnes peale liha ka selles, et nad puhkama jäetud põldu karjamaana kasutades oma sõnnikuga väetaksid ja nii mulla viljakuse taastaksid. S.t põlispõllunduse jätkuvad levikut. Odra, kaera ja nisu kõrval
mida kutsuti ilmselt mõisateks. Suure osa moodustasid vabad maaharijad. Pronksiajal kujunes välja uutmoodi matmiskombestik- kivikirstkalmed. Haudade suurus, matmiskombed ja hauapanused annavad tunnistust ka väljakujunenud hierarhiast- kes olid teistest tähtsamad eluaegu, olid seda ka pärast surma. ( Rauast relvad, pronksist ja hõbedast ehted , hõbemündid) Rauaajal surnud reeglina põletati kalmest eemal, jäänused toodi kalmesse. Relvi ja tööriistu on haudadest leitud vähe. Mõned teadlased oletavad selle põhjal, et eestlased pidasid" teist ilma" rõõmurikkaks ja muretuks paigaks. Muinasaja lõpus oli Eesti jagunenud 8 suurema ja veel mitme väiksema maakonna vahel, kus keskjuhtimist ilmselt ei olnud, vaid iga kihelkond valitses ennast ise. Halduslikult jagunes Eesti maakondadeks ja need omakorda kihelkondadeks. Maakond
linnused , linnad, samuti ka pelgupaigad). b. Matusepaigad( olulised , kuid sellega seotud eetikaprobleemid , kas võib ikka välja kaevata uurimise eesmärgil säilmeid ning lisaks puudub ka info kui objektiivsed need on. On olemas erinevat tüüpi haudu: maahaud , kääbashaud ja kivikalme (kivikalmetel dekoratiivsed kaunistused) Eristatakse ka matmisviise :I laibamatus, surres keha pannakse kalmesse terviklikul kujul . II põletusmatus, peale surma põletatakse ja maetakse põlenud luud ja tuhk Põletamise põhjuseid oli erinevaid nt arvati et nii pääseb hing paremini pääseks või teistes kultuurides ka seetõttu et hing tagasi ei pääseks et elavaid kummitama. Hiljem ka põletati ketsereid ja kurjategijaid.III mumifitseerimine, kunstlik muumia tegemine Egiptuses , Peruus. Kõige paremini säilitatud muumia pärit 20 sajandist (Lenin)
inimest, hea turism jne. Eestis on sellest ajast üsna vähe leitud, kõigest mõned üksikud leiud. Kavastu rabast leiti pronkslamp. Valdav osa leide on pärit kalmetest. Rooma rauaaegsed tüüpilised tarandkalmed. Tüüpiliselt on maetud sinna põletatud surnud. Kalmed ei pruugi olla ühesuurused, põlenud luude hulka puistatakse põlenud esemeid. On raske kindlaks teha inimeste arvu, kes ühes kalmes on (osa luudest on loomade omad). Ühte kalmesse on maetud tavaliselt mõniteist inimest. Miks aga tehakse uus kalme? Mille järgi võetakse? Leidub ka nt üksiktarandeid. Mida tähendab põletusmatus? Kalmesse ei ole tavaliselt kõiki luid toodud, vaid osa. Põletamismatuse v-b vabastas hinge paremini kehast. Äkki on see uut laadi kollektiivsuse näide.. Kollektiivne hing, esivanemate hing, mis pidi aitama ja hoolitsema järgnevate põlvede eest. Matusesemed on üsna ühekülgsed, peamiselt tööriistu ega relvi eriti ei olnud
Suurematest ja korralikest taranditest tehtud, näites Jaagupi. Suuremad kivid, korrapärased tarand 3-4 meetrit, ühe tarandi pikkus kuni 10 m, sisaldavad mitut ükjsteise kõrval olevat tarandit. Tarand põhjast lõunasse, pikandatud idast läände. Varaste tarandkalmetes laibamatused, klassikalistes tarandkalmetes põletusmatused. See näitab maailmavaate muutust, Klassikalistes tarandkalmetest vöga palju leida, õhte tarandisse võidi matta 10-20 inimest. Enamasti pole kalmesse toodud kõik luud, põletusriidalt toodi ainult mõned luud. Tarandkalmetesse on maetid 10-20 % inimesi, sinna on maetud üksnes roomarauaaja eliit. Tarandkalmetes ei koht aeriti relvi, peamiselt ehted, töö-ja taberiistad. Ehted uhked, kaunid ja kvalitseetsed. Linnustest leitud üksikuid rauast esemeid, muutuvad tõsiselt kultuurisuhted, peamiseteks suhtluspartneriteks mitte enam skandinaavia, vaid läti ja leedu elanikud. Roomarauaaja ajal muististe arv kasvab Kesk- ja lõunaeestis
esemete hinge täielikku vabanemist. Ei ole välistatud, et laiba põletamine oli järjekordne viis kaitsta end "elava surnu" ning kodukäijate eest6. Hüpoteesi ,,elavast surnust" tõestab omas magistritöös ka ajalooteadlane Tarmo Kulmar (Kulmar 1991: 111). Teiste sõnadega muistne põletusmatus peegeldas eeskätt rituaalseid ettekujutusi ühiskonnas ning nägi välja järgmiselt: tuleriidale asetatud surnu põletati koos panustega. Igal kalmesse pandud 5 Kahekordse matmise kombe esimeseks etapiks on luude kättesaamine kas laiba esialgse mõneks ajaks matmisega, liha luudelt kraapimisega, keetmisega jne. Teistkordseks matuserituaaliks on luude toimetamine matmiskohta. 6 Mägi, Marika. Kivikalmetes kirikaedani. Matmiskombestik muinasaja lõpu ja varakeskaegsel Saaremaal. - SATOR, 2007, nr 6, lk 12 [E-ajakiri] http://haldjas.folklore.ee/rl/pubte/ee/sator/sator6/ , viimati vaadatud 30.05.2008.
taassünd üle kandunud kristusesse, raamartureligioonidesse, kus muna seotud taassünni, kristliku ülestõusmispühaga Hing, hingestatus hingedeusk ehk animism Hing elualget, keha elustavat substantsi tähistav mõiste Hinged olemas kõikidel elututel asjadel ka, miski mis keha elustab, selle kaudu jõuame soome-ugri rahvaste religioossesse maailmapilti, kus on palju inimesest tugevamaid hingi (nt loodusjõud äike) Olulised loodusobjektid on hingesümbolid, kui kalmesse matame inimese jäänused, võib hing minna mõnesse loodusobjekti (kivi, allikas, puu vm) ja see tähendab, et need objektid muutuvad pühaks Surmatsirgukene harva satub vaatevälja, metsalind toob sageli kaasa sõja- või surmasõnumeid, need kes tulevad mujalt, ei ole üldiselt heaendelised, kui sellist lindu harva nähakse, siis on kleepunud juurde see surmatsirgukese nimi Hingekaotus ja samanism