Kaubi külakalmistul juunis 1998", Tartu, 1998). 1.4. Matuste säilivus. Pärast luude avastamist rääkisid kohalikud elanikud, et olid ära ajanud kalmelt poisikesi, kes olid tulnud otsima pealuid. Teetööliste jutu järgi olid karjäärist väljatulnud pealuud kähku kadunud - enne päästekaevamiste algust. See selgitaks ka osade luustike halba või osalist säilivust. Kokku leiti kalmest 89 terviklikult või osaliselt säilinud luustikku. Tingimused luustike säilimiseks kalmes olid halvad, kuna tegemist oli liivase pinnasega. Leitud luud, olid lagunenud (õhemad sageli täiesti kõdunenud). Kuna luud on halvasti säilinud, on maetute soo ja vanuse määramine raske. Leitud luustikke säilitatakse Tartu Ülikooli arheoloogia kabinetis. Säilitatavate luustike puhul ilmnes, et neljal juhul oli ühe numbri all säilitatavas kogumis kaks luustikku koos (näiteks lapse lõualuu ja täiskasvanu luud). Samuti neljal
nad luust ja kivist tööriistu veel kasutuselt välja tõrjuda. Kalmed ja kultusekivid. Kui varem maeti inimesimaasse kaevatud haudadesse, siis nüüd hakati rajama erilisi maapealseid kalmeehitusi-kivikirstkalmeid. Konstruktsiooniks olid suurematest kividest ring ja selle keskele laotud põhja-lõuna suunaline kirst, kuhu sängitati surnu. Kirstu ja ringi vahele ning peale kuhjati väiksematest kividest küngas. Vahel rajati ringi sisse mitu kirstu või ümbritseti kalme 2-3 kiviringiga. Kui kalmes oli mitu maetut, siis keskel oli perekonnapea ja ülejäänud paiknesid keskse kivikirstu ja ringi vahelisel alal. Eesti üks vanimaid kivikirstkalmete rühmi pärineb IX-VIII saj. eKr. See avastati Jõelähtmes Tallinn-Narva maantee ääres. Kivikirstkalmed olid valitsevaks kalmevormiks kuni I sajandini pKr. Ojamaalt lähtunud eeskujudel ehitati Eestis ka mõned laevkalmed. Neid ümbritsevad kivid olid paigutatud laevakujuliselt
Lõõtsaga pumbati ahju õhku, et söed pidevalt hõõgudes vajalikku kõrget kuumust annaksid. Söel oli ühtlasi tähtis roll raua eraldamiseks maagist. Ühe ahjutäiega saadi paar kg toorrauda, mida tuli töödelda, enne kui sepp selleks kirve või noa sepistada sai. Süvenes ka majanduslik ebavõrdsus. Rooma rauaaeg (50-450pKr) hiigelsuur Rooma impeerium avaldas mõju kogu Põhja- Euroopale ja ka Eestile. Kalmed muutusid korrapärastemaks ja ühes kalmes oli minu tarandit kõrvuti. Surnuid maeti enamasti põletatult. Luukillukesed puistati arvukade ehetega kalmekivide vahele.igasse tarandisse maeti u 10-20ne jäänused. Rooma rauaaega peetakse üksiktalulise maaviljelusliku asutuse õitseajaks. Peamine oli siiski põlluharimine ja karjakasvatus. Põllumajanduse areng tänu kästöö arengule, eriti raudesemete valmistamine. Tehti vikateid, nuge, sirpe, kirveid. Pronks oli kättesaadavam
pronksiaega, kuulub enamik neist siiski kas nooremasse pronksiaega või viikingiaega. Eesti laevkalmed kuuluvad kaheldamatult sellesse vanemasse rühma, seda nii ehituse kui ka leidude põhjal. Sõrves Lüllel oli kaks teineteise järel asunud laevkalmet, mis 1967. aastal Lõugase poolt läbi kaevati (EE, joon 104). Esimeses laevas oli kaks kirstu, mis olid ehitatud põletusmatuste jaoks, ning siit leiti pronksist nooleots, pintsett, pronkseseme katke ja nivendiline kõrvaga kausike. Teises kalmes oli üks kirst, mille kõrvalt saadi riibitud savinõu kilde ning kaugemalt jahvekivi ja kivikirve toorik. Kalmete rajamine dateeriti uurija poolt pronksiaja IV ja V perioodi vahetusse, seega u aasta 900 paika eKr. Väo laevkalme oli mattunud eelrooma rauaaja kivikirstkalme rusude alla. Pronksiaegsete laevkalmete kodumaaks peetakse Ojamaad, kus neid rajati alates IV perioodist kuni eelrooma rauaaja alguseni. Enamik laevkalmeid kuulub Ojamaal küll
veekogu lähedal veidi kõrgemal künkal (R. Kalle, ... 2005). 3 Pronksiaja (II aastatuhande keskpaik kuni V sajand e.Kr.) läänepoolsed kontaktid mõjutasid tublisti Eesti elanike kombeid. Kui varem maeti siin surnuid maasse kaevatud haudadesse, siis nüüd hakati rajama erilisi maapealseid kalmeehitisi kivikirstkalmeid. Reeglina maeti kesksesse kirstu mees, ilmselt perekonnapea, kelle tähtsus oli sellel ajajärgul tublisti kasvanud. Kui kalmes oli mitu kadunukest, siis paiknesid ülejäänud keskse kivikirstu ja ringi vahelisel alal. Ojamaalt lähtunud eeskujudel ehitati Eestis ka mõned laevkalmed, kus piirdekivid olid paigutatud laevakujuliselt. Kivikirstkalmed olid Eestis valitsevaks kalmevormiks kuni I sajandini p.Kr. (R. Kalle, ... 2005). Keskmisel rauaajal (V sajandi teisest poolest kuni VIII sajandi lõpuni) maeti sageli edasi vanadesse olemasolevatesse tarandkalmetesse. Uued sel perioodil rajatud
Põllupeenarde funktsioon võis olla nt härja ja adra ümberpööramiseks (väheusutav), võib-olla olid kivid kuhjatud kõrgemaks ja oli aed, et hoida eemal kodu- ja metsloomi. Inimene hakkas juba siis loodust ümber kujutama. Need on Ida- Läänemere kõige vanemad põllud igatahes. Lahkunute jaoks hakati rajama maapealseid rajatisi, maapealseid haukambreid. Need on kividest kivikirstkalmed. Tõenäoliselt maeti sinna kõige tähtsamaid inimesi. Mõnes kalmes võis olla ka 4-5 matust. On välja pakutud, et kalmetel võis aset toimuda mitmeid rituaale, nt võeti luud välja ja tutvustati neile sündinud järeltulijaid. Selge on see, et kalmed näitavad, et surnud olid erilise au sees, nad olid järglastel kogu aeg silma all (ja vastupidi). Need on uued kultuurmaastiku elemendid, milledel on olnud tähtsus läbi aastasada ja tuhandete. Leide iseenesest on vähe, 36 kalmu kohta vähem kui 36 leide. Pronksist pintsette,
Erinevused tarandkalmete ja väikeste tarandikega kalmete vahel avaldusid ka siseehituses ning teatud määral matmiskombestikus. Nii Saaremaa kivikirstkalmed kui ka ebakorrapäraste tarandikega kalmed olid üsna madalad rajatised, milles eri matuste või matusekogumike luud olid üksteisest eraldatud paeplaatidest sillutisega. Samas, luude vahel, esinesid ka kaasa pandud leiud ning purunenud savipotid. Tõnija Tuulingumäe eelrooma rauaaegses kalmes võis eristada neli-viis taolist üksteisest eraldatud matusekihti. Näib, et iga matusekihiga oli mõnevõrra muudetud ka tarandike kuju. Eeltoodud asjaolusid arvestades oleks õigem käsitleda ebakorrapäraste tarandikega kalmeid kui omaette varianti väikeste tarandikega kalmetest, mis oli levinud Saaremaal ning kohati ka mujal Ranniku-Eestis. Kahtlemata kajastusid nende konstruktsioonis sarnased tõekspidamised,
jälgi. Keskmise rauaaja kalmete pilt on äärmiselt kirju, võib eristada nelja põhitüüpi. Kõige arvukam tüüp on kivikalmed. Kivikalmete arv on suur, kuid nad näevad väga erinevad välja. Tarandkalmeid enam ei ehitatud, kuid sinna tehti ikkagi järelmatmisi. Rajati hoopis kangurkalmeid (tegemist on ringiga, kuhu maetakse). Kivivarekalmes on kive vähem. On ka kalmeid, kus on ääretult rikkalikke asju, näiteks Lepna, Proosa, Paju laevmatused kivikalmes. Kamberkivikalmed. Proosa kalmes lõhuti nõukogude ajal esemed töö käigus ära. Lepna haud on tuntud katkuhauana, mis oli Saaremaal Valjala vallas, avastas Marika Mägi. Nimi 'katkuhaud' oli sellest rahvast eemal hoidnud. Selles kalmes oli väga palju asju. Tegemist oli kivikalmega, mille keskele maa sisse oli süvendatud nelinurkne ala, mille servas olid paekividest laetud müürijäänused. Seinte ääres paiknes hulgaliselt haruldasi leide: kullatud ehted, hõbeehted, ka põlenud luud. Tegemist oli vist rikka suguvõsa
palju puid ja kuumust. Mõned kalmed väga rikkalite panustega, nt Proosa kalme. Kullaga kaetud nööbid ehk agraff nööbid. Palju haruldasi leide. Kullast rikkalike kaunistustega naastud võib olla raamatu kaane servast (6.saj), võib olla olid need röövitud, aga äkki oli siin raamatuid? 4. Pajukalmed Saaremaal, agraff esemed, hõbe asjad. Lepna kalme, leitud puutumatuna ja läbikaevatud. Lepna kalmes 80m sügavusel maa sees kivist ristkülik (omamoodi hauakalme), seinte ääres häbe ja kuld ehteid, odaotsi, mõõga katkeid. 5. Paadimatused mõned, leitud ohtralt laevaneete. Laev põletati koos surnuga kalme kohal. Salme küla leid näitab, et võidi matta ka lihtsalt laev, kui see polnud enam sõidukõlblik. 6. Kääbaskalme kõrgem liivakuhjatis, ühed pikad kääpad ja teised ümarkääpad ( läbim. 5-6m, kõrgus 1,5m), paiknevad kõrvuti
Kuramaalt, Ahvenamaalt ja Eestist. Taanis maeti pronksiajal ka tammepuust tehtud kirstudesse, selles kalmevormis oli tegu laibamatusega. Kuna niisugused kirstud sulgusid hermeetiliselt, siis on neis kohati väga hästi säilinud rõivaid, juukseid ja inimnahka, samuti on osaliselt inimesed mumifitseerunud. Dateering sellisele matmisvormile on 13701345 eKr. Tuntud pronksiaegne matmispaik on Kiviki kivikalme Rootsis. 75 m läbimõõduga kalmes oli kesksel kohal suur kivikirst, mille kivid olid kaunistatud. Kujutatud oli neil mitmesuguseid tseremooniad. Analoogilisi kujutisi on küll olnud mujalgi, ent siiski üsna harva. Omalaadseks muististeliigiks oli nooremal pronksiajal ja rauaaja alguses põlenud kivide hunnikud. Neid on seotud teiste muististega, st kalmete ja asulakohtadega, kuid mingit otsest seost pole olnud võimalik kindlaks teha. Pronksiajast on Skandinaavias teada ka kaljumaalinguid
mis võiksid anda tunnistust poliitilistest-sotsiaalsetest muutustest ühiskonnas (Järve 2007: 7). Hiline rauaaeg (1050-1225 pKr) tõi endaga kaasa taas laibamatuse, muutuse põhjuseks oli ristiusk. Hauda pandi endiselt kaasa rohkelt ripatseid, ehteid, töö-ja tarberiistu (Torp-Kõivupuu 2003: 32). 1995.-2000. aastatel toimunud Tõnija eelrooma ja rooma rauaaegsetel tarandkalmete kaevamise osteoloogiline analüüs näitas, et ükski skelett ei esinenud kalmes tervena. Igast surnust oli kalmes vaid osa luid, needki enamasti purustatud kujul. Osteoloogiline materjal osutab kahekordse matmise kombele5. Kombega seostatakse üldiselt uskumust, et "vaid keha täielik hävitamine vabastab hinge pääsemaks teispoolsusse". Luude ja hauapanuste purustamine võis sümboliseerida ka ,,mitmekordset surmamist" ning niiviisi kindlustada surnu ja kaasapandavate esemete hinge täielikku vabanemist. Ei ole välistatud, et laiba põletamine oli järjekordne viis
Lisaks eraldiolevatele kalmistutele maeti jätkuvalt ka asulatesse. Haudades ookrit. Panusteks tööriistad, ehted. Asulasse olev matus on sageli elamus. Maeti pikali, püsti, istuli. Kalmetes ka üksikuid konstruktsioone (puidust, kividest). Azil kultuuris maeti koobastesse. Seal sageli panusteks teokarpidest ja hirvehammastest ripatsid ning ookriga värvitud kivikesed. Ukrainas mitmed mesoliitilised matmispaigad Voloski-Vassiljevka tüüpi kalmed. Vassiljevka kalmes maeti surnud madalatesse maasse kaevatud lohkudesse, hiljem kaeti hauakoht pealt väikese mullakääpaga. Surnud maeti külili, kägardatult ilmselt olid nad matmise hetkel nööriga kokku seotud. Ühel matustest peal raske kivi. Esemeid kaasas väga vähe (paar nooleotsa ja kõõvitsat). Samasse kalmistusse maeti ka neoliitikumis. Krimmis on leitud matuseid koobastest: nt Fatma-Koba ja Murzak-Koba koopad. Neis nii elati kui ka maeti. Fatma-Koba koopas matus samuti kägarasendis
annaabi.ee 
