Kalatööstus Islandil ja Norras (0)

Norra ja Islandi kalatööstuse ülevaade
(ressursid, areng ja koht maailma majanduses)
Islandi rahvas peab end eelkõige kalarahvaks. 1900. aastatel tuli 90% riigi sissetulekutest kalastööstusest. Kuni 20. sajandini oli Island sõltuv kalandusest ja oli üks vaesemaid ja vähim arenenud riike Euroopas. Aga Teise maailmasõja lõpus tõid riigile õitsengu kalapüügi industrialiseerimine ja NATO sõjabaasi paigutamine Islandile. Juba 1990. aastate lõpuks oli Island üks Euroopa rikkamaid riike.
Islandi vetes on üle 320 liigi kalu. Levinumad neist on tursk , heeringas, tuunikala ja lõhe. Island ekspordib mereande umbes 1,2 miljardi euro eest ja suurem osa läheb Euroopasse. Suuremateks importijateks on UK, Hispaania , Prantsusmaa, Saksamaa huvitaval kombel ka Norra.
Kõige rohkem eksporditakse mereandidest kuivatatud kala. Tuleb välja, et Islandil on ideaalsed tingimused kala kuivatamiseks. Nimelt seal ei ole kärbseid ja maastikud on lagedad ja nii saab meretuul tasapisi puhuda. Kärbsed on kala kuivamisel ebasoovitud seetõttu, et nad munevad oma munad kalasse ja nii läheb kogu saak riknema. Nagu pildilt võib näha, kuivatavad islandlased ainult kalaskelette. Ehk kõik kasutatakse ära. Kalaskeletid müüakse nägivasse Aafrikasse, kus on see aga vägagi „minev“ kaup. Skelettidest saab keeta puljongit , mis on proteiinirikas ja toitev.
Kalastus on osa Islandist . Selles võib veenduda kui rääkida kohalikega või näiteks vaadata raha –kõik nõustuvad, et see on ressurss, mida islandlased tahavad endale hoida. Neli on isegi oma kalandus minister. Just oma efektiivse ja jätkusuutliku kalanduspoliitika tõttu on Island EL-i liikme kandidaat.
Islandi kalalaevade föderatsiooni omanike pressiesindaja ütleb, et Island teenib iga müüdud kilo eest 2,3 eurot samal ajal, kui Norra saab 1,7 euri kilo eest. See on tänu kvoodi süsteemile ja maksimaalselt kala ära kasutamisele. Kui Island otsustaks liituda EL-iga, siis see tähendaks, et neil tuleb nõustuda EL-i Ühise Kalanduspoliitikaga. Mis siis tähendab kõigi liikmesriikide elanike ligipääsu Islandi kalarikastesse vetesse.
Kalatööstus Norras
Norra on teine maailma suurim kala eksportija . Kõige rohkem eksporditakse Taani, Venemaale, Prantsusmaale ja Jaapanisse. Mereandide eksport on ühtlasi Norra suuruselt teine suurim ekspordi sektor . Kalatööstuses leiab rakendust endale 30 000-40 000 inimest. Seega ei ole kalapüük norralaste jaoks ainult meelelahuhutus või riigi sissetulekute allikas, vaid paljude inimeste elu sõltub sellest looduse annist.
Kalapüügi rohkus on Norras alati kõikunud. Osalt on see looduse vemp, osalt aga ülepüügi tulemus. Diagrammilt võib näha, et kalapüügi rohkus on viimasel ajal kõvasti kasvanud samas, kui kalastusega tegelevate inimeste arv on järk järgult vähenenud. Tänapäeval on kalastus põhitöökohaks ca 10 000 inimesel, samas kui aastal 1950 töötas sel alal ligi 70 000 inimest.
Rääkides Norra kalandusest siis suure osa moodustab sellest just vaala - ja hülgepüük. Vaala- ja hülgepüük on juba ammustest aegadest olnud oluline osa Norra majanduses. Tööstusliku vaalapüügi algusega 17. sajandil hakati ka kasutama spetsiaalseid laevu, millel saab vaalad pardale tõmmata ja juba esmatöödelda.
Tehnika arenedes kasvas inimkonna võime vaalu püüda, kuni see ületas säästvat arengut võimaldavad piirid.  Sajandi keskpaigaks ei suutnud paljude vaalaliikide arvukus enam taastuda ja vähenes drastiliselt.
1986 keelustas Rahvusvaheline Vaalapüügikomisjon äriotstarbelise vaalapüügi, et vaalavarud saaksid taastuda. Sellest ajast on paljud riigid vaalapüügi täielikult keelanud. Kuid Norra on seda tasapisi jätkanud. Praegu võib vaalu püüda vaid teaduslikul eesmärgil, aga Norras on lubatud püüda 600 vaala aastas liha saamise eesmärgil.
Kala kasvatus Norras sai alguse 1980. aastatel, kui suudeti kunstlikes tingimustes kasvatada esimesed lõhed. Praegu moodustab lõhe 90% kogu Norras kasvatavast kalast . Palju kasvatatakse ka vikerforelli.