Seati sisse vakuraamatud, kuhu kanti talupoja kohustused. Koormised fikseeriti täpselt, mis piiras talupoegade kuritarvitamist. Neil oli õigus minna ka kohtusse.57 Mõisnikud panid rõhu tervailjakasvatamisele, kuna see tõi suuremat sissetulekut. Kõige enam kasvatati rukist. Talud olid endiselt kolmeviljasüsteemis. Viljasaak olenes suurel määral väetamisest, kuna loomi mõisades eriti ei peetud siis oli tihti saak taludes suuremgi. Kuna eesti veed olid kalarohked hakati üha rohkem kalastama. Linnadest olid tähtsad peale Narva ainult sadamalinnad. Riika hakkas linnu piirama. Majanduse elavnemine tekitas vajadust uute kaupade järgi, samuti näiteks laevaehituseks. Põhiliseks väljaveoks oli kuivatatud teravili, samuti oli tähtis lina, kanep ja sool. Kaubanduse kõrval oli väga oluline ka käsitöö. Tsunftikord muutsu senisest rangemaks ja keerulisemaks. Kaotati Oleviste gild, mistõttu paljud selle liikmed arvati nüüd lihtrahva hulka
Eesti oli põhjapoolseid maa, mis suutis vilja välja vedada. Takistuseks viljatoodangu suurendamisele sai kivide rohkus põldudel. Enne Liivi sõda oli talupõlde 4 korda rohkem kui mõisapõldse, siis 17. sajandi lõpul oli mõisa- ja talupõldude suhe juba 1 : 2,5. See aga tõi kaasa talupoegade teokoormiste suurenemise. Põllumajanduse arendamiseks oli talupoegadel erinevaid kohustusi, näiteks: rakmetegu, jalategu, abitegu ja mõisavooris. Majanduse arengule aitasid kaasa ka Eestimaa kalarohked veed. Eriti suurt saaki püüti Peipsi järvest, kus kalandusolusid hakkasid kujundama venelastest rannikuasukad. Õitseva kalaäri kõrval aga vähenes oluliselt mesinduse osakaal. Eesti linnade ellu tõid 16. sajandi lõpp ja 17. sajand olulisi muudatusi. Uued olud andsid aktiivse majandustegevuse võimalusi üksnes sadamalinnadele. Näiteks Eesti linnade arengujõu tagas Venemaa ja Lääne-Euroopa vaheline transiitkaubandus, mis kulges põhiliselt kahel mere- ja ühel maismaakaubateel
Riiki juhtis kuningas kes oli piiramatu võimuga. Pealinna elanike arv võis olla üle 200000. Linnas oli 40 püramiidtemplit. Neil oli vihmajumal Tlaloci ja sõjajumal Huitzilopochtli. Mõlemale toodi arvukalt inimohvreid. Ohvritel lõigati püramidi tipus süda seest ja löödi pea maha ning veeretasid keha alla. Nende rahavste keeli kõneldakse Mehhikos siiamaani. Andide tsivilisatsioonid. Tekkis Andide mägismaal. Olud olid erinevad. Seal olid kuivad rohtlad. Ookeani kallas oli kalarohked. Põlluharimise tegid võimalikuks mägijõed. Oluliseim kultuur oli kartul. Samuti kasvatasid nad laamasid. Osati kududa kangast ja kasutati laama villa ja puuvilla. Mitmed asulate elenikud rajasid platvormikujulisi pühamuid. I aastatuhande lõpul pkr rajati ulatuslike niisutussüsteeme ja õpiti metalli töötlema. Ei kasutanud traditsioonilist kirja. Inkad Inka tähendab kuninglikku valitsejat, kuid selle terminiga tähistati kogu vallutajarahvast. Inkade
Umbes 90% maailmamere püütu kalast püütakse rannikuriikide majandusvööndist. Peamiselt püütakse ansoovist, tuunikala, heeringat ja makrelli. Suuremad kalavarud on Vaikses ookeanis, kust saadakse üle poole maailmamere kalasaagist, ookeani loodeosast üle veerandi. Atlandi ookeanis on veerand maailma kalavarudest, peamised püügipiirkonnad asuvad ookeani kirde- ja loodeosas, sest seal on kõige kauem püük toimunud ja sealsed kalavarud on oluliselt vähenenud . Lõuna-Atlandil on kalarohked külmade hoovuste piirkonnad, eriti need, mis kulgevad piki Aafrika rannikut. India ookeanis ja Põhja-Jäämeres leidub rohkesti kala vaid mõnes üksikus piirkonnas. Maailmamere kalu püüavad peaaegu kõik mereäärsed riigid, maailmajagudest kõige vähem Aafrika riigid. Aafrikas enim kala püüdnud riigid Egiptus, Nigeeria, Maroko jäävad maailmas kalapüügi mahult alles teise kümnendi lõppu või kolmanda kümnendi algusesse. Enamik maailma
Vaikse ookeani kaguosas kulgeb piki rannikut võimas külm hoovus ning kus elutsevad peamiselt väikese toiteväärtusega pisikalad, kes kõlbavad kalajahu ja väetise valmistamiseks. Seda vööndit kasutavad eriti tulemuslikult Peruu ja Tsiili. Atlandi ookeani peamised püügipiirkonnad on seni olnud põhjapoolkeral. Sealsete majanduspiirkondade kalavarusid kontrollivad loodeosas USA ja Kanada, kirdeosas Norra ja Island ning Idaosa keskel Hispaania, Portugal ja Maroko. Lõuna-Atlandil on kalarohked külmade hoovuste piirkonnad, eriti need, mis kulgevad piki Aafrika rannikut. 3. Hinda eri riikide võimalusi tegeleda kalandusega. Kalandusega tegelevad eelkõige rannikuriigid. Seepärast oleneb palju, kui palju on territoriaalvetes kala. Rikkamad riigid saava lubada omale ookeanilaevastikku, millega minna maailmamerele püüdma. 4.Nimeta suuremaid kalapüüdjaid riike ja iseloomusta kalakaubanduse põhisuundi.
Takistuseks viljatoodangu suurendamisele sai kivide rohkus põldudel. Viljasaaks olenes väetamisest. Talupõldudel oli saagikus suurem kui mõisates. Talupoegade tähtsaimaks kohustuseks kujunes teotöö, mis jagunes rakmeteoks ja jalateoks. Rakmeteol tuli talust nädalaks saata 3-6 päevaks mõisasse mees hobuse või härjapaariga. Talupoegi sunniti veel abiteole. Talviseks kohustuseks oli osalemine mõisavooris, mis tähendas viljavedu ühest linnast teise. Eestimaa veed olid kalarohked, suurt saaki püüti Peipsi järvest. Linnad ja kaubandus Uued olud andsid aktiivse majandustegevuse võimaluse ainult sadamalinnadele. See tähendas majanduslikku õitsengut Narvale ning Tallinnale. Ebasoodsaks kujunes Tartu seisund. Riigivõim hakkas üha rohkem tegema ettekirjutusi linnadele. Tallinn säilitas oma iseseisvuse. Tuntava languse osaliseks oli saanud Viljandi linnaline ilme ja õiguslik seisund.
Takistuseks viljatoodangu suurendamisele sai kivide rohkus põldudel. Viljasaaks olenes väetamisest. Talupõldudel oli saagikus suurem kui mõisates. Talupoegade tähtsaimaks kohustuseks kujunes teotöö, mis jagunes rakmeteoks ja jalateoks. Rakmeteol tuli talust nädalaks saata 3-6 päevaks mõisasse mees hobuse või härjapaariga. Talupoegi sunniti veel abiteole. Talviseks kohustuseks oli osalemine mõisavooris, mis tähendas viljavedu ühest linnast teise. Eestimaa veed olid kalarohked, suurt saaki püüti Peipsi järvest. Linnad ja kaubandus Uued olud andsid aktiivse majandustegevuse võimaluse ainult sadamalinnadele. See tähendas majanduslikku õitsengut Narvale ning Tallinnale. Ebasoodsaks kujunes Tartu seisund. Riigivõim hakkas üha rohkem tegema ettekirjutusi linnadele. Tallinn säilitas oma iseseisvuse. Tuntava languse osaliseks oli saanud Viljandi linnaline ilme ja õiguslik seisund.
Mõne aasta eest vaadati pealinna kinosaalis kuulsat vulkaanisõud, kui maa värisema hakkas ja inimesed (turistid) oma tugitoolides kiikusid ja hüplesid. Keegi ei ehmatanud, sest pidasid seda programmi osaks. Vulkaanid on ka liustike all. 1996. aastal pursanud vulkaan tekitas liustiku sulamise tagajärjel veevoo, mis lõhkus ümber saare kulgeva maantee ja viis kaasa silla. Jugade maa Nagu mägises piirkonnas ikka, on ka Islandil palju võimsaid jõgesid. Jõed on puhta veega ja kalarohked. Õhtul jõekaldale telki üles pannes arvasime end kuulvat, et keegi viskab kive vette. Tegelikult hüppasid forellid iga paari minuti tagant veest välja. Vulkaanide kõrval on Islandi turismimagnetiks joad. Siin asub Euroopa võimsaim, Detifossi juga. Kanjonisse kukub sekundis keskmiselt 200 tonni vett. Godafoss, tõlkes jumalate juga, võlub oma sümmeetrilisusega. Joa keskele jääb kitsas kahe sarnase kaljunukiga piirnev veeriba, mõlema kalju ja kalda vahele aga kaks võimast veevoogu
laudasõnnikuga. Loomakasvatus olenes aga söödabaasist. Sarvloomade kõrval kasvatati taludes rohkesti lambaid, kitsi ja sigu. Sigade nuumamiseks kasutati paiguti tammetõrusid. Hobuseid kasvatati peamiselt Saaremaal. Peeti ka kodulinde kanu, hanesid, parte. Majanduse kõrvalharudest oli oluline tähtsus mesindusel. Mesi oli ainus magus toiduaine. Domineeris metsmesindus. Mesilasi peeti metsas puutüvede õõntes. Eriline koht oli ka kalapüügil. Jõed-järved olid kalarohked. Paastuaegadel asendas kala liha. Kalapüügis kasutati juba enne 13. sajandit puuvarbadest või -vaiadest valmistatud kalapüünist kaitsa. Kasutati ka noota ning kivist ja puust kalatõkkeid. Jahindus andis toidulauale lisa. Kütiti põtru, jäneseid, hirvi, jahilinde. Algselt oli küttimine vaba, hiljem kujunes see aadlike privileegiks. 3. Talupoegade koormised, nende liigid Kümnis, hinnus, loonudandam, preestriviljamaks, ainodiviljamaks, sõjateenistuse
töid, siis sunniti talupojad abiteole. Kõige raskem talvine kohustus oli osalemine mõisavooris. Mis tähendas viljavedu talupoegadele Tallinnasse, Pärnusse või Riiga. Talupojad pidid loonuseandamina mõisnikule viima veel osa talu käsitöö- ja põllumajanduslikust toodangust. Metsa üle oli samuti rohkem õigust kui talupojal. Neil keelati põtrade, metssigade ja metskitsede küttimine. Samas pidid nad ajajatena osalema karudele ja huntidele korraldatud ajujahtidel. Eesti veed oli kalarohked. Suur saak saadi Peipsi järvest. Seda kasutasid agaralt rannikualad asustanud vene talurahvas, kellele see sai peamiseks elatusallikaks. Vähenes mesinduse osatähtsus. (võrreldes keskajaga) Linnad ja kaubandus: 17.sajandi suure muutusena tuli asjaolu, et aktiivse majandustegevuse võimalus oli vaid sadamalinnadel. Niisiis oli 17. sajand õitsengu ajaks Narva linnale, ja oma au suutis säilitada ka Tallinn. Ebasoodsaks muutus aga Tartu seisund. Väljaveona omas tähtsust veel
Mõisnikud panid rõhu tervailjakasvatamisele (suurems sissetulek). Kõige enam kasvatati rukist. Põlluharimine kolmeväljasüsteemis. Tööloomad olid härjad.Viljasaak olenes suurel määral väetamisest. Talupõldude saagikus oli suurem mõisa omast. Talupoegade tähtsaimaks kohustuseks kujunes teotöö, mis jagunes rakmeteoks ja jalateoks. Kui mõisas oli kiireloomulisi hooajatöid, sunniti talupojad veel abiteole. Raskeim talvine kohustus oli osalemine mõisavooris. Eestimaa veed olid kalarohked (suur saagikus Peipsi järvest). Võrreldes keskajaga vähenes mesinduse osakaal.[Uued olud andsid aktiivse majandustegevuse üksnes sadamalinnadele.XVII sajand tähendas majanduslikku õitsengut Narvale, oma positsioone säilitas siiski ka Tallinn. Narva oli tähtis linn, taheti teha isegi Rootsi teiseks pealinnaks. Baltimaid nimetati Rootsi riigi viljaaidaks. Eksport: teravili, lina,kanep,(tõrv, tökat, mastipuud, palngud, lauad-ja muu laevaehituse materjal)
sõnnikuga. Loomakasvatus olenes aga söödabaasist. Sarvloomade kõrval kasvatati taludes rohkesti lambaid, kitsi ja sigu. Hobuseid kasvatati peamiselt Saaremaal. Peeti ka kodulinde kanu, hanesid, parte. Majanduse kõrvalharudest oli oluline tähtsus mesindusel. Mesi oli ainus magus toiduaine. Domineeris metsmesindus. Mesilasi peeti metsas puutüvede õõntes. Eriline koht oli ka kalapüügil. Jõed-järved olid kalarohked. Paastuaegadel asendas kala liha. Kalapüügis kasutati juba enne 13. sajandit puuvarbadest või -vaiadest valmistatud kalapüünist kaitsa. Kasutati ka noota ning kivist ja puust kalatõkkeid. Eriti rikas oli Peipsijärv. Talupoegade koormised, nende liigid 13-16. sajandil Feodaalrent esines kolmes vormis: teo-, naturaal- ehk loonus- ja raharent. Kuna eestlaste peamiseks elatusalaks oli põllumajandus, siis olid peamisteks koormisteks maksud põllu- ja karjasaadustelt
kui mõisas oli kiireloomulisi hooajatöid, sunniti talupojad veel abiteole raskeim talvine kohustus oli osalemine mõisavooris lisaks teotööle mõisas pidid talupojad loonusandamina mõisnikule viima osa talu põllumajanduslikust ja ka käsitöötoodangust 17. sajandi teisel poolel keelati talupoegadel ihunuhtluse ähvardusel põtrade, metsigade ja metskitsede küttimine, küll pidid nad ajajatena osalema karudele ja huntidele korraldatud suurtel ajujahtidel Eestimaa veed olid endiselt kalarohked, eriti suurt saaki püüti Peipsi järvest, sealseid kalandusolusid hakkasid üha enam kujundama venelastest rannikuasukad, kellele kalapüük oli peamiseks elatusallikaks ja kes sooritasid Rootsi võime häirinud halastamatut röövpüüki teisteski sisemaa veekogudes RootsiVene sõda aastatel 16561661: kuigi Eesti, Liivi ja Ingerimaa olid lepingujärgselt Rootsi kuningriigi sõjasaak, ei rahuldanud selline lahendus Venemaad, Poolat ega Taanit Rootsi kuningas Karl X Gustav alustas 1655
annaabi.ee 
