maiustustega hellitatud lapsed mähka nende hulka küllap ei arvaks. Vanasti tehti nii: okstelt eemaldati koor, mis oli kevaditi lahti, ja siis võis hakata närima. Noorte peente leppade ja okste õhukest mähka näriti otse puidult. Lepakäbid leiva sisse. Et lepakäbisid seostati näljaga, seda tunnistavad ka vanasõnad. Need jämedad ümmargused on tegelikult lepa vilikonnad, mida tavapäraselt kutsutakse käbideks. Usuti ka seda, et kui kevadel on lepad urvas, siis sügisel kaerad pääs. Külluslikku viljasaaki ennustasid eeskätt isasurvad, mida hellitlevalt kutsuti ka leivaurbadeks. Kui aga puul oli rohkesti tumenenud vilikondi ehk käbisid, millest seemned olid ammu tuulde lennanud, pidi see tähendama ikaldust. Siit nimetus näljaurvad. Värviandja ja toidunõude materjal. Lepakäbidega värviti vanasti pühademune. Selleks lõigati lepakäbid kääridega peeneks ning mähiti koos riidega munade ümber. Pärast keetmist pesti
3. Hobuste eksterjöör ja interjöör, konstitutsioon ja toitumus, hobuse kehapiirkonnad Hobuste eksterjöör (väline ilme, peamised kehaehituse vormid) formeeritakse genotüübi poolt ja keskkonnatingimuste poolt. Interjööri alla mõistetakse sisemisi morfofüüsioloogilisi ja biokeemilisi omadusi olenevalt hobuse töövõimest. Konstitutsioonid tugev, õrn, toores. Söötmine: enne sööki tuleb joota, sööki tuleb ette anda kuni 2 kg korraga ja 3 korda päevas. Kaerad tuleb teha keeva kuuma veega, N: lõunased kaerad teed hommikul valmis. Hobune sööb veel peale kaera ka heina, juurvilju, jne. Antakse ka jõusööta. Kehapiirkonnad - turi, selg, tühemik, laudjas, tuhar, lõuats, piht, eesrind, kõht, kabjad, otsmik, nina, jne. I Skelett ja lihased Vastsündinul moodustab skelett 23-25% elusmassist. Kasv peatub 5- 6 aastaselt, kui luustik moodustab 7-12%. Ratsahobustel pjäsemad pikemad ja peenemad.
noortele", ,,vabriku saladus, juturaamat noortele" 1907 ,,eesti mj lastele" 1949 ,,Lastelaule" 1955 ,,lAstelaulud" 1972 "upa upa oalill" ++õpetlikkuse moment, südamlikud soojad hällilaulud palju lalitusi, raskem lugedes aru saada, sots ebavõrdus läheb lastele hinge. Hällilaulud- ,,äiu lahke lapsukene" ,,uni tuleb" ,,unelaul" ,,ehatäht kiirgab" Hüpituslaulud- ,,juba liigub lingi poole""oad sulle kaerad mulle" ,,upa päikse ääre peale" ,,tantsi tantsi tammekene" Mängulaulud- ,,Sõidulaul" ,,Piitsa varrel ratsutades" ,,lapsuke tahab põlvele" TÖÖ- ,,ratas tahab rautada" ,,sepapoeg ja mõldripoeg" Loodusl- ,,jälle kevad" ,,vihmapilv vii endaga" Humoristlikud- ,,roti pulmad" ,,kolm isevärki meest" ,,varas" ,,krokodill" Sõnamängulisedl- ,,küsimused" ,,kui mina sõidan saaniga" kõlbelised motiivid- ,,millel ebakoht on ilmas" ,,pahad lapsed"
järgivad, mälestusriitused, Jeesuse elukäigu etappide tähistamise riitused), vahetamise ja ühtekuuluvuse riitused, kannatamise riitused ja poliitilised riitused. Rituaalide juures on olulised pidutsemine, paastumine ja festivalid. Erinevad kombed ja tavad on inimestel näiteks Jaanipäeva ajal. Jaanituli oli pidulik ja püha rituaal. Kes ei tulnud jaanitulele, sellel pidid kasvama ohakased odrad, kasteheinased kaerad ja lühikesed linad. Seepärast pidi igaüks jaanitulele minema. Jaanituli püüti alati teha võimalikult kõrgele. Usuti, et nii kaugele, kui tulekuma paistab, on ümbrus kaitstud kurja eest. Tuli puhastas ja kaitses, soodustas kosumist ja kasvamist. Aja jooksul kujunesid välja kindlad kohad, kuhu tehti jaanituli. Et tuld kõrgemale tõsta, tehti see mõnikord kõrge varda otsa tõrvatünni. Levinud kombe kohaselt võttis igaüks jaanitulele midagi kaasa, mille ta jaanitulle viskas
,,Kristiine on karjanaine" Kodukohast, kergelt humoorit sisaldav. Kristiine on karjanaine. Ta poputab lehmi kui lapsi. Ja öeldakse: ,,Mis temal viga, ei ole tal meest ega lapsi!" (21) ,,Vana päevapilt" Kusagil, kusagil kodu: klaaride õuntega puu, väsinud päevade rodu, naisesilmad ja lapsesuu. ,,Koduküla, kodumaa" Terve luuletus räägib koduküladest(kirjeldav). Näiteks: Kord siin lumi, kord siin pori, vaikne tarkus, lõõpiv lori, koduküla, kodumaa. Kuule, kõhisevad kaerad, keegi nutab, keegi naerab, koduküla, kodumaa. On, kes jäänud, on, kes läinud mitmeid siit on läbi käinud, koduküla, kodumaa. ,,Küsimus individuaalsest lähenemisest" Märksõnaks veri ja veidi humoristlik. Ühesamase pika piitsaga karjus koolitas hane ja härga. Härg võpatas veidi, kuid hanest jäi pilv sulgi ja laiguke märga. ,,Siin mu rõõmumaa" Pigitraadiga pandud, koormaköiega köidetud, suure sõlmega seotud
maksta. Aurukatlaga saabub ka vana masinist Lusiksepp. Ta pahandab Arvoga, et viimane pole mõelnud katla jaoks puidki muretseda. Arvo läheb puid otsima, Lusiksepp aga võtab ja lammutab tulehakatuseks Aiaste talu aialippe. Lusiksepal on tol päeval tuju kehv, sest ta on lubanud lõuna ajal talunik Martinsoni kaerakoorma läbi ajada. Luba sellesks pole ta aga kolhoosi esimehelt küsinud. Lõuna paiku Martinson saabubki ja aetakse läbi masina tema kaerad. Lõuna lõppedes hakkab aga vihma sadama mistõttu võib tööpäeva peagi lõppenuks lugeda. Siis aga saabub partorg Eedi Eesnek. see on seesama Eedi kes aastaid tagasi oma labakäe viljapeksul kaotas. Partorg on väga pahane, et viljakoristustööd viibivad. Arvo saab kõvasti pragada, et on lubanud üksikmajapidaja vilja pekstakui kolhoosi varumisplaan veel täitmata. Partorg käsib masina käivitada vaatamata kehvale ilmale. Masinist on
hellalt ja sõbralikult, otseselt noomimata või õpetamata: juhib tähelepanu loodusnähtustele, loomadele-lindudele ning last ümbritsevale muule maailmale, luues oma kunstipärase maailma, kus valitseb ilumeel. o Luules esile tõstetud kola- ja lausekujundite kasutamine (onomatopöa, glossolaalia, kordused, alliteratsioon ja assonants). hällilaulud "Uni tuleb", "Äiu, lahke lapsuke"; hüpituslaulud "Oad sulle, kaerad mulle", "Sõidulaul"; mängulaulud "Piitsavarrel ratsutamas", "Ratas tahab rautada"; töö- ja tööd jäljendavad laulud "Palju tööd"; loodusluuletused "Lõokese laul", "Vihma tulekul"; humoristliku sisuga laulud "Pimesikk" sõnamängulised luuletused "1, 2, 3, 4, 5, 6", "Pöörane ilm"; luuletused kõlbelistel motiividel "Pahad lapsed", mõttekordus alliteratsioon assonants kõlakujundid Kasutatud kirjandus: "Eesti lastekirjandus", Reet Krusten, Elmatar 1995
· Kõneleb lapsega hellalt ja sõbralikult, otseselt noomimata või õpetamata, juhib tähelepanu loodusnähtudele, loomadele-lindudele ning last ümbritsevale muule maailmale. · Esile on tõstetud ohtrat kõla- ja lausekujundite kasutamist. · ,,Upa, upa, oalilli" o Äiu, lahke lapsukene o Uni tuleb o Unelaul o Ehatäht kiirgab o Juba liigub lingi juurde lapse kasvamisest o Oad sulle, kaerad mulle o Lapsuke tahab põlvele o Upa päikese ääre peale o Tantsi, tantsi tammekene o Jälle kevad o Lõokese laul o Pääsukese laul o Käole o Vihmapilv vii endaga o Värvukese kaebus o Varese hädaldus o Kuke laul o Meie loomad o Meie miisu, tiisukene o Küsimused o Roti pulmad o Kassile o Uudishimulikud kassid
erinõuded: kolm korda risti ette lüüa; selg ees kodust lahkuda; supelda kolmel korral; kuni magamaheitmiseni mitte sõnagi rääkida. Keelatud on ka midagi jaanipäeval kodust välja anda - nii võidakse ära anda ka oma tervis ja jõud. Jälgitud on jaanipäeva ilma, päikesepaistelise ilma puhul oli oodata ilusat, vihmase puhul vihmast suve /2/ Jaanituli oli tava, pidulik ja püha rituaal kõigile. Kes ei tulnud jaanitulele, sellel pidid kasvama odrad ohakased, kaerad kasteheinased, linad hullusti tutri täis ja lühikesed. Põldudele hõljuv jaanitule suits oli ohvrisuits põlluhaldjale, kes pidi kaotama sealt kahjulikud putukad ja hävitama umbrohud ning kaitsma koduloomi haiguste eest. Jaan ise on rahvauskumuste järgi viljakasvataja haldjas, Mardi vend, kes ilmub jaaniööl kõigi teiste haldjate ja surnute hingedega kodukoha hiitesse, põldudele ja koplitesse. Ta on kõige
Odra juurestik on vähemarenenud kui kaeral ning ta vajab kiire kasvu ja suhteliselt väikese juurestiku tõttu rohkesti toitaineid. Eriti tundlik on oder toitainete puuduse suhtes kasvu alguses. Kaer Kaera perekonnas on nii väärtuslikke toidutaimi (harilik kaer) kui ka tülikaid umbrohtusid (tuulekaer). Kultuuris kasvatatakse peamiselt sõkalteralisi (valmimisel jäävad terad sõkaldega kokku) kaeraliike kuid olemas on ka paljasteralised (valmimisel eralduvad terad sõkaldest) kaerad, mis on külmaõrnemad. Eestis kasvatatakse peamiselt avapöörisega sõkalteralisi kaerasorte. Kaer on olnud läbi aegade traditsiooniline hobuste sööt - maitsev, kergesti seeditav ja kõrge toiteväärtusega. Suurenenud on kaera populaarsus ka toiduviljana (kaerahelbed, jahu) - põhjuseks on proteiini ja rasva kõrge kvaliteet ning lahustuvate kiudainete sisaldus. Kaera teri iseloomustab suur sõklasus (25%); sõklad kaitsevad teri haiguste ja vigastuste eest, kuid
Algul on 37 need luuviljad punased ja hiljem muutuvad mustaks. Süüa ei tohi neid aga mingil juhul, sest nad on väga mürgised. Juhul kui peaks tekkima mürgistus, mis seisneb tugevas kõhuvalus, oksendamises ja verises väljaheites, siis tuleb kannatanule kiiresti anda sütt ja toimetada ta haiglasse. Küll on aga paakspuu tooreid marju kasutatud värvaine saamiseks. 6.8. Harilik porss (Myrica gale) lutikarohi, murdid, soo kaerad, rabaumalad Porss on rahva hulgas tuntud vaid Lääne- ja Põhja-Eestis ning Alutagusel. Ta on suhteliselt vähe levinud ja tema kasvukohti ähvardab kuivendamine ning ülesharimine. Nii ongi harilik porss meil Eestis võetud looduskaitse alla. Tema kasvukohtadeks on niisked alad. Sageli võime teda kohata soostunud järvekallastel, harvem soostuvas metsas või niidul, ka madal- ja siirdesoos. Päris turbarabasse porss ei tungi. Eemalt vaadates tundub porss olevat põõsakujuline paju
NÄIDE "Kosjahobu söötmine" (uus) NOOT Hakkasin hoosta hoidemaie, Läksin tuppa luusimaie, sälu sääri seademaie, pruuti varjult vaatamaie, varsa kapju vaatamaie, pruut see tukkus tule all, hõlma all mina kandsin heinad, pea tal oli põlve peal. kainelus mina kandsin kaerad. Mina pruudilt küsimaie: Ilma eide teademata "Kas sa tahad mulle tulla, tõusis aga täkukene, mulle tulla, mulle olla, kasvis kange ruunakene, tulla surmatunnini, ei te'nd jõudnud ohjad hoida, olla eluotsani?" ohjad hoida, köied köita, Pruut aga mulle kostemaie: paelad pikad pidada
päikese jõudmist oma kõrgseisu. Meie uskumustes ja ka jaanilauludes on jaanitulele siiski omistatud pigem puhastavat, tõrjemaagilist toimet. Tulevalguse ja suitsu mõju pidi ulatuma üle põldude ja heinamaade võimalikult kaugele. Laulusõnades manitseti kõiki nii vanu kui noori kokku tulema ja ka tuld hoidma, sest "säde kargab katusele, ebemed külavahele." Kes ei tule jaanitulele, sel kasvavad "odrad ohakased, kaerad kasteheinased". Lõuna-Eesti jaanilauludes on Jaan üleloomulik olend, karja- ning põlluõnne andja, kellele tuleb tuua sõira ja muud meelehead, siis jagub toitu nii karjale kui inimestele. Üks jaanilaupäevaseid ettevõtmisi on saunakütmine ja jaanivihtade valmistamine. Maal pole see komme tänini unustusse jäänud. Kolga-Jaanis öeldi, et enne jaani tehtud saunavihal on üheksa rohtu sees. Vihtade valmistamisel laoti huupi vihad hunnikusse, pärast aga loeti üle. Kui oli
annaabi.ee 
