Lepalt on toidulisagi saadud (0)

Lepalt on toidulisagi saadud
Lepp , eriti hall lepp, on meil küll väga levinud puu, ent metsloomad ei pea temast kui toidutaimest lugu: põder ei puutu naljalt leppa, kui muud võtta on, ning kobraski kasutab teda eeskätt ehitusmaterjalina. Küllap peitub põhjus rohketes parkainetes, mis suuõõnt ärritavad. Inimene on kaugetel aegadel leppa siiski toidulisana kasutanud ning veel nüüdki kulub ta ära toidu valmistamisel.
Lepasuits. Nii halli leppa kui ka sangleppa on ammustest aegadest kasutatud liha ja kala suitsutamiseks. Põhjus on selles, et nende suits annab toidule meeldiva värvuse ja hea suitsumaitse. Suitsutamine tähendab toiduaine immutamist suitsutusainetega, mis tekivad puidu mittetäielikul põlemisel. Puidusuits sisaldab alati mitmesuguseid vedelaid ja tahkeid aineosakesi. Tegelikult on toiduainete suitsutus kombineeritud säilitusviis, milles ühendatakse soolamise, kuivatamise, kuumutamise ja suitsu antiseptiline toime.
Lepamähk maiusena. Et vanasti oli magusaga alati kitsas , siis otsisid lapsed aseaineks mitmesuguseid loodusande. Ammustel aegadel sõid lapsed kevadel mõlemat liiki lepa koorealust kihti ehk mähka, mis annab suus kergelt tajutava magusa maitse. Nüüdisajal kõikvõimalike maiustustega hellitatud lapsed mähka nende hulka küllap ei arvaks. Vanasti tehti nii: okstelt eemaldati koor, mis oli kevaditi lahti, ja siis võis hakata närima. Noorte peente leppade ja okste õhukest mähka näriti otse puidult.
Lepakäbid leiva sisse. Et lepakäbisid seostati näljaga, seda tunnistavad ka vanasõnad. Need jämedad ümmargused on tegelikult lepa vilikonnad, mida tavapäraselt kutsutakse käbideks. Usuti ka seda, et kui kevadel on lepad urvas, siis sügisel kaerad pääs. Külluslikku viljasaaki ennustasid eeskätt isasurvad, mida hellitlevalt kutsuti ka leivaurbadeks. Kui aga puul oli rohkesti tumenenud vilikondi ehk käbisid, millest seemned olid ammu tuulde lennanud, pidi see tähendama ikaldust. Siit nimetus – näljaurvad.
Värviandja ja toidunõude materjal. Lepakäbidega värviti vanasti pühademune. Selleks lõigati lepakäbid kääridega peeneks ning mähiti koos riidega munade ümber. Pärast keetmist pesti munad kohe värvipurust puhtaks, et see ei kuivaks koore külge kinni. Kõige lõpuks anti pruunidele munadele ilus läige, tõmmates need üle õhukese rasvakihiga.
Aasta puu EL 02/2004
Urmas Kokassaar
Marika Almar