Pikk-kuub oli valmistatud täisvillasast tumepruunist, mustast või potisinisest toimsest riidest jakaunistatud punase kaaruspaelaga. Pikk-kuub oli ühtlasi pidurõivas. See pidi seljas olema kirikusse minnes ja kirikus, oli siis talv või suvi. Külmaga panid naised tanule peale talvemütsi või rätiku(Raidla, H; Kanepi,Põlva ja Räpina naise rahvarõivad,lk.5) Naise särk(hame) õmmeldi valgest linasest riidest. Üldiselt aga tehti L-Eestis näistesärgid 19. saj. mahapööratava kraega. Kaelaava äär on kogutud nõelkurdu, ainult õlalappide all on sile riie. Kaelaava kurrud ei ole nii korrapärased kui varrukasuu kurrud, eriti kraega särkidel. Kraed on kahekordsest riidest. Krae alumistesse nurkadesse teha nööpaugud,millest pistetakse läbi punane pael või valgest linasest lõngast keerutatud sõltus. Rinnalõhik kitsalt palistada. Varrukad olid pidulikel pluusidel avarad. Põlva särkidel on varrukapäras kummalgi pool õlakut 2-3 lappvolti
Peamiselt kasutavad naised käsitöös villa ning selle parema kvaliteedi nimel kasvatab iga talu ise lambaid. Naistel on oskused ise lambal villa võtta, kedrata ning ka lõnga värvida. Kuna rahvariideid kantakse igapäevaselt, on keskmisel kihnu naisel riidekapis umbes kakskümmend seelikut. Kihnu naine Naise ülikond koosneb särgist, käistest, vammusest, seelikust, vööst, sukkadest ja pasteldest. Särk on valmistatud labasest takusest riidest ning on ilma õlaõmblusteta, kolmnurkse kaelaava ja lühikeste varrukatega. Särk ulatub poole sääreni ning selle alläärde on õmmeldud kitsas kirivöö. Käised on õmmeldud linasest labasest riidest. Selle piht ja õlalapid asetsevad kaelaava juures. Varrukad on värvli juures kurrutatud. Käised ulatuvad allapoole rinda, nii et vöö ilusasti välja paistab. Käised on tikitud punase niidi ja sinise linase niidiga. Krae mahapööratud nurkadel on madal-, vars-, ja tikkpistes tikand, millel on litrid
ÄKSI NAISE RAHVARÕIVAD Äksi naise ülikond koosneb särgist, seelikust, kampsunist, kaelarätikust, põllest, tanust, sukkadest ja kingadest. Naise rõivastust on soovitatav kanda tanu ja põllega, neiu rõivastust pärjaga ja põlleta. Särk Särgi piht tehti valgest labasekoelisest peenemast linasest, seeliku alla jääv ala jämedamast põikikangast. Piht oli ühes tükis ning ilma õlaõmblusteta. Kaelaava lõigati T-kujuline, rinnalõhiku serval oli 0,5cm laiune pilupalistus. Püvipistes tornide ja sõlmpisteridadega kaunistatud õlalapid on tikkpistes linase niidiga peale õmmeldud. Vanematel särkidel oli kitsas 3,3 cm laiune kahekordne püstkrae, hilisematel laiem mahamurtav krae, selle esiküljed on kaunistatud sämppistes. Krae mõlemas otsas on nööpauk, kust sõltuse abil kinnitatase särk kurgu alt.
Põlva neiu rahvarõivad Särk on õmmeldud linasest labasest riidest. Piki õlgu 7,2 cm laiused õlalapid. Särk ja õlalapid kaelaava juures kurrutatud. Varrukad värvli juures kurrutatud, pärast volditud. Värvel 3,6 cm laiune, pilukaunistusega ( x-kujuline pilu ja mähkpilu toodud loomulikus suuruses lk ). Värvel kinnitatud kahe siidist nööbi abil. Õlalapi keskel pikisuunas ja varrukapäradel punase puuvillase lõngaga eelpistes tikutud geomeetriline kiri. Krae kahekordsest riidest, 11,5 cm laiune, kummagi otsa allääres nööpauk. Nööpaukudest
Muhu kõrval, kus rahvarõivaid kanti kõige kauem, osaliselt veel 20. sajandi algul. 3.Kihelkonna rahvariided Naiste rõivaste põhiosad: Särk, seelik, vöö, liistik, põll, kaelarätik, tanu, sukad ja kingad. 3.1 Särk Särgid olid kas väikese püstkraega või hoopis ilma selleta ja suhteliselt vähe kaunistatud. Värvlil oli tikand ja särk ulatus põlvedeni.Särk õmmeldi valgest linasest riidest ja tikiti valge niidiga. Õlalapid kinnitati tikkpistes. Kaelaava äär kurrutati ja selle külge õmmeldi tavaliselt väike püstkrae. Särkidel olid pikad varukad ja need kurrutati. Kaelus kinnitati eest vitssõlega, värvlid kinnitati nööbi ja aasaga. 3.2 Seelik Kihelkonnal olid omaaegse piduülikonna seeliku variandid ühtemoodi populaarsed. Vanemat tüüpi must seelik oli erinevalt Sõrvest, (kus see oli leinariideks), Kihelkonnal eriti pidulike sündmuste puhul kantud kostüümi osa. Seelik valmistati mustast villasest kootud riidest
Halliste neiu rahvariide peamisteks osadeks on särk, vaip-seelik, puusapõll, vöö, sukad, pastlad ning lisaks veel peapael. Halliste naine: särk, seelikupook, vöö, pikk-kuub, pearätt, sukad, pastlad ning lisaks õlakate. Meherõivastus: särk, püksid, vöötasku, pikk-kuub, kaapkübar, poolsukad. Ehted komplektide juurde: vitssõled, hõbehelmed, klaashelmed, hõbeketid. .(Kaarma; Voolmaa 1981) Rõivastuse üldiseloomustus Nii neiul kui naisel on kotitaoline särk (ame), mille kaelaava kaunistavad äärt kaunistavad poolrattamotiivilised põimpilud. Särk õmmeldi peenemast linasest riidest piha osas ja alaosa tehti jämedamast takusest riidest. Hallistes ja Karksis säilis naiste särk 19. Sajandil lõikelt kõige arhailisemana kogu Baltikumis.(Kaarma; Voolmaa 1981) Halliste neiul on punane villane vaipseelik, mis on äärtest kaunistatud pronksikarva ääristega. Naistel on musta värvi seelikud. Seelikut aitasid üleval hoida ning paigal hoida vöö
linased või villased põlvpüksid, vatt, vest, pikkkuub, kasukas, villane vöö, sukad koos sukapaeltega, kindad, pastlad ja lambamust kaap või kõrvik. Särk (ame). Viljandi suvised meestesärgid õmmeldi valgest labasest linasest ja talvised takusest riidest ilma siilude ja jätkuta ning kaunistati linase või puuvillase niidiga. Viljandi tüüpi särgid tehti õlaõmbluseta, laia lihtsa mahamurtud krae ja kroogitud käistega. Neil oli T-kujuline kaelaava ja 3036 cm sügavune rinnalõige asus otse ees keskel. Püksid (kaltsad, kalsa). Põhja-Viljandimaal kandsid mehed potisinist täisvillast ülikonda. Selle juurde kuulusid kuuega samast riidest täislakaga (mõlemast ülanurgast lahtinööbitavad) põlvpüksid. Põlvpükstega kanti vesti ja vatti. Pikk-kuub (vammus, kuub). Viljandi põhjapoolsete valdade meeste pikk-kuued olid kaunistusteta ja teistsuguse lõikega kui Tarvastu ja Paistu meestel. Siin olid kuued
Third level Fourth level Fifth level Naiste särk Tori naise argipäevane särk oli ilma kraeta kuid pikkade varrukatega. Tehtud oli särk peenemast linasest riidest (takusest riidest alasega). Töösärgid tehti sirgete otsapandud varrukatega. Varrukasuu oli värvlita ja varrukas ise lühem kui pidusärgil (kirikusärgil). Kaelaava äär oli seljaosal keskkohas ja esitükil kahel pool rinnalõhandikku seatud kurdudesse ja kinnitatud kahekordsest riidest 6,5 cm laiuse krae vahele. Rinnalõhandiku pikkus on 10 cm ning sellel on servades kitsas pilupalistus. Varrukad on ühendatud pihaosaga sirgjooneliselt täisnurga all, ilma, et oleks juurde lõigatud käise ja kaelaaugu kaart (ERM A 563 : 860). Varasemad särgid (ennem 19.saj.) olid üldiselt kraeta ja kaelus oli kitsa kantpaela külge kroogitud. Naiste särk
Käes olid villased kindad, külma ilmaga ka kaks paari. Peas kanti lambanahkset läkiläkit. Töörõivaid kanti viimase võimaluseni. Naised kantsid talvel villast seelikut, külma ilmaga kahte. Lisaks kantsid nad kampsunit ja meeste pintsakule sarnast ülejakki. Jalatsiteks olid samuti pastlad. Suvel oli naistel takusest või jämedast linasest riidest särk. Särgi ülemien osa tehti linasest ja alumine takusest kangast. Pikkus oli allapoole põlvi. Kaelaava oli lõigatud T-kujuliselt. Meeste ja naiste särgid olid ühesuguse lõikega. Töörõivana kasutasid teenijad takust seelikud. See ei olnud valge valid triibluine, et ei määrduks kiirelt. Talu andis kasutada jalarätid. Töö juures kantavad pastlad ostis sulane ise või andis need peremees. Pastlaid kanti viimase võimaluseni. Toidud talus Talus söödi kolm korda päevas. Tööpere pidi põllult koju tulema, sööma ja tagasi põllule minema ühe tunniga
pihaosaga. Samuti nagu särgid valmistati käisedki õlaõmbluseta ning õlgadele õmmeldi õlalapid. Krae on maha pööratud. Käiste alläärde õmmeldi pits, käistealane kaunistati harilikult rikkaliku tikandivööndiga. Käiste pihaosa on tekkinud kahekordselt kokku murtud riidelaiast, millest üks pool moodustab esi-, teine seljaosa. Seega on käised ilma õlaõmblusteta. Õlgadele on valge linase niidiga eesnõelapistes kinnitatud õlalapid, mis on õmmeldud ühekordsest riidest. Kaelaava äär on tihedalt kurrutatud. Krae on täisnurkne, tehtud kahekordsest riidest. Varrukad on pihaga ühendatud sirgjooneliselt täisnurga all. Kaenla alla on õmmeldud nelinurksed kaenlalapid. Varrukad on õla kohal volditud, suus kurrutatud. Käistealasel on 8 cm laiune musta villase lõnga ja punakasroosa linase niidiga tikitud madal-, vars-, võrk-, sämp- ja täitepistes lillkiri. Tikandile on valge linase niidiga kinnitatud 1 cm laiuse läbimõõduga vasklitrid
lühikest pikkade varrukatega pihakatet, käiseid. Samuti oli iseloomulik see, et käiste ja naiste peakatete kaunistuseks oli 18. saj. lõpust peale värviline lillkirjas tikand. Käised (käisped, käispihad, Viru-Jaagupis ja -Nigulas käiksed) tehti valgest linasest riidest. Tegumoelt sarnasesid nad Lõuna-Eesti naistesärkide pihaosaga,olid aga lühikesed - katsid rinna, jättes alaääre (alase, alese) ja seelikuvärvli vahelt särgi umbes kämblalaiuselt nähtavale. Kaelaava lõigati T-kujuline. õigadele õmmeldi õlalapid. Käiseid kaunistati ise, kuid kasutati ka oskajamate teenuseid. Jõhvis ja Lisakus mäletati, et Soome saartelt on naised toonud niplispitsi, tasu makstud toiduainetes. Ka käiste kriipsutamisega pole kõik hästi hakkama saanud, rääkimata väljaõmblemisest. Igapäevased käised olid reeglina jämedamast riidest ja lihtsamad. Öeldi: "Väljaõmblus ei taha pesemist."
ning ei tohiks väljuda oma abikaasa kodust ilma mehe teadmise ja nõusolekuta.34 Koraan ütleb, et: “Ütle usklikele meestele, et nad langetaksid oma pilgud ja hoiaksid oma privaatseid kehaosi. Nii on nendele puhtam. Tõepoolest, Jumal on Kõiketeadja selles, mida nad teevad. Ja ütle usklikele naistele, et nad langetaksid oma pilgud ja hoiaksid oma privaatseid kehaosi, et nad ei näitaks oma ilus, välja arvatud, mis sellest on ilmne ning et nad tõmbaksid oma khimaarid üle oma kaelaava ja ei näitaks oma ilu, välja arvatud oma abikaasadele või oma isadele või oma abikaasa isadele või oma poegadele või oma mehe poegadele või oma vendadele või oma vennapoegadele või oma õepoegadele või naistele või orjataridele või teenritele, kes on seksuaalihast vabad või väikestele lastele, kel pole veel naiste seksuaalsusest aimu, ja et nad ei hargitaks oma jalgu, et mitte tõmmata tähelepanu oma varjatud ilule
annaabi.ee 
