Töö eesmärk Etanooli sisalduse määramine antud lahuses keemilise meetodi abil (kaaliumdikromaati kasutades). Seadmed ja töövahendid -mõõtkolb 100ml ja 200ml -koonilised kolvid 150-200ml ja 500ml -ümarkolb 250ml -pipett 10ml -analüütiline kaal Reaktiivid -0,2n kaaliumdikromaat -0,1n naatriumtiosulfaat -kaaliumjodiid -kontsentreeritud väävelhape -1%-line tärklise lahus Töö käigus toimuvad keemilised reaktsioonid 3C2H5OH + 2K2Cr2O7 + 8H2SO4 = 3CH3COOH + 2Cr2(SO4)3 + 2K2SO4 + 11H2O Etaanooli oksüdeerimine kaalimkromaadiga väävelhappe juuresolekul. 6KJ + K2Cr2O7 + 7H2SO4 = 3J2 + Cr2(SO4)3 + 4K2SO4 + 7H2O Kaaliumjodiidi lisamisel määratakse(jodomeetriliselt) kaaliumkromaadi ülehulk J2 + 2Na2S2O3 = 2NaJ + Na2S4O6
vedelikku aniliini. Aniliin on värvusetu, õhu käes kergesti tumenev vedelik. Iseloomuliku lõhnaga ja mürgine. Vees lahustub halvasti. Orgaanilistes lahustites aga lahustub. Aniliini saadakse nitrobenseeni redutseerimisel. Vesinik saadakse kas Zn või Fe reageerimisel vesinikkloriidhappega. Aniliin võib sattuda organismi läbi naha. Verre sattumisel muutub hemoglobiin methemoglobiiniks, mis ei seo enam hapnikku. Aniliin põleb tahmava leegiga. Tugevate oksüdeerijatega (nt. kaaliumdikromaat) oksüdeerub fenüülamiin aniliinmustaks, mida kasutatakse riide- ja nahavärvina. Aniliini tehakse kindlaks kloorlubjaga, tekib lilla värvusega ühend. Fenüülamiin on lähteaineks aniliisvärvainete (riidevärvid), ravimite (streptotsiid), lõhkeainete, fotoilmutite, plastmasside, raketikütuste ja lakkide valmistamisel. Hapetega (tekivad ammooniumsoolad): CH3NH2 + HCl CH3NH3Cl Halogeeniühenditega (tekivad ammooniumsoolad): CH3NH2 + CH3Cl (CH3)2NH2Cl
∆𝐸 0 = 0,68 − 1,52 = −0,84 Katses 8 tuli valada katseklaasi 1 mL KI lahust, hapestada mõne tilga 1M väävelhappega ja lisada 1 tilk H2O2 lahust. Lahus värvus punakaspruuniks. 𝐻2 𝑂2 + 𝐻2 𝑆𝑂4 + 2𝐾𝐼 → 𝐾2 𝑆𝑂4 + 2𝐻2 𝑂 + 𝐼2 2𝐼 − − 2𝑒 − → 𝐼2 oksüdeerija 𝐻2 𝑂2 + 2𝐻 + + 2𝑒 − → 2𝐻2 𝑂 redutseerija ∆𝐸 0 = 0,54 − 1,77 = −1,23 Kaaliumdikromaat kui oksüdeerija Tekkiva ühendi kindlakstegemisel arvestada, et Cr2O7 2– annab lahusele oranži, CrO4 2– kollase, Cr3+ rohelise värvuse ning Cr(OH)3 moodustab rohelise sademe. Katses 9 tuli valada katseklaasi ~0,5 mL K2Cr2O7 lahust ja lisada hapestamiseks sama kogus 1M väävelhapet. Lisada tahket naatriumsulfitit (Na2SO3) seni, kuni lahuse värvus enam ei muutu. Katseklaas läks kuumaks ja lahus värvus tumeroheliseks, ehk lahuses on Cr 3+ ühend..
aniliini. Aniliin on värvusetu, õhu käes kergesti tumenev vedelik. Iseloomuliku lõhnaga ja mürgine. Vees lahustub halvasti. Orgaanilistes lahustites aga lahustub. Aniliini saadakse nitrobenseeni redutseerimisel. Vesinik saadakse kas Zn või Fe reageerimisel vesinikkloriidhappega. Aniliin võib sattuda organismi läbi naha. Verre sattumisel muutub hemoglobiin methemoglobiiniks, mis ei seo enam hapnikku. Aniliin põleb tahmava leegiga. Tugevate oksüdeerijatega (nt. kaaliumdikromaat) oksüdeerub fenüülamiin aniliinmustaks, mida kasutatakse riide- ja nahavärvina. Aniliini tehakse kindlaks kloorlubjaga, tekib lilla värvusega ühend. Fenüülamiin on lähteaineks aniliinvärvainete (riidevärvid), ravimite (streptotsiid), lõhkeainete, fotoilmutite, plastmasside, raketikütuste ja lakkide valmistamisel. Lõhnalt meenutab aniliin roiskunud kala. Aniliin on oluline keemiatööstuses. Tänapäeval toodetakse maailmas üle miljoni tonni aniliini aastas..
Ainult redutseerija ja oksüdeerija olemasolu korral ühel ajal ühes ja samas süsteemis (näiteks katseklaasis), loob võimaluse redoksreaktsiooni toimumiseks. Lihtsad ja enam levinud redoksreaktsioonid on põlemine ja metallide reageerimine hapetega Tuntumatest ühenditest on oksüdeerijateks lämmastikhape ja tema soolad nitraadid, halogeenid (F2, Cl2), halogeenide hapnikhapped ja nende soolad (KClO 3 kaaliumkloraat), gaasiline hapnik ise, kaaliumpermanganaat, kaaliumdikromaat jt ühendid, milles sisalduvate elementide o-a saab kahaneda. Redutseerijateks on aktiivsed metallid, gaasiline vesinik, süsinikmonooksiid, süsinik (koks) jt ühendid, milles sisalduvate elementide o-a saab kasvada. Kasutatud töövahendid: Katseklaaside komplekt Katseandmed: Oksüdatsiooniastmete muutuseta kulgevad reaktsioonid Sademete teke Katse 1: SO42 ioone sisaldavale lahusele lisada tilkhaaval Ba2+ ioone sisaldavat lahust. Na2SO4 + BaCl2 2NaCl + BaSO4
Elektrijuhtivus Lahustunud soolad ja vedelad soolad on elektrolüüdid ja nad juhivad elektrit. Vesi juhib elektrit ainult seetõttu, et temas on lahustunud soolad. Destilleeritud ehk täiesti sooladeta vesi elektrit ei juhi. Olek Enamik sooli on tahked kristallid kõrge sulamistemperatuuriga. Esineb ka toatemperatuuril vedelaid sooli. Värvus Enamik sooli on läbipaistvad, kaasa arvatud levinuim sool naatriumkloriid, kuid esineb ka palju teisi värvusi nagu kollane(naatriumkromaat), oranz (kaaliumdikromaat), punane (elavhõbesulfiid), sinine(vasksulfaat), roheline (niklioksiid) ja must( mangaan(IV)oksiid). Soolad on paljude värvide koostises. Maitse Sooli on kõigis viies maitses, kuigi enamus neist, kaasa arvatud keedusool, on soolased. Kuid on olemas ka näiteks magusaid sooli. 3. Soolade kasutamine 3.1. Toiduainetetööstus Kõige tuntum sool - keedusool - ei koosne ainult ühest soolast, vaid on tegelikult mitme soola segu
Järeldus: rauapuru reageerib kiiremini kui terve suur rauatükk. 6.3 Katalüsaatori mõju reaktsiooni kiirusele. Inhibiitori mõju reaktsiooni kiirusele Katse 6. Töövahendid: H2O2 lahus, peen SiO2, Fe2O3, MnO2, K2Cr2O7. Järeldus: Vesinikperoksiidilagunemine on katalüütilinereaktsioon, mille kiirustsaabhinnatahapnikumullikesteeraldumisejärgi. Raud(III) oksiid (Fe2O3) võttisaega s.t passiivne. Mangaan(IV) oksiid (MnO2) reageeriskõigekiiremini. Kaaliumdikromaat (K2Cr2O7) reaktsioontoimuskohe. 6.4 Keemilise tasakaalu nihutamine Katse 7. Töövahendid: FeCl3, NH4SCN küllastatud lahused, tahke NH4Cl. Reaktsioon raud(III)kloriidi ja ammooniumtiotsüanaadi vahel: FeCl3 + 3NH4SCN (FeSCN)Cl2 + NH4Cl mille puhul tekkis punase värvusega isotiotsüanaatkompleks. Lahuse punase värvuse tugevus oleneb tekkinud ühendi kontsentratsioonist. Reaktsiooni tasakaalu nihkumist saab jälgida lahuse värvuse tugevuse muutumise järgi.
Elektrijuhtivus Lahustunud soolad ja vedelad soolad on elektrolüüdid ja nad juhivad elektrit. Vesi juhib elektrit ainult seetõttu, et temas on lahustunud soolad. Destilleeritud ehk täiesti sooladeta vesi elektrit ei juhi. Olek Enamik sooli on tahked kristallid kõrg kõrgesulamistemperatuuriga. Esineb ka toatemperatuuril vedelaid sooli Värvus Enamik sooli on läbipaistvad, kaasa arvatud levinuim sool naatriumkloriid, kuid esineb ka palju teisi värvusi nagu kollane(naatriumkromaat), oranz (kaaliumdikromaat), punane (elavhõbesulfiid), sinine(vasksulfaat), roheline (niklidioksiid) ja must( mangaan(IV)oksiid). Soolad on paljude värvide koostises. Maitse Sooli on kõigis viies maitses, kuigi enamus neist, kaasa arvatud keedusool, on soolased. Kuid on olemas ka näiteks magusaid sooli. Sool on mürgine Nagu kõik ollused, on ka keedusool piisavalt suures koguses surmavalt mürgine. Oxfordi ülikooli andmeil
NaH, CaH2 jt, milles vesiniku o-a on –I. Perioodilisussüsteemi IA (Li, Na, K...) ja IIA (Be, Mg, Ca...) rühma elementide o-a ühendites on vastavalt I ja II; alumiiniumil III; tsingil ning kaadmiumil II. Tuntumatest ühenditest on oksüdeerijateks lämmastikhape ja tema soolad – nitraadid, halogeenid (F2, Cl2), halogeenide hapnikhapped ja nende soolad (KClO3 – kaaliumkloraat), gaasiline hapnik ise, kaaliumpermanganaat, kaaliumdikromaat jt ühendid, milles sisalduvate elementide o-a saab kahaneda. Redutseerijateks on aktiivsed metallid, gaasiline vesinik, süsinikmonooksiid, süsinik (koks) jt ühendid, milles sisalduvate elementide o-a saab kasvada. Ioonvõrrandite tasakaalustamisel on vaja kontrollida laenguid: kui laengute summa vasakul pool võrdub laengute summaga paremal pool, on võrrand tasakaalus. Vahel (eriti OH– ioone sisaldavate võrrandite korral) on see lihtsam moodus hapnikku ja vesinikku tasakaalu saada.
redutseerijaks, see aine ise seejuures oksüdeerub (tema oksüdatsiooniaste kasvab). Ainet või iooni, mis seob oma struktuuri elektrone, nimetatakse oksüdeerijaks, aine ise seejuures redutseerub (tema oksüdatsiooniaste kahaneb). Redoksreaktsiooni toimumiseks loob võimaluse redutseerija ja oksüdeerija otsene või kaudne kontakt (voolu juhtiva aine/materjali vahendusel). Tuntumad oksüdeerijad on kloor, broom, hapnik, lämmastikhape, kaaliumpermanganaat, kaaliumdikromaat jt. Tuntumad redutseerijad on vesinik, süsinikoksiid, süsinik, metallid, jodiidioonid (I-), sulfiidioonid (S2-) jt. Mõni aine võib olla nii oksüdeerija kui ka redutseerija. Näiteks vesinikperoksiid on jodiidiooni suhtes oksüdeerija, permanganaatiooni suhtes redutseerija. oksüdatsiooni astme muutusega, siis tuleb osata leida elementide oksüdatsiooniastet ühendites. Juhised elementide oksüdatsiooniastme leidmiseks: Ühendit moodustavate aatomite oksüdatsiooniastmete summa on null
redutseerijaks, see aine ise seejuures oksüdeerub (tema oksüdatsiooniaste kasvab) Ainet või iooni, mis seob oma struktuuri elektrone, nimetatakse oksüdeerijaks, aine ise seejures redutseerub (tema oksüdatsiooniaste kahaneb) Redoksreaktsiooni toimumiseks loob võimaluse redutseerija ja oksüdeerija otsene või kaudne kontakt (voolu juhtiva aine/materjali vahendusel) Tuntumad oksüdeerijad on kloor, broom, hapnik, lämmastikhape, kaalumpermangaat, kaaliumdikromaat jt. Tuntumad redutseerijad on vesinik, süsinikoksiid, süsinik, metllid, joddidioonid (I-), sulfiidioonid (S2-) Kuna redoksreaktsioonid toimuvad elementide oksüdatsiooniaste muutusega, siis tuleb osata leida elementide oksüdatsiooniastet ühendites 8 Juhised elementide oksüdatsiooniastme leidmiseks: · Ühendit moodustavata aatomite oksüdatsiooniastmete summa on null
Ainet või iooni, mis seob oma struktuuri elektrone, nimetatakse oksüdeerijaks, aine ise seejuures redutseerub (tema oksüdatsiooniaste kahaneb). Redoksreaktsiooni toimumiseks loob võimaluse redutseerija ja oksüdeerija otsene või kaudne kontakt (voolu juhtiva aine/materjali vahendusel). Redoksreaktsioone saab esitada ka kahe poolreaktsioonina. Näiteks tsingi reaktsioon soolhappega Tuntumad oksüdeerijad on kloor, broom, hapnik, lämmastikhape, kaaliumpermanganaat, kaaliumdikromaat jt. Tuntumad redutseerijad on vesinik, süsinikoksiid, süsinik, metallid, jodiidioonid (I.), sulfiidioonid (S2.) jt. Mõni aine võib olla nii oksüdeerija kui ka redutseerija. Näiteks vesinikperoksiid on jodiidiooni suhtes oksüdeerija, permanganaatiooni suhtes redutseerija. Kuna redoksreakstioonid toimuvad elementide oksüdatsiooniastme muutusega, siis tuleb osata leida elementide oksüdatsiooniastet ühendites. Juhised elementide oksüdatsiooniastme leidmiseks: 1
nimetatakse redutseerumiseks. Elektronide ülekannet väljendatakse nn. elektronvõrranditega:Zn0 - 2e = ZnII (oksüdeerumine), I-I - e = I0 (oksüdeerumine), HI + e = H0 (redutseerumine), Cl0 + e = Cl-I (redutseerumine). Aineid (aatomeid või ioone), mis seovad endaga elektrone, nimetatakse oksüdeerijateks. Elektronide sidumise tulemusena oksüdeerija ise redutseerub. Tüüpilisteks oksüdeerijateks on hapnik, halogeenid, hapnikku sisaldavad kloori ja broomi happed ning nende soolad, kaaliumdikromaat, lämmastikhape, kuningvesi, raud(III) ühendid jt.Aineid (aatomeid või ioone), mis loovutavad elektrone, nimetatakse redutseerijateks.Elektronide loovutamise tulemusena redutseerija ise oksüdeerub. Redutseerijateks on metallid,vesinik, divesiniksulfiid, vesinikkloriidhape, raud(II) ühendid jt. Ained, mille koostises olevate aatomite oksüdatsiooniaste võib nii väheneda kui ka suureneda (näiteks väävlil väävlishappes), võivad olla kas oksüdeerijad või redutseerijad
50. Millest sõltub saasteainete levik õhus? Allikad; difusioon, hajumine; õhumaaside liikumine; aine tihedus ja osakeste mõõtmed; aine stabiilsus-püsivus; aine reaktsioonivõime. 51. Nimetage tuntumaid redutseerijad ja oksüdeerijad keskkonnas. Tuntumad redutseerijad on vesinik, süsinikoksiid, süsinik, metallid, jodiidioonid (I-), sulfiidioonid jt. Tuntumad oksüdeerijad on kloor, broom, hapnik, lämmastikhape, kaaliumpermanganaat, kaaliumdikromaat jt. 52. Redoksreaktsioonid keskkonnas. Reovee puhastamine (orgaanilised saasteained): CH2O + O2 CO2 + H2O (aeroobne keskkond) Fotosüntees: CO2 + H2O + hv {CH2O} + O2 Metallide korrosioon: M M2+ +2 Metaani tekkimine: 2CH2O CH4 +CO2 (anaeroobne) 53. Toitainete ärastamine veest: nitrifikatsioon / denitrifikatsioon. · Nitrifikatsioon 2NH4+(vedel) + 3O2 + 2H2O 2NO2-(vedel) + 4H3O+2NO2- + O2 2NO3- (vedel)
50. Millest sõltub saasteainete levik õhus? Allikad; difusioon, hajumine; õhumaaside liikumine; aine tihedus ja osakeste mõõtmed; aine stabiilsus-püsivus; aine reaktsioonivõime. 51. Nimetage tuntumaid redutseerijad ja oksüdeerijad keskkonnas. Tuntumad redutseerijad on vesinik, süsinikoksiid, süsinik, metallid, jodiidioonid (I -), sulfiidioonid jt. Tuntumad oksüdeerijad on kloor, broom, hapnik, lämmastikhape, kaaliumpermanganaat, kaaliumdikromaat jt. 52. Redoksreaktsioonid keskkonnas. Reovee puhastamine (orgaanilised saasteained): CH2O + O2 CO2 + H2O (aeroobne keskkond) Fotosüntees: CO2 + H2O + hv {CH2O} + O2 Metallide korrosioon: M M2+ +2 Metaani tekkimine: 2CH2O CH4 +CO2 (anaeroobne) 53. Toitainete ärastamine veest: nitrifikatsioon / denitrifikatsioon. · Nitrifikatsioon 2NH4+(vedel) + 3O2 + 2H2O 2NO2-(vedel) + 4H3O+2NO2- + O2 2NO3- (vedel) 2NH4+(vedel) + 2O2 + H2O 2NO3-(vedel) + 2H3O+
tööstus, transport, põllumajandus, jäätmekäitlus. 51. Millest sõltub saasteainete levik õhus?: - Allikad - Difusioon, hajumine - Õhumasside liikumine - Aine tihedus ja osakeste mõõtmed - Aine stabiilsus- püsivus - Aine reaktsioonivõime 52. Nimetage tuntuimad redutseerijad ja oksüdeerijad keskkonnas. Oksüdeerijad- kloor, broom, hapnik, lämmastikhape, kaaluimpermangaat, kaaliumdikromaat jt. Redutseerijad- vesinik, süsinikdioksiid, süsinik, metallid, jodiidonnid, sulfiidioonid jt. 53. Redoksreaktsioonid keskkonnas : - Reovee puhastamine - Fotosüntees - Metallide korrosioon - Metaani tekkimine 54. Toiteainete ärastamine veest: Nitrifikatsioon 2NH4+(vedel)+2O2+H2O2NO3(vedel)+2H3O+ Denitrifikatsioon 4NO3+5CH2O+4H3O2N2+5CO2+11H2 55. Mis on redokspotentsiaal? Kui suurt energiat peame rakendama, et viia elektron ühelt elektroodilt teisele. 56
seejuures oksüdeerub (tema oksüdatsiooniaste kasvab). Ainet või iooni, mis seob oma struktuuri elektrone, nimetatakse oksüdeerijaks, aine ise seejuures redutseerub (tema oksüdatsiooniaste kahaneb). Redoksreaktsiooni toimumiseks loob võimaluse redutseerija ja oksüdeerija otsene või kaudne kontakt (voolu juhtiva aine/materjali vahendusel). Tuntumad oksüdeerijad on kloor, broom, hapnik, lämmastikhape, kaaliumpermanganaat, kaaliumdikromaat jt. Tuntumad redutseerijad on vesinik, süsinikoksiid, süsinik, metallid, jodiidioonid (I-), sulfiidioonid (S2-) jt. Mõni aine võib olla nii oksüdeerija kui ka redutseerija. Näiteks vesinikperoksiid on jodiidiooni suhtes oksüdeerija, permanganaatiooni suhtes redutseerija. Kuna redoksreakstioonid toimuvad elementide oksüdatsiooni astme muutusega, siis tuleb osata leida elementide oksüdatsiooniastet ühendites. Juhised elementide oksüdatsiooniastme leidmiseks:
redutseerijaks, see aine ise seejuures oksüdeerub (tema oksüdatsiooniaste kasvab). Ainet või iooni, mis seob oma struktuuri elektrone, nimetatakse oksüdeerijaks, aine ise seejuures redutseerub (tema oksüdatsiooniaste kahaneb). Redoksreaktsiooni toimumiseks loob võimaluse redutseerija ja oksüdeerija otsene või kaudne kontakt (voolu juhtiva aine/materjali vahendusel). Tuntumad oksüdeerijad on kloor, broom, hapnik, lämmastikhape, kaaliumpermanganaat, kaaliumdikromaat jt. Tuntumad redutseerijad on vesinik, süsinikoksiid, süsinik, metallid, jodiidioonid (I−), sulfiidioonid (S2−) jt. Mõni aine võib olla nii oksüdeerija kui ka redutseerija. Näiteks vesinikperoksiid on jodiidiooni suhtes oksüdeerija, permanganaatiooni suhtes redutseerija. Kuna redoksreakstioonid toimuvad elementide oksüdatsiooni astme muutusega, siis tuleb osata leida elementide oksüdatsiooniastet ühendites. Juhised elementide oksüdatsiooniastme leidmiseks:
Oksüdatsiooniaste on formaalne suurus, mis näitab elemendi laengut ühendis eeldusel, et ühend koosneb üheaatomilistest ioonidest. 52. Tuntumad tugevad oksüdeerijad ja redutseerijad. Redoksreaktsioonide tasakaalustamine, osavõrrandid (poolreaktsioonide võrrandid). Tuntumad oksüdeerijad on kloor, broom, hapnik, lämmastikhape, kaaliumpermanganaat, kaaliumdikromaat. Tuntumad redutseerijad on vesinik, süsinikoksiid, süsinik, metallid, sulfiidioonid 53. Mis on standardpotentsiaal? Kuidas on seotud standardpotentsiaalid ja oksüdeerijad (redutseerijad)? Standardpotensiaal defineeritakse standardse vesinikelektroodi anoodi suhtes ehk kui redutseerumisreaktsiooni potentsiaal.
Lihtainete oksüdatsiooniaste on 0. Liitainetes on kõigi aatomite oksüdatsiooniastmete summa 0. O-a märgime rooma numbriga elemendi kohale, kui negatiivne, siis ette -. Tähtsamad o-a: H, Na, K, Ag- I; O -II; Al III. Mõndadel on o-a muutuv. 53. Tuntumad tugevad oksüdeerijad ja redutseerijad. Redoksreaktsioonide tasakaalustamine, osavõrrandid (poolreaktsioonide võrrandid). Tuntuimad oksüdeerijad: Cl, Br, O, HNO3, Kaaliumpermanganaat (KMnO4), Kaaliumdikromaat jt. Tuntumad redutseerijad: H, CO, C, metallid, jodiidioonid (I¯), sulfiidiioonid (S²¯) jt. Võrdsustamiseks asetatakse lähteainete ja saaduste ette koefitsiendid. Tasakaalustamine elektronide bilansi meetodil: 1. Leida elemendid, mille oksüdatsiooniaste muutub. 2. Kirjutada välja oksüdeerumise ja redutseerumise poolreaktsioonid (mis element palju liitis/lahutas elektrone). 3
Aniliin on värvusetu, õhu käes kergesti tumenev vedelik. Iseloomuliku lõhnaga ja mürgine. Vees lahustub halvasti. Orgaanilistes lahustites aga lahustub. Aniliini saadakse nitrobenseeni redutseerimisel. Vesinik saadakse kas Zn või Fe reageerimisel vesinikkloriidhappega. Aniliin võib sattuda organismi läbi naha. Verre sattumisel muutub hemoglobiin methemoglobiiniks, mis ei seo enam hapnikku. Aniliin põleb tahmava leegiga. Tugevate oksüdeerijatega (nt. kaaliumdikromaat) oksüdeerub fenüülamiin aniliinmustaks, mida kasutatakse riide- ja nahavärvina. Aniliini tehakse kindlaks kloorlubjaga, tekib lilla värvusega ühend. Fenüülamiin on lähteaineks aniliisvärvainete (riidevärvid), ravimite (streptotsiid), lõhkeainete, fotoilmutite, plastmasside, raketikütuste ja lakkide valmistamisel. Hapetega (tekivad ammooniumsoolad): CH3NH2 + HCl CH3NH3Cl Halogeeniühenditega (tekivad ammooniumsoolad): CH3NH2 + CH3Cl (CH3)2NH2Cl
ained (muda, savi) ja mikroorganismid. Põhjavesi: Mg², Na, K, HO, Cl-, SO², H, OH, HCO, Fe². Katlakivi tekkereaktsioonid: Ca(HCO3)2 CaCO3 + H2O + CO2 ; Mg(HCO3)2 Mg(OH)2 + 2CO2 Karbonaatne karedus põhjustatud vees lahustunud kaltsium- ja magneesium vesinikkarbonaatidest. Üldine karedus põhjustatud vees lahustunud sulfaatidest, silikaatidest, kloriididest jm. Vee pehmendamine: · Vee kuumutamine ja filtreerimine (eemaldab karbonaatse kareduse), · Kemikaalide kasutamine (kaaliumdikromaat, ortofosfaadid, karbonaadid, silikaadid), · Polüfosfaadid ja orgaanilised kompleksimoodustajad, · Ioonvahetus (Ca ja Mg ioonid vahetatakse Na ioonide vastu) Katlakivi eemaldamine: · Lahustitega (NaOH, 2% HCl), · Ioniitidega (kationiidid seovad lahustest katioone, anioniidid seovad lahustest anioone), Osaline vee puhastamine: 1. Vee läbijuhtimine H-katiooniididega kolonnist: 2
oksüdeerija [O] RCH ------------------------- R C OH Aldehüüd karboksüülhape O OH redutseerija [H] RCH ---------------------------- R C H2 Aldehüüd alkohol Tekstiilikeemias kasutatavad oksüdeerijad: Vesinikperoksiid e. vesinikülihapend H2O2 Naatrium ja kaaliumdikromaat Na2Cr2O7, K2Cr2O7 Kaaliumpermanganaat KMnO4 Naatriumhüpoklorit NaOCl Naatriumperboraat NaBO2.H2O2.3H2O Kaaliumjodaat KIO3 Naatriumpersulfaat Na2S2O8 Tekstiilikeemias kasutatavad redutseerijad: 14 Naatriumhüdrosulfit Na2S2O4 Naatriumvesiniksulfit NaHSO32 Vääveldioksiid SO2 Glükoos C6H12O6 Naatrium formaldehüüd sulfoksünaat NaHSO2.CH2O 3. 2. Pleegitamine ja pesemine.
annaabi.ee 
