Nurmenukk Nurmenukk ● Nurmenuk kuulub õistaimede hulka Iseloomulikud tunnused ● Rohelised lehed ● Juurmise kodarikuna ● Lehelaba aheneb tiivuliseks rootsuks ● Õied erekollased ● Veidi longus ● Õietupp avar Levik ja ökoloogia ● Mitmeaastane ● Kuivematel kasvukohtadel ● Tavaline põhja ja Lääne-Eetis, mujal paiguti ● Õitseb mais, juunis Millist taimeorganit ravimina kasutatakse? ● Õisi, lehti, risoomi ja juuri. Kogutakse õitsemise ajal (juurt võib korjata krvadel ja sügisel) Kogumine ● Korjata tuleb kevadel või sügisel
Nurmenukk Primula veris L. Marie Grünthal ja Martin Mägedi Iseloomulikud tunnused: · Lehed rohelised. · Juurmise kodarikuna. · Lehelaba aheneb tiivuliseks rootsuks. · Õied erekollased, selgelt ühekülgses sarikõisikus. · Veidi longus, õietupp avar, kollakasroheline, kolmnurksete laiade tipmetega. · Kõrgus 10-30 cm. · Õistaim. Levik ja ökoloogia: · Mitmeaastane. · Kuivematel kasvukohtadel (Põhja- ja Lääne-Eestis) · Õitseb mais ja juunis. Kasutus: · Millist osa tarvitada: õied, lehed, risoom, juured. · Kogutakse õitsemise ajal (juurt võib korjata kevadel ja sügisel).
Kuid enamik inimesi ilmselt ei tea, et võililleliike on Eestis tublisti üle saja. Kõik nad tunduvad väga sarnased. Kuna nende kasutamises ja tähtsuses inimese jaoks pole ka olulist vahet, siis ei ole tavaliselt vajadust nende liikide äratundmiseks. Suur osa võililleliikidest paigutatakse sageli ühe niinimetatud kollektiivliigi alla. Selleks ongi harilik võilill, keda me nüüd lähemalt uurimegi. Võilille iseloomustavad juurmise kodarikuna asetsevad sulgjalt lõhestunud lehed, pikk seest õõnes õisikuvarb, jäme sügavale mulda tungiv juur ja loomulikult kuldkollased suured korvõisikud. Võilille õisikud koosnevad ainult keelõitest. Kuigi kõik tema keelõied tunduvad esmapilgul väga sarnastena, on neil tegelikult ka väikesi erinevusi. Nimelt on servmistel õitel alumisel küljel lillakas vööt. Ka ei ole mitte kõikidel õitel õietolmu: lihtsalt piisab sellest kui seda on osades õites
Seemnise laiem osa on 0,3-0,5 cm pikkune, nokk aga 0,7-1,3 cm pikkune. Seemnisel on valgetest lendkarvadest pappus, mis on 0,6-1 cm pikkune. Leht Tavaliselt on lehed kaarjalt sulglõhised, sulghõlmised kuni jagused lihtlehed, hõredalt karvased kuni paljad, värvuselt rohirohelised. Lehehõlmad on allakäändunud tippudega, sageli hambulised. Lehe tipuhõlm on teistest mõnevõrra suurem. Leheroots on tugev, esiletungiv, sageli erepunane kuni violetne. Kõik lehed asetsevad juurmise kodarikuna. Vars Taimel on pikk õõnes õisikuvarb, mis on korvõisiku all tihedalt kaetud võrkjate villkarvadega. Võilillepärja punujad teavad, et mõned õievarred on pikemad ja mõned lühemad. Aga üks ühine omadus on neil küll -- murtud varred ajavad välja valget piimamahla, mis pärjapunuja käed üsna ruttu pruunilaiguliseks muudab ning mida ükski seep kuidagi ei taha maha võtta. Seda kibedat piimmahla leidub ka võilille lehtedes. Millegipärast ei tee loomad mõrust
jooksjarohi, lakktalvik, talihaljas, toomhein, varsakabjad Lakkleht on väike metsataim. Taim näib vaid kuni paarikümne sentimeetri pikkune, ent ta on oma risoomid igale poole laiali ajanud. St, et lakklehe maa-alustest vartest võib aga igal sõlmekohal sündida uus "maapealne taim". Maapealsele varrele kasvavad alla ka väikesed juured ja ta alustab küllaltki iseseisvat elu. Taas on juurtele abimeheks seeneniidistik. Lakkelehe pärislehed kasvavad maa-alustest võsunditest välja juurmise kimbuna ehk kodarikuna. Nad on üsna heledalt rohelised ja pealmiselt pinnalt läikivad nagu lakitud. Sellest ka taime nimi. Kuid lakklehel on veel lehti. Nende pärislehtede vahel võib leida soomusetaolisi alalehti ja õisikuvarval samuti soomusjaid kõrglehti. Õisikuid ei näe me aga sugugi alati. Kõigepealt ilmub maapinnale vaid leherosett. See püsib igihaljana kolm või neli aastat, osa lehti kuivab vahepeal, osa elab üle talve, hävinute asemele kasvavad uued.
Vili 10 teravat hammast. Seemned on ebakorrapäraselt mitmetahulised, kolmekandilised, kühmulised, mustjaspruunid. Piklikmunajad kuni süstjad tiivuliseks rootsuks ahenevad kurrulised lihtlehed. Leheserv täkiline, tipp harilikult ümardunud. Lehtede Leht alumine pind on valkjas, tihedalt karvane kuni viltjas. Kõik lehed on juurmise kodarikuna. Lehe pikkus on taime õitsemise ajal 6...18 (22) cm, laius 1,8...5 cm. Pärast õitsemist lehed suurenevad Vars Maapinnal on taimel üks kuni mitu püstist lehtedeta õisikuvarba. Risoom on viltune, arvukate nöörjate lisajuurtega. Lisajuurte eluiga Maa-alune osa on 4 a, peajuur sureb varakult. Paljuneb nii seemnetega kui ka vegetatiivselt emataimest Paljunemine
SUGUKOND: ristõielised (Brassicaceae) 1.kuuluvad kaheiduleheliste klassi, kapsalaadsete seltsi. 2.Maailmas u 3700 liiki, Eestis 94 liiki. 3.Ristõieliste neljatine õis on mõlemasuguline, tolmleb putukate abil. Tolmukaid on enamasti 6. Õied on tavaliselt kobarõisikus: õiekate neljatine, kusjuures õiekattelehed (eriti kroonlehed) on korrapäraselt ja neist annab mõtteliselt läbi tõmmata kaks diagonaaljoont . Terved või lõhestunud lehed paiknevad enamasti juurmise kodarikuna või vahelduvalt. Mõningad taimeosad, eriti lehed, sisaldavad ensüüm mürosiini. Viljalehti 2, viljaks kõder või kõdrake. 4.Ristõielised on oma nime saanud risti asetsevate kroonlehtede järgi. 5.Eriti palju liike kasvab Vahemeremaades ja Ees-Aasias. 6. Ristõieliste hulgas on palju kasulikke köögivilja-, sööda-, õli-, ravim-, vürtsi-, korje-, värvi- ja ilutaimi. Eestis kasvatatakse köögiviljana kapsast, kaalikat, naerist, aedrõigast, mäda-rõigast ja
perekonnas (nt hunditubakas Hieracium, karutubakas Pilosella, võilill Taraxacum), mistõttu neis ei moodustu selgelt eristunud liike ja nende kirjeldamisel sõltub palju süstemaatikute kokkuleppest liigi määratlemisel (enamasti kirjeldatakse neis perekondades suurel hulgal pisiliike). 3. Korvõieliste välistunnused 3.1. Lehed Lehed on terved või lõhestunud, rootsulised või rootsutud, paiknevad vaheldumisi, harvemini vastakuti, männases või juurmise kodarikuna. Lehed on ilma abilehtedeta. 3.2. Õied Õisikut väljastpoolt (noores eas) ja alt (hiljem) katvad õisikukandlehed moodustavad suuremal või vähemal määral kompaktse üldkatise. Nii kujunebki õisiku korvitaoline üldilme, mis on andnud sellele õisikutüübile nime. Korvõielised kuuluvad liitkroonlehiste rühma. Õied on väiksed lehterjad või keeljad, mõlemasugulised, asetsevad tihedasti koos kausi- või
Kuid enamik inimesi ilmselt ei tea, et võililleliike on Eestis tublisti üle saja. Kõik nad tunduvad väga sarnased. Kuna nende kasutamises ja tähtsuses inimese jaoks pole ka olulist vahet, siis ei ole tavaliselt vajadust nende liikide äratundmiseks. Suur osa võililleliikidest paigutatakse sageli ühe niinimetatud kollektiivliigi alla. Selleks ongi harilik võilill, keda me nüüd lähemalt uurimegi. Võilille iseloomustavad juurmise kodarikuna asetsevad sulgjalt lõhestunud lehed, pikk seest õõnes õisikuvarb, jäme sügavale mulda tungiv juur ja loomulikult kuldkollased suured korvõisikud. Võilille õisikud koosnevad ainult keelõitest. Kuigi kõik tema keelõied tunduvad esmapilgul väga sarnastena, on neil tegelikult ka väikesi erinevusi. Nimelt on servmistel õitel alumisel küljel lillakas vööt. Ka ei ole mitte kõikidel õitel õietolmu: lihtsalt piisab sellest kui seda on osades õites
Väetatud mullas umbrohi ei kasva. Tüütu umbrohi võib olla ka inimesele kasulik. Võilill (piimarohi, piimaohakas, võismalilled, võikann, põrundhaigerohi) Võilill on nii tavaline taim, et lähemat tutvustamist ta ei vaja. Võililleliike on Eestis tublisti üle saja. Kõik nad tunduvad väga sarnased. Suur osa võililleliikidest paigutatakse sageli ühe niinimetatud kollektiivliigi alla, selleks on harilik võilill. Võilille iseloomustavad juurmise kodarikuna asetsevad sulgjalt lõhestunud lehed, pikk seest õõnes õisikuvarb, jäme sügavale mulda tungiv juur ja loomulikult kuldkollased suured korvõisikud. Võilille õisikud koosnevad ainult keelõitest. Kõikidel õitel ei ole õietolmu: lihtsalt piisab sellest kui seda on osades õites. Selle tõestuseks piisab nägemisest, et võilille areneb palju idanemisvõimelisi seemneid. Ühel võilillel võib olla aastas isegi seitse tuhat seemet
hinnangut kasvukoha pinnase kvaliteedile MURAKAS Rubus L. · roosõieliste sugukonda kuuluv · 10-20 cm · õied on valged ja ühekaupa varre otsas · mesikollase värvusega, mee maitsega · õitseb mai lõpus juuni alguses · vili valmib juuli keskel ÜMARLEHELINE HUULHEIN Drosera rotundifolia · putukapüüdja · kuulub sugukonda huulheinalised, perekonda huulhein · mitmeaastane ühekojaline rohttaim juurmise lehekodariku ja kuni 10 (15) cm kõrguse õisikuvarvaga · taim on kohastunud kasvamiseks turbasamblavaibal · laialdaselt on kasutatud rahvameditsiinis, kuid väikesearvulise esinemise ja raskete kogumistingimuste tõttu pole laiemalt kasutatud · lehti on asetatud ohatanud huultele, neid kasutati ka vistrike ja mitmete nahahaiguste ravis · on leidnud kasutamist ka silma- ja kõrvahaiguste, läkaköha ning teiste hingamisteede haiguste korral
puhmikuid, millest umbrohud ei suuda läbi tungida. Basaalne lehestik ereroheliste, veidi kleepuvate ja sügavalt sõrmjaguste lehtedega. Sügisel värvuvad need kollaseks või punaseks. Õiekobarad on tihedad roosad kuni lillakaspunased. • On pigem vähenõudlik mullatüübi ning kasvukoha suhtes ning kasvab edukalt ka varjus. Üks parimaid pinnakattetaimi aias eelistades liivaseguseid muldi. G. HIMALAYENSE, SYN. GRANDIFLORUM - SUUREÕIELINE KUREREHA • juurmise lehepuhmikuga ja sõrmjaguste lehtedega. Efektsed 4…6 cm läbimõõduga ‘Plenu tassikujulised eritooni m’ sinised õied • sobib hästi varjulises kohas kasvatamiseks. Täisvarjus kasvades on nad sama head kui ereda päikse käes. Paremini edeneb päikselises kohas viljakal ja niiskel mullal. HEMEROCALLIS X HYBRIDA - AED- PÄEVALIILIA • Päikseline, poolvarjuline kasvukoht. Huumusrikas aiamuld
kannalised Selts kõrreliselaadsed – Poales Enamasti tuultolmlejad, õied väikesed, sageli tugevasti redutseerunud ja koondunud keerukatesse liitõisikutesse 12 sugukonda, meile olulisemad on: bromeelialised jõgitakjalised hundinuialised loalised lõikheinalised kõrrelised Sugukond bromeelialised - Bromeliaceae Troopilises Ameerikas levinud sugukond, üle 2000 liigi Rohttaimed, sageli lühivarrelised epifüüdid Lehed juurmise kodarikuna, rööproodsed, kseromorfsed Paljud koguvad vett lehekodariku keskele lehtrisse Õiekate kolmetine, tupp- ja kroonlehed Õied värvikates õisikutes, kandelehtedega Vili: mari või kupar Toataimed Ananass Ananas comosus Liitvili Sugukond jõgitakjalised – Sparganiaceae Üks perekond põhjapoolkera parasvöötmes, veetaimed Rohttaimed, lehed varrel vahelduvalt Õisikud koosnevad ümaratest osaõisikutest, asetsevad lehekaenaldes, alumised emasõitega, ülemised isasõitega
kahekojaline; kassikäpp ongi tõepoolest kahekojaline taim, st. ühed isendid kannavad ainult isasõisi ja need on valkjad; teised jälle kannavad emasõisi ning need on punakad. Sugukond korvõielised. Kasvukoht: kasvab kogumikena kuivadel metsalagendikel ja metsaservadel nõmme-, palu- ja loometsades. Kassikäpp on kuni 25 cm kõrgune, mitmeaastane viltkarvane rohttaim. Tema alumised lehed moodustavad juurmise kodariku, varrelehed on lõhestumata, süstjad ja kinnituvad vahelduvalt varrele. Vars on harunemata, sirge, valgete viltkarvadega. Korvõisikud kinnituvad 4-10 kaupa varre tipule tiheda kändana, taim hakkab õitsema mai keskel ja võib õitseda kuni augustini. Oma nime on taim saanudki õite järgi, mis tõepoolest meenutavad väikese kassi käpakesi. Viljad valmivad juuni lõpust juulini ja levivad tuulega. Kassikäpa seemne idanedes kasvab ühe taime
* Liike umbes * Seltsi kuuluvad rohtsed soo-, vee- ja kaldataimed. Õieehitus on suhteliselt varieeruv. Seltsile on iseloomulik palju ühiseid tunnuseid. Aerenhüümi olemasolu, (veesisestel taimeosadel), lima eritamine taime välispinnale, heterofüllia, mehaaniliste kudede reduktsioon. Sgk Kuuluvad vees või niisketes kasvukohtades elavad veesiseste või konnarohulised ujulehtedega ja sarik- või ebasarikõisikuga, juurmise leherosettiga taimed. Viljaks enamasti seemnis, mis on varustatud õhurikka, ujumist soodustava koega. Tuntumateks soo-, ja kaldaveetaimedeks on jõgi-kõõlusleht ja harilik konnarohi. Sügiseks moodustuvad juurte külge söödavad mugulad (toorelt mürgised, praetult söödavad). Sgk Kuuluvad veesisesed või ujulehtedega veetaimed. Vili marjalaadne. Õisik
Lehed pikad, kitsad, kinnise tupega, enamasti kolmes vertikaalses reas Õied tuultolmlevad.Õiekate tugevalt redutseerunud, iga õis ühe kandelehega Õied koondunud pähikutesse, pähikud erinevat tüüpi liitõisikutesse Vili: kolmekandiline või lame pähklike.Perek tarn – Carex üle 1000 liigi, Eestis 75 liiki Papüürus Cyperus papyrus Sugukond bromeelialised Bromeliaceae Troopilises Ameerikas levinud sugukond, üle 2000 liigi Rohttaimed, sageli lühivarrelised epifüüdid Lehed juurmise kodarikuna, rööproodsed, kseromorfsed Paljud koguvad vett lehekodariku keskele lehtrisse Õiekate kolmetine, tupp ja kroonlehed Õied värvikates õisikutes, kandelehtedega Vili: mari või kupar. Toataimed. Ananass Ananas comosus. liitvili Sugukond loalised Juncaceae Rohttaimed, lehed kolmes vertikaalses reas, kõrreliste lehtede sarnased Tuultolmlevad.Õied silmapaistmatud, tihedates ühe või kahe kandelehega pööristes Õiekate kolmetine, kroon ei ole eristunud Vili: kupar P3+3 A3+3 G3
annaabi.ee 
