50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 1 leht
Lehekülgede arv dokumendis
2009-12-19
Kuupäev, millal dokument üles laeti
47 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Marilis Jõgi
Õppematerjali autor
Tom Sawyeri seiklused EESSÕNA Suurem osa siin raamatus kirjapandud seiklustest on tõesti juhtunud; mõned nendest on mu enda elamused, teised poiste omad, kes olid mu koolivennad. Huck Finn on võetud elust; Tom Sawyer samuti, kuid mitte üksikisiku järgi; ta on kombinatsioon kolme poisi karakteristikast, keda ma tundsin, ja kuulub seepärast arhitektuuri segastiili. Ebausk, mida siin on puudutatud, valitses läänes üldiselt laste ja orjade hulgas selle loo ajajärgul, see tähendab, kolmkümmend või nelikümmend aastat tagasi. Kuigi mu raamat on mõeldud peamiselt poiste ja tüdrukute meelelahutuseks, loodan, et seda ei lükka tagasi ka mehed ja naised, sest minu plaani kuulus püüda täisealistele meeldivalt meelde tuletada, mis nad olid kord ise, kuidas nad tundsid, mõtlesid ja rääkisid ja missugustest kummalistest ettevõtetest nad mõnikord osa võtsid. 1. P E A T Ü K K «Tom!» Ei mingit vastust. «Tom!» Mingit, vastust. «Huvitav, kus see poiss peaks olema. Kuule, To
Sõnamõrvar Olen üks keskeas naine, mul on üks poeg ja üks tütar. Mul on ka mees. Ma jutustan teile ühe endaga juhtunud loo. Ma töötan pitsabaaris ettekandjana. Meil vahetati ülemust. Sellega kaasnes ka kostüümi muutus. See oli jube! Ühel esmaspäeva hommikul hiilisin kikivarvul toast välja, trepist alla ja olin peaaegu köögis, kui kuulsin enda selja taga naeruturtsatusi. Pöörasin ringi ja nägin, et see naerja oli Stiiv-Maikel, minu mees, kes tuli dusi alt. "Kuhu sa selle klounikostüümiga lähed?" küsis ta. "See poe mingi klounikostüüm, vaid mu töövorm!" ütlesin vihaselt ja natuke häbelikult. See kostüüm nägi välja nagu meeshotellitöötajatelgi, aga see kuueosa oli püksteosa küljes, mitte eraldi. See kostüüm oli erkroheline. See sarnanes pigem klouniülikonnaga, kui pitsabaari töötaja vormiga. Kõige hullem oli see, et mul oli peas skaudimüts, kaelas skaudirätik ja peas oranzid päikeseprillid. Müts oli erkroheline ja rätik oranz, kollaste ser
hammas: põlnd raha. Aga ega ta siin nii väga hull olegi, las me aga harjume ära, see on ainult esteks nõnda, et ajab hirmu peale.» Nõnda vastas Vargamäe Andres oma noorele naisele, kellele pühas ristimises oli nimeks pandud Krõõt. Aga naist ei lohutanud mehe sõnad ja ta vastas: «Küll meie siin kahekesi sinuga päivi saame näha!» «Päivi saab vaene inimene igal pool näha,» arvas Andres. Sellega jutt lõppeski, kui nad puhkama heitsid esimest õhtut kahekesi oma uues kodus. II Järgmine päev oli määratud uue koduga tutvumiseks. Saunatädi pidi tubase talituse eest muretsema, nagu ta seda oli teinud juba nii mõnigi päev enne noore perenaise saabumist. Madis pidi pererahvaga kaasa minema – nagu oma inimene, kes kõik teab ja kõige kohta oskab seletust anda. Hommikul mõtlesid uus peremees ja perenaine kõigepealt minna
lumi on kui kord sõnnikut põllule; Vaese elu on kui tuli toores puus; Kolm korda kolida on niisamma hää ku üks kord põleda; Naestega vaidlemine on kui vasikaga võidu jooksmine · Süntaktiliselt ebamäärased ja-, või-, ehk-köitmega või täiselliptilised võrdused: Vana tee -- vana sõber; Kevadine päev -- sügisene nädal; Poisslaps -- täkutsälg; Vihma vili ja põua sõkal Lapse nahk ja koera nahk; Joobnu jutt ehk lapse laul · Predikaadiga ...(need) on üks ~ on ühesugused ~ sama võrdused: Lapse külm ja koera nälg on üks; Siga ja saks -- nemad on üks; Varsaga mära ja lapsega naene on üks · Mitmesugused võrdus- või võrdlusstruktuurid, kus ühistunnus sisulisemalt avatud: Talupoeg on nagu tolmune kott: ikka natuke tuleb; Rikka haigus ja vaese õlu on kuulsad; Vaeste vasikad ja rikaste lapsed surevad noorelt; Inimese tahtmine ega põrgu ei saa iial täis; Kala ja
hoiab, ja mitte sinu poole! Kui sina ka vaikiksid - see peab ju ikka isale ja emale teada saama, varem või hiljem! MARI. Ara sega! Mõtle Pähnipalu peale ja mis seal sündis. 12 TIINA. Pähnipalu peale? MARI. Aasta tagasi, kui seal nõndasamuti marjul olime, nagu täna siin. Enam mina oma hinge ei vaeva ja seda enese teada ei pea, olgu sa kümme korda ilma ees minu - kasuõde! TIINA. Mis jutt see on? MARI. Ara püüa salata, mina nägin! TIINA (ärevil). Mis see tähendab? Mis sa nägid? MARI. Hunt viis Kiveste Kaarli varsa ara... TIINA. Noh, mis siis? Kas seda küll ei juhtu? MARI. Hunt olid sina! TUNA (nagu ussist nõelatud). MARI. Ara salga midagi, mina nägin! Sa arvad, et ma magasin? Olin küll põõsa alla maha heitnud, tuli ju küll korra nagu rammestus peale, aga ma ei maganud, minu silmad olid lahti, ma olin valvel... UINA (kähiseva häälega). Mari! Sa oled hull! MARI
Puhvetis oli praegusel silmapilgul punahabe üksinda, ikka endiselt letil rõõtsakil, nagu võiks ta ainult nõnda oma piibu suitsu õieti maitsta. ,,Esimest korda meil?" küsis ta Indrekut nähes. ,,Esimest," vastas poiss sõnakehvalt, sest ta tõttas välja. ,,Kaugelt?" ,,Üsna kaugelt." ,,Talnamaalt?" ,,Sealt poolt jah." ,,Kooli?" ,,Selleks sai ikka tuldud." ,,Vana Mauruse juurde muidugi? Mujale ei pääse enam sisse." ,,Kes teab, kas sinnagi pääseb," arvas Indrek, keda juba punahabeme jutt hakkas pisut huvitama. ,,Sinna pääseb, kui aga raha on. Rahatagi pääseb. Mauruse juurde pääseb igat kanti ja igal ajal, tule sügisel, jõulus või lihavõttes, ole kaheksane, kaheksateistkümnene või kaheksakümnene. Ilma naljata! Seal õpivad ka paljad pealaed ja hallid habemed. Mõni aasta tagasi minagi pidin sinna minema. Mõtlesin, et müün terve oma krempli maha, teen rahaks ja hakkan õppima. Sest miks ei või siis mina õppida, kui teised õpivad
Terava noaga saab pehmet saia lõigata, tomatit lõigata, pliiatsit teritada, liha lõigata. (Teritab veel natukene aega ja lööb siis noa tugevasti laua sisse. Samaaegselt koputatakse uksele. Osvald istub liikumatult. Koputus kordub mitut puhku, kuni koputajad ise ukse avavad ja tuppa piiluvad.) ROLAND: Tere, meie koputasime. LAURA: Roland koputas. ROLAND: Mina koputasin. LAURA: Tere. Tema on Roland ja mina olen Laura. ROLAND: Meil on selline jutt, et jäime öö peale... LAURA: Mitte keegi peale ei võta... ROLAND: Tund aega ei tulnud ühtegi masinat ja Laural hakkas kohutavalt külm. LAURA: Mul on jalad märjad. ROLAND: Tulime sealt tupiku märgi alt, see oli ainus tee. Äkki saaksime siin hommikuni ära konutada. OSVALD: Sa kuradi raisk! Vana raisk ma ütlen! On kuradi jama ma ütlen. Oh sa kuradi kurat! Kuradi raisk! No mida ma saan ütelda. Ma teadsin, et see nii lihtsalt ei lähe. Ma nagu aimasin, et mingi jama tuleb
Igal öösel on tugevad öökülmad. ROLAND: Tere, meie koputasime. Miinus viis kraadi, miinus kümme kraadi. LAURA: Roland koputas. Üks jalg on jumala märg. ROLAND: Mina koputasin. LAURA: Astusin kraavi. LAURA: Tere. Tema on Roland ja mina olen OSVALD: Kuuled, astus kraavi. Laura. ROLAND: Ma tean. ROLAND: Meil on selline jutt, et jäime öö OSVALD: Kui sa tead, miks sa siis ei taha, peale... et ta oma jala siin ära kuivatab ja hommikuni LAURA: Mitte keegi peale ei võta... ilusasti soojas istub. (Laurale.) Teeme teed ROLAND: Tund aega ei tulnud ühtegi ja... masinat ja Laural hakkas kohutavalt külm. ROLAND: Siis jään mina ka siia. Miks mina LAURA: Mul on jalad märjad
annaabi.ee 
Kõik kommentaarid