Juhan Liivi 3 luuletuse arutlus (4)

Juhan Liiv
Helin

Kui mina olin veel väikene mees,
üks helin mul helises rinna sees.
Ja kui mina sirgusin suuremaks ,
läks helingi rinna sees kangemaks .
Nüüd on see helin pea matnud mind,
ta alla rusuks on raugenud rind.
See helin mu elu ja minu hing,
tal kitsas on jäänud maapealne ring.
Ma leian,et luuletus räägib elutahtest. See, mida kirjanik nimetab helinaks on huvi ja lootused elult . Juba väikese poisina tundis ta rõõmu ja nautis elamist ning elu avastamist. Vanemaks saades , kui pilt mängumaalimast ja lapsepõlvest edasi reaalsemaks arenes, süvenes elu avastamise soov veelgi, kõik muutus huvitavamaks, kui kunagi varem. Kuid lõpuks kui elu on juba peaagu elatud avastatakse , et pool elust oleks nagu elamata jäänud ning lüüakse käega. Vanemas eas vaid mõeldakse kõigele , mis on olnud.
Luuletus tuletab mulle meelde, kuidas ma koolieelse põnnina mängisin kooliskäimist. Kirjutasin ja joonistasin täis kõik raamatud, mis kätte sain. Kui kooliag kätte jõudis ja kõik reaalsuseks muutus, polnud mul mingit tahtmist tegeleda õppetööga. Soov oli hoopis saada pemüüjaks ja käia tööl nagu emagi. Hakkasin kujutlema tööpäevi poes, müües naabritüdrukule sirelilehtede eest kogu oma külmkapi sisu.

Arm tuli...
Arm tuli tuulesta,
ära läks tuulessa,
tuul meelest tusa viis —
kõik oli korras siis.
Oleks saand süda ka
tuulesta terveksa!
Armid ei tuulesta
ega kao tuulessa.
Luuletus räägib armumisest, kõik saab alguse tahtmatult ning keegi ei tea kunagi ette, kuidas see kõik lõppeb. Seekord lõppes, ning üldsegi mitte hästi. Vastupidi, lahkuminek oli kurb, kuid aeg ravib haavad, aga mälestused ei unune. Kõik jääb meelde ning ilmub piltidena edasises elus ja uute armastustega võrreldakse alatihti seda esimest ja kõige tähtsamat.
Esimest kahte rida lugedes tulevad ette pildid ameerika romantilistest komöödiatest, mille ainestikuks on gümnaasiumi õpilaste omavahelised suhted. Filmi alguses “ populaarsed ” ja “nohikud” teineteist ei salli, kuid lõppeb film ikka nii , et populaarseim õpilane armub nö. nohikusse ja kõik elavad õnnelikult edasi.
Üks suu
Üks suu, nii vana
kui mullake;
ja mõtteis nägu
nii vagune.
Ja mõtteis nägu,
nii aus ta;
nii vaikne, valul
ja sõnata.
Nii aus, nii vaikne,
nii mullane,
nii selge ja õige
ja kullane .
See on mu ema,
mu mullake,
see on mu ema,
mu kullake!
Autor armastab oma kodumaad ning austab seda kõike, kus ta on sündinud ja elanud. Ka kõigest sellest , mis on toimunud kodumaa pinnal peab ta lugu ning leiab, et see maa on elamist väärt.
Luuletus tuletab mulle meelde mu vana-vanaema, kellele otsa vaadates meenusid just sellised omadussõnad, mida luuletuses kasutatakse. Kui aus olla , siis tekitas tema vana ja mõtteis nägu lausa hirmu. Kuid siiski oli ta inimene , keda austada. Isegi suhkrusaia valmistades oli ta ilme tõsine ning veidi kurb, nagu ka see luuletus.