" 2.1. Aastaajad 2.1.1. Kevad Kevadest on Juhan Liiv kirjutanud otsekui heldimusega, kirjeldades kevade tärkavat loodust ning selle kaunist ilu.Üheks näiteks võib tuua katkendi luuletusest "Mai hommik". Esimeses salmis loob kirjanik pildi tärkavast maast kogu selle lihtsuses ja kauniduses. Teises salmis jätkab kirjanik seda teemat, kuid luuletusse põimitakse igatsev alatoon. Õrn maikuu hommik imeilul koitis. Kõik linnud hõiskasivad üheskoos ja kastekullal hiilgas iga roos, mis mururinda rikkalikult toitis. Sääl jarve pinnal tõusev päike loitis, ta peegel säras kuldses värvivoos ja nagu hingas pehme ohu hoos, mu silm ta pinnal igatsevalt uitis. 2.1.2. Suvi Suvest on Juhan Liiv palju luuletusi kirjutanud
Kuid see oli kurb vaimustus, kurb joovastus, sest tihtipeale tähendas ta: “Surmalik ilus”.” 2.1. Aastaajad 2.1.1. Kevad Kevadest on Juhan Liiv kirjutanud otsekui heldimusega, kirjeldades kevade tärkavat loodust ning selle kaunist ilu.Üheks näiteks võib tuua katkendi luuletusest “Mai hommik”. Esimeses salmis loob kirjanik pildi tärkavast maast kogu selle lihtsuses ja kauniduses. Teises salmis jätkab kirjanik seda teemat, kuid luuletusse põimitakse igatsev alatoon. Õrn maikuu hommik imeilul koitis. Kõik linnud hõiskasivad üheskoos ja kastekullal hiilgas iga roos, mis mururinda rikkalikult toitis. Sääl jarve pinnal tõusev päike loitis, ta peegel säras kuldses värvivoos ja nagu hingas pehme ohu hoos, –
SISUKORD Elulugu 2 Luuletaja Juhan Liiv 3 Loodusluule 3 Aastaajad 4 Loodusdetailid 6 Loomad ja linnud 7 Vesi 7 Kasutatud kirjandus 8 Elulugu Juhan Liiv on sündinud 30. aprillil 1864. aastal Kodavere kihelkonnas Peipsi-äärsel Riidma kandikohal. Ta õppis algul Naelavere külakoolis, seejärel Kodavere kihelkonnakoolis ning lõpuks lühikest aega H. Treffneri gümnaasiumis Tartus (1886. aastal). Liiv polnud veel lõpetanud kihelkonnakooli, kui ta ootamatult läks Väike- Maarjasse Triigi-Avispeale asetäitjaks õpetajaks. Ta vend
Lisaks on autor arvesse võtnud erinevate allikmaterjalide soovitusi ja näiteid Juhan Liivi loodusluule teemade jaoks. 2.1. Aastaajad 2.1.1. Kevad Kevadest on Juhan Liiv kirjutanud otsekui heldimusega, kirjeldades kevade tärkavat loodust ning selle kaunist ilu.Üheks näiteks võib tuua katkendi luuletusest "Mai hommik". Esimeses salmis loob kirjanik pildi tärkavast maast kogu selle lihtsuses ja kauniduses. Teises salmis jätkab kirjanik seda teemat, kuid luuletusse põimitakse igatsev alatoon. Õrn maikuu hommik imeilul koitis. Kõik linnud hõiskasivad üheskoos ja kastekullal hiilgas iga roos, mis mururinda rikkalikult toitis. Sääl jarve pinnal tõusev päike loitis, ta peegel säras kuldses värvivoos ja nagu hingas pehme ohu hoos,
Juhan Liivi luule hilisematesse väljaannetesse on koondatud kokku üle 300 luuletuse ja luulekatkendi. Aastaaja luuletused Kevadest on Juhan Liiv kirjutanud otsekui heldimusega, kirjeldades kevade tärkavat loodust ning selle kaunist ilu.Üheks näiteks võib tuua katkendi luuletusest "Mai hommik". Esimeses salmis loob kirjanik pildi tärkavast maast kogu selle lihtsuses ja kauniduses. Teises salmis jätkab kirjanik seda teemat, kuid luuletusse põimitakse igatsev alatoon. Õrn maikuu hommik imeilul koitis. Kõik linnud hõiskasivad üheskoos ja kastekullal hiilgas iga roos, mis mururinda rikkalikult toitis. Sääl jarve pinnal tõusev päike loitis, ta peegel säras kuldses värvivoos ja nagu hingas pehme ohu hoos,
("Päikese tõus") Väga suurt rolli mängisid Liivi luules ka aastaajad. Julgelt ning värvikirevalt kirjeldab Juhan Liiv suve tulekut ja olemust luuletuses "Üks suvepäev". Kevadest on Juhan Liiv kirjutanud näiteks luuletuses "Maikuu hommik", kirjeldades selle tärkavat loodust ning kaunist ilu : Õrn maikuu hommik imeilul koitis. Kõik linnud hõiskasivad üheskoos ja kastekullal hiilgas iga roos, mis mururinda rikkalikult toitis. Sääl järve pinnal tõusev päike loitis; ta peegel säras kuldses värvivoos ja nagu hingas pehme õhu hoos, mu silm ta pinnal igatsevalt uitis.
Juhan Liivi aastaajad Kevad Õrn maikuu hommik imeilul koitis. Kõik linnud hõiskasivad üheskoos ja kastekullal hiilgas iga roos, mis mururinda rikkalikult toitis. Sääl jarve pinnal tõusev päike loitis, ta peegel säras kuldses värvivoos ja nagu hingas pehme ohu hoos, mu silm ta pinnal igatsevalt uitis. --- Suvi Vaat, kuidas ilm, ta valgeks läeb, kui öödevari maha jääb! Ju tulnud, päike, üles ta, ja vaata põrm lööb elama! Veel vaevalt öö siit põgeneb ja tuhat elu jõgeneb: Liirila, liirila! Kas nägid tõusjat päikest sa? Käib tuhatkordselt läbi maa: Liirila!
harukordselt kurva biograafiaga isik. Mõlemad luuletajad on kirjutanud palju loodustemaatilist luulet. Liivi loodusluule on koondunud aastaaegadele, enamasti sügisele: ,,üle külmetanud / sügisese maa, / palja metsade, / tules nutvate...". Oma iseloomult jagunevad Liivi sügisluuletused kahte rühma. Üks rühm näitab sügismaastikke veel rõõmsailmeliste ning päikesepaistelistena, kus kanarbik, kulu ja hilised sügislilled ehivad väljad ja nõmmed kauni, karge iluga. ... Männi roheline samet, Üksik metsatee: Pedak heleroheline, Kask kuldkollane Pedak heleroheline, Kask kuldkollane! Nõmm on sügisele
ja tuhat elu jõgeneb: Liirila, liirila! Kas nägid tõusjat päikest sa? Käib tuhatkordselt läbi maa: Liirila! ("Päikese tõus") --- Kuis lõunapäike iluga pann'd roosilille põlema! Ja vili lookas palaval löönd längu lõunapäikse all. Ja palava käes peab ta ka ükskord valmis küpsema! Jah, soojust ahmib loomurind ja eluks muutub mullapind!
ja tuhat elu jõgeneb: Liirila, liirila! Kas nägid tõusjat päikest sa? Käib tuhatkordselt läbi maa: Liirila! ("Päikese tõus") --- Kuis lõunapäike iluga pann'd roosilille põlema! Ja vili lookas palaval löönd längu lõunapäikse all. Ja palava käes peab ta ka ükskord valmis küpsema! Jah, soojust ahmib loomurind ja eluks muutub mullapind!
Aga üle oru, sääl kus põllupind, sügissuve päiksest hiilgab mäerind Ja teise osa sügisest moodustavad luuletused, mis oma alatoonilt on pigem nukrad. Kirjeldab maastiku kohal lasuvaid tumedaid pilvi ja kujutab kahvatuid välju ning tugevaid tuulepuhanguid. Pilved sõudvad, kase kohin, lepad leinaviisides; lehed puudelt pudenevad, sügise on metsa ees. Pilved kiirelt kihutavad, oksad keevad tuuledes. Tuule mühin, metsa kohin, lehed puru, sambla sees.
1. Ilukirjanduse olemus Kirjanduse jaotus üldiselt Ajakirjandus ehk Ilukirjandu Tarbeteksti Graafilised Elektroonilised Teaduskirjandus publitsistika s d tekstid tekstid Artikkel Artikkel Eepika Õpik Skeem Arvuti Uurimustöö Intervjuu Lüürika Teatmeteos Diagramm Mobiiltelefon Referaat Reportaaz Dramaatika Eeskiri Joonised Teletekst Diplomitöö Kiri Lüro-eepika Käskkiri Graafik Reklaam Essee Koomiks Seadustik Kaardid Pilapilt ehk karikatuur Reklaam Gloobus
Tasuja JUTUSTUS EESTIMAA VANAST AJAST I Aastasadade kuristik haigutab meie ja selle aja vahel, milles siin räägitavad juhtumused on sündinud. Selle pika aja sees on meie maal, niisama kui mujalgi maailmas, palju vanu asju igaviku rüppe vajunud, kust neid ühegi muinasaegade tagasisoovija õhkamine enam välja ei meelita; uusi olusid, kuigi mitte kõigiti paremaid, on lugemata arvul tekkinud. Üldse on maailma muutlik nägu nooremaks, lahkemaks läinud; kuuesaja aasta eest oli ta, meie ajaga võrreldes, vana ja mõru. Iseäranis meie maal. Luba, lugeja, et ma sulle seda tagasitõukavat nägu paari kerge kriipsuga mõtte ette maalin. On pildil valitsev põhivärv, siis on kergem pildi kujudele karva ja seisuviisi anda. Kolmeteistkümnenda aastasaja hakatusel sattus eestlane isevärki naabrite keskele. Öeldakse, et naabritega üldse olevat raske rahus ja sõpruses elada. Aga eestlase tolleaegsed naabrid olid koguni hullud, üks hullem kui teine. Nad riisusid ta, vaese patuse pagana,
kätt ning oletegi sääl. Kivimaja, aga see on ainult eespoolt nõnda, tagapoolt on kõik puust, puhtast puust. Võiks öelda -- kivist pää, puust saba. Saba see peaasi ongi, kivipää on ainult sildiks ja soovituseks, sest otsaette on kirjutatud: kõige esimesema järgu kool, nii et kõrgemat ja suuremat ilmas enam ei ole. Universiteet ehk oleks pisut kõrgem, aga ega see ju enam päris kool olegi, sest sääl on ju ainult tudengid, sõidavad tsveispenneriga linnas ringi, õllekorvid pääl. Aga mis teeb üks koolipoiss õllekorviga! temale aitab pudelist või paaristki küll. Nii et tudeng ei ole enam koolipoiss ja universiteet pole enam kool. See on muidu niisuke asutus, kus on prohvessorid ja tudengid... Nojah, valge kivimaja, küllap leiate, paistab pimedaski. Enne oli teine hall, aga vana Maurus lasi teise valgeks teha. ,,Nii valgeks, kui vähegi saab, sest see on üks valguse asutus," öelnud vana Maurus maalritele, ja kui need on küll valgeks teind, siis
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
