Seemnejuha ductus (vas) deferens Seemnejuha on munandimanuse sabaosa vahetu jätk ja on suhteliselt sirge tugeva lihaselise seinaga tuubul, mis kulgeb seemneväädi koostises Valendikku vooderdab mitmekihiline silinderepiteel, lihaskest koosneb kolmest kihist - vahelmine tsirkulaarkiht ja sisemine ning välimine pikikiht Juha distaalosas moodustub laiend - seemnejuhaampull (ampulla ductus deferentis); päris juha lõpposas ühineb ta seemnepõiekeste juhaga ja tekib purskejuha - ductus ejaculatorius Lisasugunäärmed (aktsessoorsed sugunäärmed): Seemnepõiekesed, eesnääre, bulbouretraalnäärmed Seemnepõiekesed Seemnepõiekesed on väga tugevalt väändunud hargnematud seemnejuha väljasopistused Täkul põisjad, teistel loomadel kompaktsed Kiulis-elastne proopria annab aluse pikkadele keerukatele limaskesta kurdudele, kõrged epiteelirakud omavad sekretoorsete rakkude tunnuseid
veresegu maksarakkudeni (arteriaalne veri koos toitaineterikka verega). Kohe sinusoidide lähedal asuvad rakud on maksa makrofaagid e. Kuppferi rakud. Maksarakud ehk hepatotsüüdid toodavad sappi, sapp koguneb sammaste vahelistesse sapikanalikestesse ja sealt sagarate vahelistesse sapijuhadesse. Need sapijuhad ühinevad järjest jämedamateks, kuni väljuvad maksaväratist maksajuhana, mis ühineb sapipõie juhaga ja moodustavad ühissapijuha, millena suubud duodeenumisse. Eelnevast võime järeldada, et iga sammas omab ühel küljel sinusoidi ja sapikanalikest teisel küljel. Veresoonte iseärasusena võib välja tuua fakti, et sagarike vaheline veen läheb üle kapillaaristikuks (maksasinusoidid), see omakorda veeniks (v. centralis), seda nimetatakse venosseks imevõrgustikuks. Maksa verevarustus on seega eriline, sest sinna siseneb nii veen (v. porta), kui arter (a
sidekude (luuüdis, lümfisõlm), Veri (veresoontes), Lümf (lümfisõlmedes), Rasvkude (nahaaluskoes), Kohev sidekude (ümbritseb veresooni ja närve), Lihaskoe liigid: Silelihaskude (nahas, veresoonte ja siseelundite seintes), Vöötlihaskude (e skeletilihasküde) skeletilihased, keelelihased), Südamelihaskude(südames), närvikude (närvikoes). 4. Näärmete moodustumine, liigid, nende lühiiseloomustus. Eksokriinnäärmed on varustatud juhaga, mis suunavad nõre limaskestale, ehk väliskeskkonda (nääre moodustub epiteelkoe näol nt kõrv, higinääre). Endokriinnäärmed suunavad nõre vereringesse, ehk sisekeskkonda, puudub viimajuha. 5. Elundi ja elundkonna mõiste: a) Elund – on kehaosa, millel on kindel kuju, ehitus, asend ja funktsioon (luud, lihased, süda, maks jt.). b) Elundkond - ehituselt, talitluselt ja arengu poolest sarnased elundid moodustavad
Sinisoidide seintes on makrofaagisüsteem eemaldavad baktereid ja võõrkehi Sinusoidides on ka killer-rakud, mis hävitavad pahaloomulisi ja viirusi sisaldavaid rakke Detoksikatsioon ja toitainete säilimine toimub hepatotsüütides e. maksarakkudes Maksarakkude vahel on sapikapillaarid, kuhu koguneb maksarakkudest erituv sapp. Sapikapillaarid ühinevad sapijuhadeks ja väljaspool maksa ühissapijuhaks, mis annab külgharu sapipõide, suubudes ise (koos või eraldi pankrease juhaga) 12ss-i. Suubumiskohal on papill (papilla Vateri) ja sulgurlihas Maks (skeem) Maksa struktuur Sapp (1) Sappi eritub 0.5-1.0 l/ööpäevas Sapi eritumist reguleerivad nii humoraalne kui neuraalne regulatsioon: peensoolest erituv hormoon sekretiin, parasümpaatikuse ärritus ja sapisoolad soodustavad sapi eritumist Sapp kontsentreerub sapipõies Rasva ja valku sisaldava toidumassi saabumine soolde stimuleerib soole koletsüstokiniini (pankreosümiin) eritumist ja sapipõie
maksarakkudeni (toitaineterikas arteriaalne veri) ● Maksa makrofaagid e Kuppferi rakudon kohe sinusoidide läheduses. Maksarakkude e HEPATOTSÜÜTIDE funktsioon: toodavad sappi! - sapp koguneb sammastevahelistesse sapikanalitesse, sealt sagarate vahelistesse sapijuhadesse. - sapijuhad ühinevad järjest jämedamateks, kuni väljuvad maksaväratist maksajuhana - maksajuha ühineb sapipõie juhaga ja moodustub ühissapijuha, millena suubuvad duodeenumisse. Veresoonte iseärasus - venoosne imevõrgustik! ● sagarike vaheline veen läheb üle kapillaaristikuks (maksasinusoidid) -> see veeniks V.CENTRALIS ● Maksa verevarustus on eriline: - sinna siseneb nii värativeen VENA PORTAE - kui ka maksaarter ARTERIA HEPATICA - põhilise verevarustuse saab veeni kaudu. - mõlemad sisenvad maksa maksavärati PORTA HEPATICA kaudu
Igas lülis tsöloomi vasem ja parem kamber, mida vooderdab tsöloteel; nende (piki)vahesein on mesenteer. Lisaks kerelülidele on rõng- ussidel harjasteta peasagar (prostoomium) ja pärakulüli (pügiidium). Peasagaral rohkem meeleelundeid (kombitsad, silmad). Suu esimesel kerelülil. Edasi: neel, söögitoru, (vahel ka magu), sirge kesksool, pärasool. Mõnel on neelus kitiinsed lõuad. Erituselundid (segmentaal-elundid): enamasti metanefriidid, lahtise ripslehtriga ja dissepimenti läbiva juhaga, üks paar igas lülis. Veresooned: pikutine seljasoon ja kõhusoon, lülides ringsooned. Seljasoon tuikab suunaga ettepoole. Lahustunud hemoglobiin. Suu kohal on rõngussidel peaaju, neelu ümber närvirõngas, edasi igas lülis kõhupoolel algselt paariline tänk; neid ühendavad pikutised närvitüved. Paarilised tängud ja tüved ("nöörredel") enamasti ühtseks kõhtmiseks närviketiks kokku kasvanud. Tsöloom on vesiskelett, millele toetuvad lihased kulgemisel. Ühtlasi ka
Nahk valguse korral, tolmu, läheneva ohu korral silmale. Pilgutamine aitab eemaldada silmast väiksemaid võõrkehi, samuti niisutab ühtlaselt silma eesmist pinda. Passivne funktsioon seisneb pidevas laugude suletuses une ajal ja osalises silmamuna kaitsmises avatud silmapilu korral. P i s a r a s ü s t e e m koosneb pisaranäärmest ja pisarateedest. Pisaranääre paikneb silmakoopa ülemises külgmises nurgas ja avaneb 5-12 juhaga ülemise konjuktiivkoti külgmisse ossa. Pisaranääre eritab ööpäevas ~1 ml pisaravedelikku, mis koosneb 99% veest, sisaldab vähesel hulgal NaCl, valku ja lüsotsüümi (bakteritsiidse toimega). Pisarad niisutavad silmamuna ja aitavad eemaldada konjuktiivkotti sattunud tolmu, võõrkehi, mikroobe. Pisarateed saavad alguse pisarapunktidest ülemise ja alumise lauserva ninapoolses osas. Siit kulgevad edasi pisarakanalikesed, mis avanevad pisarakotti
kasvab karvafoliikulist, mille allosas on karvasibul ja selle keskel karvapapil. Karva keskel on karvasäsi, selle ümber karvakoor ja pinnal kutiikul · küüned plaadikujulised, läbipaistvad keratiinist moodustised. Küünel eristatakse küünejuurt ja küünekeha, selle lõpus on vaba serv. Küünejuurt katab küünevall, mille eesmine õhuke osa on kutiikula, sellest eespool on küünel kuukene · rasunäärmed hargnenud lõpposaga suhteliselt lühikese juhaga näärmed, mis enamasti avanevad karvafoliikulisse. Rasunäärmed toodavad õlitaolist vedelikku nahavõiet e rasu. Selle ülesanneteks on nahapinna ja karvade pehmendamine, aga ka bakterite hävitamine selle koostises olevate keemiliste ainete abil · higinäärmed eritavad higi vedelikku, milles on peale vee ka lahustunud sooli, jääkaineid, feromoone jne. Värske higi on happeline ja selle tõttu bakteriostaatiline, aurunud higist
Hingamine toimub läbi kehapinna. Areng toimub metamorfoosiga, viljastamine sisemine. Sügoot areneb esialgu emaorganismis. Mageveevormidel vastne tavaliselt puudub. Mageveeliikidel esineb sisepungumine. Liikide arv: 5 Kirjandus: Kokkuvõtvat tööd ei ole Hõimkond: Lõugtundlased CHELICERATA Keha koosneb paljudest lülidest mis moodustavad kaks kehaosa - pearindmiku ja tagakeha. Suu ümber paiknevad kolmelülilised lõugtundlad, mis on teravatipulised ja sageli ühendatud mürginäärme juhaga. Lõugkobijad on pikemad ja kaetud arvukate karvakestega. Mõnikord võivad need jätked olla ka sõrakujulised. Rindmikule kinnitub neli paari lülilisi jäsemeid. Sooltoru mõlemast otsast avatud, umbsoppidega eesmises osas. Esineb maks. Närvisüsteem koondunud peamiselt pearindmiku piirkonda. Esinevad lihtsilmad, kuni 8. Hingamiselunditeks on raamatkopsud. Lahksugulised, areng otsene, toimub munas. Klass. Ämblikulaadsed Arachnida Väga erineva välimuse, mõõtmete ja eluviisiga loomad.
p.) Imetajatel on mesonefros ajutine struktuur, mis apoptoosi teel taandareneb (v.a osa mis panustab isaste suguorganite arengusse); enamus kaladel ja kahepaiksetel toimib funktsionaalse neeruna Lisaks on keskneer definitiivsete hematopoieetiliste tüvirakkude allikas (aordi-gonaadi-mesonefrose piirkond) Osa keskneeru (mesonefrose) torukestest säilivad, panustades isastel loomadel (k.a mehel) koos Wolffi juhaga munandimanuse, seemnejuha ja seemnepõiekese moodustumisele suguorganite arengus III etapp: Kolmandas etapis areneb sarnasel viisil eelnevatega järelneer ehk metanefros (inimesel algab areng 5. arengunädalal); lõplik funktsionaalne neer amniootidel (roomajad, linnud, imetajad) Metanefros kujuneb tänu vahelmise mesodermi päritolu epiteliaalsete ja mesenhümaalsete rakkude omavahelistele interaktsioonidele
vooderdab tsöloteel; nende (piki)vahesein on mesenteer. Lisaks kerelülidele on rõng- ussidel harjasteta peasagar (prostoomium) ja pärakulüli (pügiidium). Peasagaral rohkem meeleelundeid (kombitsad, silmad). Suu esimesel kerelülil. Edasi: neel, söögitoru, (vahel ka magu), sirge kesksool, pärasool. Mõnel on neelus kitiinsed lõuad. Erituselundid (segmentaal- elundid): enamasti metanefriidid, lahtise ripslehtriga ja dissepimenti läbiva juhaga, üks paar igas lülis. Veresooned: pikutine seljasoon ja kõhusoon, lülides ringsooned. Seljasoon tuikab suunaga ettepoole. Lahustunud hemoglobiin. Suu kohal on rõngussidel peaaju, neelu ümber närvirõngas, edasi igas lülis kõhupoolel algselt paariline tänk; neid ühendavad pikutised närvitüved. Paarilised tängud ja tüved ("nöörredel") enamasti ühtseks kõhtmiseks närviketiks kokku kasvanud. Tsöloom on vesiskelett, millele toetuvad lihased kulgemisel. Ühtlasi ka
samasugused nagu nende vanemad. 106. Miks trilobiidid ( Trilobita ) ei olnud vähkide ( Crustacea ) üks rühm? 107. Mis on ühist (ja teistest lülijalgsetest erinevat) lõugtundlastel ( Chelicerata )? Lõugtundlased: (ühine) Keha koosneb paljudest lülidest, mis moodustavad kaks kehaosa pearindmiku ja tagakeha. • Suu ümber paiknevad kolmelülilised lõugtundlad, mis on teravatipulised ja sageli ühendatud mürginäärme juhaga. • Lõugkobijad on pikemad ja kaetud arvukate karvakestega. Mõnikord võivad need jätked olla ka sõrakujulised. • Rindmikule kinnitub neli paari lülilisi jäsemeid. Sooltoru mõlemast otsast avatud, umbsoppidega eesmises osas. • Esineb maks. • Närvisüsteem koondunud peamiselt pearindmiku piirkonda. • Esinevad lihtsilmad, kuni 8. • Hingamiselunditeks on raamatkopsud. ( skorpionid, lestad, ämblikud ) • Lahksugulised, areng otsene, toimub munas.
Sapipõis on kotikujuline õõneselund, mis on sidekoe abil kinnitatud maksa parempoolse sagara alla, täies mahus täidetuna (40–50 ml) on selle pikkus 10 ja läbimõõt 4 cm. Maksast lähtub kaks sapi äravooluteed, mis ühinevad üheks maksajuhaks (ductus hepaticus), millest hargneb sapipõide viiv haru. Tegelik ductus hepaticus jätkub pärast seda sapijuha (ductus choledochus) nime all, läheb läbi kaksteistsõrmiku lingus oleva kõhunäärme osa ja suubub seejärel kõhunäärme juhaga koos kaksteistsõrmiksoolde. Jämesool (colon) Jämesool asub kõhuõõne alaosas koos peensoole keerdudega. Jämesool algab ileotsekaalklapiga (asub peensoole ja jämesoole vahel) ja lõpeb ringlihasega (sfinkteriga) pärasoole (rectum) lõpus. Jämesoole üldpikkus on 1,2–1,4 meetrit. Jämesool koosneb järgmistest osadest: umbsool (caecum) koos ussjätkega või ussripik (appendix), - ülenev käärsool (colon ascendens),
annaabi.ee 
