Tegelaste käitumine oli põhjendatud ning arusaadav. Nad ei kandnud edasi erinevaid omadusi. Kõigil oli oma siht ja mõte millest peeti kinni teksti lõpuni. Hunt oli ahne ja tahtis Ado arreteerida. Ado aga ei tahtnud vangi minna ja valetas pidevalt. · Teksti sündmused ja tegevused toimuvad järjest. Jahilt tulnud konstaabel võttis suuna Ado poole. Ta märkas erinevaid sõjasaake Ado hüti ees. Aknast nägi ta Ado võltsraha joonistamas. Ta pidas õigeks Ado vahistada isegi, kui too on tema sugulane. Ado ei olnud nõus konstaablit sisse laskma. Seetõttu läks ametnik külateele abi kutsuma, et kurjategija kindlalt kätte saada. Vanker ukkus ametnikule peale ja ametnik suri. · Lugu oli jutustatud kõiketeadva jutustaja poolt. Jutustajat ennast tekstis ei olnud. Tekst oli jutustatud 3 isiku vaatenurgast. Ta teadis kõike nagu oleks näinud sündmusi eemalt.
Tallinna ja kunstikalduvustega noormees valis edasiõppimiseks Tallinna Kunsttööstuskooli. Andeka õpilasena läbis ta kaks klassi ühe aastaga ning viidi üle aktiklassi. Kolme aasta jooksul, mis ta kunsttööstuskoolis õppis, oli Viiralti peamiseks õpetajaks Nikolai Triik (eesti maalikunstnik, graafik ja pedagoog). 1917. ja 1918. aastal käis Viiralt kunsttööstuskooli ülesandel Tartus Eesti Rahva Muuseumi kogudes rahvariideid ja etnograafilisi esemeid joonistamas. Ta osales kooli õpilasalbumi "Noorus" kujundamisel (1918) ja kuulus Eesti Noorte Ühingu "Tungal" juhatusse. Pärast Tallinna Kunsttööstuskooli lõpetamist jätkas Wiiralt 1919. aasta oktoobrist oma õpinguid Tartus Pallases Anton Starkopfi skulptuuriateljees. 1922–1923 jätkas Viiralt Pallase stipendiaadina õpinguid Dresdeni Kujutava Kunsti Akadeemias professor Selmar Werneri juhatusel. 1923. aasta sügisel sõitis Viiralt tagasi Tartusse. Enne sõda elas Viiralt 14 aastat
Poja sünd oli tema isa jaoks väga tähtis sündmus, sest just pojast oli ta kaua unistanud.Kahjuks ei läinud kõik nii nagu isa oli unistanud.Auguste oli jässakas maamehe kehaga ning lühinägelik poiss.Kui ta saadeti õppima Ristiusu Doktriini Vendade kooli, ei läinud tal õppimine mitte sugugi hästi.Teda peeti koguni kooli kõige halvemaks õpilaseks.Varsti ei tahtnud ta üldse enam koolis käia, vaid veetis aega Notre Dame il joonistusi visandades.Kui isa nägi Auguste i joonistamas, ärritas see teda, sest isa lootis, et pojast kasvab nö. korralik mees.Aastal 1849 jättis Auguste kooli pooleli ning ta saadeti Beauvais sse kooli, mille juhatajaks oli ta lell.Ka seal ei edenenud poisil õppimine ning paari aasta pärast jäi ka seal õppimine katki.Samal ajal muutus tung joonistada järjest tugevamaks.Pärast pikki vaidlusi sai ta lõpuks oma isa nõusoleku astumaks Petite-Ecole i, mis valmistas ette kunstnikke, kes tahavad astuda Beaux-Arts i
Erinevad gängid märgistasid territooriume oma nime seintele kirjutamisega. Tegutseti pimeduse varjus, enda nägu kapuutside ja maskide varju peites ning sageli organiseeritult mitmekesi kuna tegutseda tuli kiiresti. Tasapisi muutus kirjutatav nimi kalligraafilisemaks ehk kunstipärasemaks, et täiskirjutatud pindadel silma paista. Tänavakunst on tekkinud, kuna tänavakunstnikud käivad öösiti luba küsimata seintele pilte joonistamas, et teha linnaruum möödakäijatele huvitavamaks ja ilusamaks. Nad usuvad, et kunsti tegemiseks ja nautimiseks ei ole vaja institutsionaalset galeriide jm näitustepindade süsteemi, piisab linnatänavate koledatest seintest ja plankudest, mis vajavad värskendust. Tänavakunst ja muralism erinevad kõige rohkem oma dialoogilisuse poolest. Tänavakunsti kandev idee on, et avalik ruum kuulub kõigile, kes seda kasutavad ja igaühe kohus on selle eest
aastal Lorraine'i hertsogiriigis (sealt ka tema kunstnikunimi!), mis 17. sajandi I poolel ühendati Prantsusmaaga (jääb selle kirdeossa). 1613. aastal läks Claude Rooma õppima ja pärast 1625-1627 Prantsusmaa-käiku jäi sinna elu lõpuni. Tema esimene juhendaja oli itaalia kunstnik A. Tassi, kes õpetas talle maastikumaali, kompositsiooni ja maalitehnikaid. Hiljem töötas G. Valsi juures, kus õppis perspektiivi kasutamist. Ta käis sageli Rooma lähedal Campagnas maastikku joonistamas koos mõne teise kunstnikuga, kelle seas oli ka Poussin. Samuti mõjutasid Lorraini sakslase A. Elsheimeri tööd ja eriti itaallase Domenichino (1581- 1641) maastikumaalid. Lisa: Pildid Pilt 1. Pilt 2. Kasutatud kirjandus: http://et.wikipedia.org/wiki/Barokk http://www.paideyg.ee/kunstiajalugu/kunstilugu/barokk/lorrain/tekst.htm http://www.koolielu.edu.ee/klassitsism/klassika/lorrain.html http://www.paideyg.ee/kunstiajalugu/kunstilugu/barokk/index.htm
5 Epp-Maria Kokamägi lk.6 Luulik Kokamägi lk.6 NAVITROLLA Sündinud 10 augustil 1970 väikeses Lõuna Eesti linnakeses Võrus. Lapsepõlv möödus kahes erinevas Lõuna Eesti maakohas: Trolla külas ja Navi külas. Sellest ka naljaka kõlaga kunstnikunimi Navitrolla. Maal elades said talle hästi selgeks kõik maaelu head ja halvad küljed. Seepärast otsutaski ta oma elu jätkata kunstnikuna.Lapsena mäletas ta ennast joonistamas igal vabal hetkel.Sõbrad ja sugulased märkasid seda ja soovitasid kunstiga tõsisemalt tegelema hakata.'' Algul tundus see mõte mulle ohtlik. Olin ju ikkagi maapoiss ja kunstnikuks olemine tundus mulle mu unistusest hoolimata midagi ebareaalset ja ulmelist.'' Kuid sõprade soovitusele tuginedes hakkas ta võtma joonistamise ja maalimise tunde kohaliku graafiku juures kes oli päris kunstnik. Algtõuke kunstiõpingute alustamiseks andis talle onu, kes nägi
KOOLIAEG • Õppetöö toimus vene ja saksa keeles. Ka vahetundidel oli Eesti keele rääkimine keelatud. • Fakultatiivainena oli õppekavas ka prantsuse keel. Kooli lõpuks oli Eduardil kolm keelt praktiliselt suus. • Eduard olevat olnud kooli parim õpilane, eriti tugev matemaatikas, ELUKÄIK • Wiiralt paistis teiste hulgast silma kirgliku huviga joonistamise vastu. • Wiiralt fantaseeris, jäädvustas kaasõpilasi, käis loodust joonistamas. Tema varasemad dateeritud joonistused pärinevad 1914. aastast. Need olid värvilise pliiatsi ja akvarelliga tehtud etüüdid seentest, motiivid Varangult. • 1913-1914 tegi Eduard läbi kooli kõik neli astet. Isa lootis vanemast pojast ametipärijat koolitada, kuid temast polnud teiste kamandajat. ELUKÄIK • I maailmasõja puhkedes asus Eduard elama Tallinna. • 1915. a saadeti Eduard masinakirja õppima, et ehk saab temast kantseleiametnik. • 1915
Poja sünd oli tema isa jaoks väga tähtis sündmus, sest just pojast oli ta kaua unistanud.Kahjuks ei läinud kõik nii nagu isa oli unistanud.Auguste oli jässakas maamehe kehaga ning lühinägelik poiss.Kui ta saadeti õppima Ristiusu Doktriini Vendade kooli, ei läinud tal õppimine mitte sugugi hästi.Teda peeti koguni kooli kõige halvemaks õpilaseks.Varsti ei tahtnud ta üldse enam koolis käia, vaid veetis aega Notre Dame il joonistusi visandades.Kui isa nägi Auguste i joonistamas, ärritas see teda, sest isa lootis, et pojast kasvab nö. korralik mees.Aastal 1849 jättis Auguste kooli pooleli ning ta saadeti Beauvais sse kooli, mille juhatajaks oli ta lell.Ka seal ei edenenud poisil õppimine ning paari aasta pärast jäi ka seal õppimine katki.Samal ajal muutus tung joonistada järjest tugevamaks.Pärast pikki vaidlusi sai ta lõpuks oma isa nõusoleku astumaks Petite-Ecole i, mis valmistas ette kunstnikke, kes tahavad astuda Beaux- Arts i
Wiiralt Koeru saksa erakooli. Esimese maailmasõja puhkedes asus perekond elama Tallinna ja kunstikalduvusega noormees valis edasiõppimiseks Tallinna Kunsttööstuskooli. Andeka õpilasena läis ta kaks klassi ühe aastaga ning viidi üle antiklassi. Kolme aasta jooksul mis ta kunsttööstuskoolis õppis, oli Wiiralti peamiseks õpetajaks Nikolai Triik 1917. ja 1918 aastal käis Wiiarlt kunstitööstuskooli ülesandel Tartus Eesti Rahva Muuseumi kogudes rahvariideid ja etnograafilisi esemeid joonistamas. Ta osales kooli õpilasalbumi ,,Noorus" kujundamisel ja kuulus Eesti Noorte Ühingu ,,Tungal" juhatusse. Wiiralt Tallinna Kunstitööstuskooli ei lõpetanud kuna tuli peale Saksa okupatsioon ja revolutsioon. Vabadussõja puhkedes asus Wiiralt 1918 aasta detsembri algul vabatahtlikuna Tallinna Kooliõpilaste pataljoni. Ta võttis osa Koplis formeeritud õpilaspataljoni õppustest ja määrati soomusrongi nr 2 dessantmeeskonda , Rindel oli noor kunstnik kuni 1919 aasta märtsini, mil
haavamise ja liigse tunnustamise vahel. Ta ei tohi tunda end maailmanabana, kuid mitte ka sellena, kes võib rääkida siis kui kana pissib. Lapsel tuleb lasta ise tegutseda ja hoolitseda selle eest, et ta teaks, kuidas toimub saia valmistamine, puutöö jmt. Lapse elusidemed tehnoloogilises tsivilisatsioonis ,,Lapse aeg möödub suures osas mitmesugustes asutustes, kus käiakse ühe kindla plaanipärase tegevuse pärast: tantsimas, trennis, joonistamas, üldhariduse õppekava kohustusi täitmas." Kool tekitab ebakindlust ja kontrollitunnet, sest kodus mängides ei pidanud keegi valvsat vahti iga liigutuse üle. Mõrased pildid Keskaegsetel lastel polnud lapsepõlve. ,,Moodsa hariduse sündi võib tinglikult ühitada muutusega inimteadvuses, täpsemalt sellega, et inimene hakkas ihivana müüti enesest kui loomingust Jumala näo järgi võtma tõsiselt.
Eesti maakohas: Trolla külas ja Navi külas. Sellest ka minu naljaka kõlaga kunstnikunimi Navitrolla. Maal elades said mulle hästi selgeks kõik maaelu head ja halvad küljed. Igatahes otsustasin juba siis, et ma ei taha maal end lolliks rügada, vaid hakkan parem kunstnikuks. Oli see nüüd õige otsus või mitte aga kuna nii ma otsustasin ning selle ka ellu viisin, siis nüüd ei ole tagantjärgi kahetseda midagi. Lapsena mäletan ennast joonistamas igal vabal hetkel. Minu sõbrad ja sugulased märkasid seda ja soovitasid mul kunstiga tõsisemalt tegelema hakata. Algul tundus see mõte mulle ohtlik. Olin ju ikkagi maapoiss ja kunstnikuks olemine tundus mulle mu unistusest hoolimata midagi ebareaalset ja ulmelist. Kuid sõprade soovitusele tuginedes võtsin südame rindu ja hakkasin võtma joonistamise ja maalimise tunde kohaliku graafiku juures kes oli PÄRIS KUNSTNIK. Algtõuke kunstiõpingute alustamiseks andis mulle onu, kes nägi
kunstitehnikatega, eelkõige keraamikaga, mis paelus teda intensiivselt mitu aastat ning milles jõudis ta tugevalt isikupärase laadini. Seadis sisse enda keraamikaateljee, kus lõi lugematul hulgal taldrikuid, tasse ja vaase. Väga tähtsale kohale tõusis litograafia, milles lõi ta naispeade seeria. 1950.aastatel loodud skulptuurid on inspireeritud laste mänguasjadest. Sõjajärgseid töid: "Sõda" (1952), "Korea veresaun" (1951), "Francoise lillena" (1946), "Jõuluvana" (1953), "Claude joonistamas, Francoise ja Paloma" (1954). Hiline looming 1954-1973. Elu lõpupoole tabas Picassot loomepalang. Ta püüdis kinnitada, et ta võimed pole langenud , töötades üheaegselt mitme teose kallal, maalides päevas kuni viis pilti. Hilisloomingus kujunesid pildiseeriad, milles ta töötles ümber kuulsate eelkäijate maale. Ta lõi variatsioone El Greco, Delacroix',Manet, Courbet' ja Poussini teostele. Picasso töötas
2.3 Bertoldo di Giovanni Ghirlandaio töökoda külastasid Firenze kuulsamad inimesed. Mõned neist olid Lorenzo de' Medici, linna kõige mõjukama mehe kaaskonnast. Peagi kohtus Michelangelo Bertoldo di Giovanniga. Noore mehena oli Beroldo olnud silmapaistva skulptori Donatello õpilane. Nüüd oli ta Lorenzo de' Medici teenistuses ta valmistas kujusid ja medaleid ning hoolitses Lorenzo kunstikogu eest. Paljud Lorenzole kuuluvad skulptuurid olid välja pandud aeda, kus kunstnikud käisid joonistamas ja voolimas. Bertoldo julgustas ka Michelangelot aeda tulema. 1489. aastal lahkus Michelangelo koos oma sõbra Francesco Granacci Ghirlandaio töökojast, ning hakkasid käima skulptuuriaias. Donatello õpetas noori kunstnike raidkunsti tehnilistes küsimustes ja tutvustas neile ühtlasi kodulinna silmapaistvamaid kunstitraditsioone. Antiikskulptuuridega kaunistatud aia innustavas õhkkonnas oli andekatele noortele antud enese harimiseks vabad käed. Seal aias aias sündisid
Navi külas. Sellest on tulnud naljaka kõlaga kunstnikunimi Navitrolla. Maal elades said talle hästi selgeks kõik maaelu head ja halvad küljed. Igatahes otsustas ta juba siis, et ei taha maal end lolliks rügada, vaid hakkab parem kunstnikuks. Sellisele otsusele noorpõlves jõudes hakkaski noor kunstnik enda otsust täide viima, tagantjärgi kahetseda ei talle mitte kui midagi. Lapsena mäletab ta ennast joonistamas igal vabal hetkel. Tema sõbrad ja sugulased märkasid seda ja soovitasid poisil kunstiga tõsisemalt tegelema hakata. Algul tundus see mõte talle ohtlik. Oli ju ikkagi tegu maapoissiga ja kunstnikuks olemine tundus talle, unistusest hoolimata midagi ebareaalset ja ulmelist. Kuid sõprade soovitusele tuginedes võttis südame rindu ja hakkaski võtma joonistamise ja maalimise tunde kohaliku graafiku juures, kes oli päris kunstnik. Algtõuke kunstiõpingute alustamiseks andis talle
annaabi.ee 
