· Arvukus. Eestis pesitseb 15 000 25 000 tuhat paari, Euroopas 1,3 - 2 miljonitpaari. · Iseärasused. Lendab haruharva, enamasti ainult rändamise ajal. Vajab 20 cm kõrgust või kõrgemat heina, et jääda nähtamatuks. Hallpea-rähn e. Hallrähn · Eluviis. Lind püüab ennast varjata ja eriti sageli silma alla ei satu. Linnu leiab üles alles siis, kui ta lendu tõuseb. Kergem on lindu otsida häälitsuste järgi. · Pereelu. Pesa uuristavad linnud ise lehtpuutüvesse, eelistades pehmema puiduga haaba või remmelgat. Pesa vooderdatakse puulaastudega. Pesas 5-10 muna. Haudeaeg 15-17 päeva. Mõlemad vanemad toidavad poegi väljaöögitud toiduga. Pojad annavad pesas valjuhäälselt märku tühjast kõhust, reetes sellega pesa asukohta. · Eluiga. Pikim teadaolev eluiga on 5,5 aastat. · Toidulaud. Meelistoit on sipelgad, kuid sööb ka puidus elutsevaid selgrootuid ning putukaid ja nende vastseid.
Ainus vahe isaslinnu ja emaslinnu värvuse vahel on see, et emaslinnu sulestik on tagasihoidlikum. Linnu pea on pruun, kõht helepruun ja tema tiiva peal on valge triip. Mõlema nokk on musta värvusega, lühike, kooniline ja kõver. Metsvindi võib segi ajada põhjavindiga, kellel on sarnane kehaehitus, kuid erinevalt metsvindist on tal kohati oranzid suled. Joonis 1. Emane metsvint (Ader, 2016) 4 Joonis 2. Isane metsvint (Ader, 2016) 1.2 Toitumine Metsvint on peamiselt taimetoiduline seega sööb ta mitmesuguseid seemneid, kõrsi, taimede pungi, kuid pesitsusajal toitub putukatest näiteks röövikutest, üraskitest, putukavastsetest . Poegi toidab lind putukatega. See tõendab, et vindid on arenenud putuktoidulistest lindudest ja läinud hiljem üle taimetoidule. Kahjurputukate ja umbrohuseemnete hävitajana on metsvint põllumajanduses väga vajalik. T
kõrgusel. Meil pesitseb musträstas kaks korda suve jooksul. Pesas on 36 muna, mida haub emaslind. Haudevältus on 1114 päeva. Pojad kooruvad 35 päeva jooksul. Toidulaud. Toiduks on marjad ja seemned. Harvem ka putukad ja ussid. Arvukus. Eestis pesitseb 150250 tuhat paari, Euroopas 4082 miljonit paari. Kuldnokk Kuldnokk saabub tavaliselt märtsis, harvemini veebruaris. Äraminek algab juuli lõpust ja kestab oktoobrini. Üksikud linnud võivad ka talvituda. Kuldnokk on levinud kogu Euroopas ,Siberi metsa ja stepivööndis kuni Irkutskini, Väike Aasias, KeskIdas, Kaukaasias ja Kesk Aasias (v.a. kõrbealad). Eesti kuldnokad talvituvad peamiselt Hollandis ja Belgias. Kuldnokal on must metalse läikega sulestik, mis seljal ja rinnal üle külvatud väikeste valgete tähnidega. Talvises sulestikus on valged tähnid suuremad ning neid on rohkem, kattes kogu keha ja pea.
sini-musta-valge kirju laik ja sellest ja lehtmetsi. Pesitseb tagapool tiival valge laik. Saba ja reeglina kuuse- tiibade tagaosa on must. Pea piirkond segametsades. on heledam ja noka tüve pikenduseks *Pasknäär on mõlemal pool musta värvi laik. *Põhjatihane Pöialpoiss Porr Värvulised Punarinna laul on vali. Laul algab ja Kogu ülalpool on oliivpruun, laup, Armastab tegutseda lõpeb järsult, kestes videvikus 6–8 põsed, kurgualune ja puguala tiheda alusvõsaga sekundit
ja areng Pesa tunneb ära iseloomuliku vooderduse järgi - kodukakk vooderdab oma pesa räppetompude kuiva puru, puupuru ja eelnevalt seal pesaõõnsuses elanud linnu sulgedega. Täiskurnas on 2...5 muna ja see on täis aprilli alguses. 8Musträhn Dryocopus martius Elupaik ja -viis Suured okasmetsad, männi-segametsad, eelistab hõredaid männikuid, raiesmikke ja põlendikke. Kogu pesitsusjärgse aja elab üksikult. Iseloomulik pesitsuseelne mäng: emane lendab madalasse puutüvele, isane laskub veel allapoole, siis taganevad spiraalis ümber puu paar meetrit kõrgemale ja lendavad teise puu otsa. Sama kordub. Lõpuks lendavad sügavamale metsa pesitsema. Lendavad hästi ja kiiresti, inimese silma alla satuvad teistest rähnidest harvemini. Trummeldab valjult. Toiduotsinguil lõhub kände ja sipelgapesi, koorib kuivanud puid. Ränne On paigalind. Pesitsusjärgselt esinevad laialdased hulguliikumised, mille käigus võivad põhiareaalist tunduvalt lõuna poole liikuda. Toitumine
Öeldakse ka, et hänilane on lihtsalt linavästriku kollane sugulane. (http://bio.edu.ee/loomad/Linnud/MOTFLA2.htm) 1.1. Välisehitus Hänilase rind ja kõht on säravalt kollased, selg kollakas- või pruunikashall. Emaslindudel kõht kahvatum, poegadel helepruun. Noorlindudel rinnal tume vari ja nokaalune valge. Hoosuled tumepruunid, küünra-hoosulgedel laiad valkjad äärised. Lühima sabaga västriklane, mustal sabal külgedel valged triibud. Alamliikidel saab vahet teha suures osas ainult pea järgi. (Peksar, 2014) Lambahänilasel on pea sinakashall, üle silma valge kulmutriip. Põhjahänilase pealagi kiltkivihall, põsk mustjas ja puudub hele kulmutriip. Mustpea-hänilase pealagi on hänilase alamliikidest kõige tumedam. (Peksar, 2014) Hänilase keskmine suurus on 17 cm, kaal 18 grammi ning tiibade siruulatus 25 cm. Nagu kõigile västrikele, on talle omane sage saba üles ja alla vibutamine. Vibutab saba siiski teistest
Händkakk Sandra Roosme 5a Händkakk Händkakk on rongasuurune ent rongast tunduvalt massiivsema tugeva kehaga turjakas kakuline. Tema värvuses domineerib helehall, millel on harvad pruunid pikitriibud. Händkaku nägu on nagu hall täidetud kummuli kaheksa, mille rõngaste seest suured mustad silmad vastu vaatavad. Nokk on tal kollane. Kaku keha eespool on hele, selle on suurte helehallide alade vahel üksikud pruunid triibud. Seljal vastupidiselt domineerib pruun. Pea on helepruun, kuna seal on valget ja pruuni ühtlaselt. Kaku "jalad" ehk jooksmeosa on valged, küüned mustad. Händkaku tiivad on 32-38 cm pikad ning ta kaalub ligi 480-1000 g. Tavaliselt on emaslind suurem kui isane. Kakule nime andev händ on kuni kehapikkune ja altpoolt heledam, pealtpoolt tumedam. Händkakk elab niisketes kuusikutes ja kuuse-segametsades. Tema pesitsusterritoorium on sellise linnu kohta küllaltki suur, mis tuleneb
...........................................................................8 4.3 Šimpans.............................................................................................................................9 5 MAOD....................................................................................................................................11 5.1 Anakonda.........................................................................................................................11 6 LINNUD................................................................................................................................12 6.1 Koolibri...........................................................................................................................12 Leviala..................................................................................................................................12 Välimus.........................................................................
Paarumissüsteemide tüübid Sugulisel sigimisel peavad eri soost isendid järglaste soetamiseks koopereeruma ja omavahel paaruma. Seda, mil viisil, kui püsivalt ja kui mitme partneriga loomad sigimiseks koopereeruvad, iseloomustab antud liigil või populatsioonis kasutuses olev paarumissüsteem. Paarumissüsteeme on looduses väga mitmesuguseid ja kogu pilt on üsna kirju. Laias laastus võib selles mitmekesisuses eristada järgmisi põhitüüpe: · · monogaamia (ainuabielu), kus üks isane ja üks emane moodustavad paari kas üheks (ajutine monogaamia) või mitmeks sigimiskorraks (püsiv monogaamia). Monogaamsed on näiteks enamik linde; · · polügaamia (mitmikabielu), kus isendil on rohkem kui üks sigimispartner. Polügaamia jaguneb omakorda alatüüpideks: o o polügüünia (mitmenaisepidamine), kus üks isane paarub mitme emasega, igal emasel aga on vaid üks isane sigimispartner. Polügüünia puhul eristatakse
Nende seisukohast on kõik isased erinevad ja kuna iga emane tahab ainult kõige paremat saadaval olevat isendit oma järglastele isaks, siis võtab ta enesele aega, et vaadata, mida pakutav ka väärt on. Seepärast võib ka öelda, et emased lähevad seksi ostma ja isased peavad klientide peibutamiseks ennast pakkuma nagu elavad reklaamtahvlid (Sparks, 200). Mõnikord määrab loomade ümbruskond või elulaad need vahendid, mida isased enda üleskiitmiseks kasutavad. Näiteks linnud, kes elavad tiheda taimkattega paikades (roostikus, metsas jne) või kes on pimedas aktiivsed, kasutavad häälitsusi: hüübid tuututavad nagu udupasunid, roolinnud lasevad järjepanu voolata pikki, kaunikõlaliste stroofide jadasid, kakud huikavad ja öösorrid nurruvad katkematult. Need, kes pakuvad ennast avatud lagendikel, kus on võimalik hõlbsasti kaugele näha, annavad endast sageli märku silmatorkava sulestiku abil.
Siidisaba Siidisaba ehk viristajat on kõige kergem ära tunda tema sulestiku, siidise läike ning iseloomuliku tutikese järgi pealael. Siidisaba pesitseb Põhja-Euroopa, Aasia, Kanada ja Alaska okaspuumetsades. Tema levila põhjapiir ulatub kuni puude kasvu piirini. Kevadel lahkuvad need linnud parvedena oma pesitsuskohtadest ning lendavad lõunapoolsetesse aedadesse, parkidesse ja põõsastega kaetud aladele, kust nad otsivad mitmesuguseid marju. Sel ajal pole siidisaba nii suurel määral okaspuumetsaga seotud, ning kuigi toitu hangib ta põõsastaimedelt, peatub ta alati ka tihedate metsade ligiduses. Kui siidisabade parv oma rännuteekonnal erakordsele toiduallikale peale satub, peatuvad nad selles kohas niikaua, kuni kõik saab nahka pandud. Talvel läbib parv
ARUSISALIK. Kõige laiemalt levinud liik. Pealt triipudega, lisaks üle keha väikesed tumedad täpid. Isane alt oranzikas, emane valkjas, kollakas, rohekas. Eelistab niiskemaid alasid. Ise urge ei tee. Ohu korral päästavad sageli vees, jooksnud mõne aja mööda põhja, kaevuvad mutta või põhjas lebavate lehtede alla. Putukaid püüdes liiguvad ka puudel, kuni 2m. POEGIVAD, 8..12 poega.Vanemad ei hoolitse. Kuivemas ja pehmemas kliimas sigivad munedes! KIVISISALIK. Noor pealt pruunikas, kolm heledat kitsast, mustaga ääristatud triipu, kere külgedel 1 rida valgeid silmalaike
paigustada. Kakuliste nägu on sellise kujuga, et koondab saabuvad helilained koljus asuvatesse kõrvaavaustesse. Kakulistel asetsevad kõrvad tavaliselt sümmeetriliselt, tänu millele suudavad need linnud ülitäpselt lokaliseerida iga heliallika. Nende suured silmad vaatavad vaid otse enda ette (üldiselt paiknevad lindudel silmad pea külgedel). Kakk ei saa küll silmi pöörata, kuid tal on väga liikuv kael ja ta saab pead pöörates vaadata otse seljataha, 180o. Öine rünnak
lahkuvad isased suvel, emased lahkuvad novembris, jääga, talvituvad merel. Väiksearvuline eestis. Jahiliikide nimistus. Lauk 700-900g Siru 70-80cm. Nõgimust, nokk ja laup on valge. Punane silm, kolmas neljas elukuu saavad mustaks. Segamini ajada Taidaga. Saabuvad märtsilõpul, pesas on 5-12 muna, haudumine 22 päeva, lahkuvad kohe pesast, lennuvõimestuvad juuli teisel poolel. Selgrootud ja veetaimed, sukeldub kuni 7M sügavusele. Jahiliik. Sinikaelpart 900-1,3 kg Tiibade siru 90cm. Isane rohekas sinakas , pugu pähkel, nokk kollane. Emased pruunitähnilised. Talvituvad Eestis. Pesitsevad mageveekogude ääres. Vähem saartel, sagedased inimasulates, poegi alla 10, loomne kui taimne toit. Arvukalt levinud, kuulub jahiliikide nimistusse. Mustviires Väike tume tiirlane, tuhkall-must. 62g, siru 61 cm. Segi ajada valgetiib viirega. Pesitseb taimerikkal veekogul, merel ja sisemaal, madalas mees mätastel. Ujuvatel veetaimede hunnuikutel. Kuni 3 poega, kohe iseseisvad
Must nokk (emastel alanokk punase tüvikuosaga, noortel valkja tipuga) on silmatorkavalt pikk, linnu kogupikkusest üle viiendiku, ja ebaproportsionaalselt tugev. Tipu poole tumenev, ülalt sinine, alt pruun saba tundub aga kummaliselt lühike. Lühikesevõitu jalad on korallpunased, noortel mustad. Jäälinnu mass on 3446 g, tiiva pikkus 7,68,1 cm, siruulatus 2729 cm. Sooline dimorfism peaaegu puudub ainsa erinevuse leiame vaid noka värvuses. Jäälinnu kehaehituses ilmneb mitmeid kohastumuslikke jooni. Nii on ta keel väga väike, lausa taandarenenud: et mitte takistada kala haaramist ja nokas hoidmist. Varvastest on kolm eesmist algusosas märgatavalt kokku kasvanud. Morfoloogid nimetavad sellist jäset istujalaks; jäälind kühveldab jalgade abil pesaurust liiva ja muud kobestatud pinnast välja. Siniraaliste seltsi jäälindlaste sugukonda (Halcyonidae s. Alcedinidae) kuulub 8486 liiki.
Kokku teatakse umbes 130 liiki kakulisi. Miks röövlindude ja ka teiste lindude arvukus Eestis väheneb? Mida saab inimene lindude heaolu saavutamiseks parandada? Millised näevad välja röövlinnu nokk ja jalad? Kõige enam ohustatud lindudeks ongi just röövlinnud, kuna enamus liike on väljasuremisohus. Seetõttu tuleb röövlinde kaitsta. Kuid kuidas seda teha ja mis mõjutab lindude elu ja arvukust? ~3~ Röövlinnud Röövtoidulised linnud toituvad lindudest või teistest loomadest. Neil on tugev kehaehitus ja hästi arenenud meeleelundid. Saagi haaramiseks ja kinnihoidmiseks on nende varvastel pikad ja kõverad küünised. Röövlindude nokk, millega ta saaki tükeldab, on terav ja kõveraotsaline. Väiksema saagi neelavad nad tervelt, suurema rebivad nad enne aga tükkideks. Seedimatud osad (nt. suled, luud) kogunevad pugusse ja oksendatakse välja räppetompudena. Ka merelinnud on röövlinnud, aga nad toituvad kaladest.
............................................................................................2 2 SISSEJUHATUS Kui minu käest küsida, missugune loom ma sooviks olla, vastaksin tavaliselt pikalt mõtlemata: lind. Küllap on see nii sellepärast, et lennuvõime annab mingi erilise vabaduse ja jõu tunde, mida meil lennuvõimetuina pole. Lindude puhul on tegu uue arengutasandiga, sest nad on püsisoojased ehk soojaverelised loomad. Viimased evolutsioonialased uurimistööd on näidanud, et linnud kujutavad endast tänapäevani ulatuvat dinosauruste haru. Linnud on tugevasti spetsialiseerunud loomad, kelle luustik on oluliselt muutunud: soomused on asendunud sulgedega ja esijäsemetest on saanud tiivad. Tõenäoliselt soodustas looduslik valik ka nende isendite eelistamise, kellel oli kujunenud aju ja sensoorsed organid. Enamasti on nad varustatud ajuga, neil on hästi arenenud meeleelundid koos muust närvisüsteemist eristunud ajuga selgmise närvi esiotsas.
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
