Jalgratas
Jalgratas leiutati 1790. aastal, see on 224
aastat tagasi. Selle kõige lihtsama variandi leiutas prantsuse leidur Comte de Sivrac.
Alguses oli jalgratas väga võõras asi ja
see tekitas inimestes isegi hirmu. Näiteks Venemaa ühes külakeses pidasid talupojad jalgrattal sõitvat meest kuradiks,
sest külarahva arvates ei saanud inimene sarnaselt püsida ja
pealegi veel nii kiiresti edasi liikuda .
Räägitakse, et ühel õhtul läksid küla
julgemad mehed lõpuks külatänavale. Nad kandsid teele palke, risu
ja kive. Siis jäid nad kaikad peos vanakuradit ootama. Peagi
kostiski hirmus ragin ja mütsatus. Mehed kargasid kaigastega keset
teed lamavale kuradile kallale. Siis aga selgus, et see polnudki kurat. See oli hoopis kreisiülema üliõpilasest poeg, kes oli
tulnud suveks maale. Ta oli linnast jalgratta kaasa toonud ja käis
nüüd igal õhtul külateel sõitmas.
Esmene jalgratas jõudis Eestisse 1850.
aastal. Esialgu kasutasid seda muidugi rikkad inimesed. See oli uus
lamavale kuradile kallale. Äkki karjatas kohale saabunud külavanem: „Jumal andesta, see on ju meie kreisiülema poeg Arkadi Aleksandrovitš!“. Peagi selguski, et kreisiülema üliõpilasest poeg, kes suvel maal viibis, oli toonud linnast kaasa jalgratta ning käis sellega igal õhtul külateel sõitmas. Külamehed, kes polnud jalgratast varem näinud pidasid teda aga kuradiks, purustasid ratta ja peksid õnnetu noormehegi poolsurnuks. Joonista, missugune võiks jalgratas välja näha 50-aasta pärast. Lisa juurde ka jalgratta lühikirjeldus. …………………………………………………………………………………………………………………… …………………………………………………………………………………………………………………… ……………………………………………………………………………………………………………………
Vaatamisväärsuste legendid Legendid: Läänemaa tähtsamate vaatamisväärtuste hulka kuuluvad kindlasti keskajast säilinud kirikud. Nende täpse ehitusaja kohta andmed puuduvad, kuid on teada, et juba 13. sajandi lõpus valmisid kirikud Ridalas, LääneNigulas ja Kullamaal. Maakirikutest on keskajast veel Kirbla, Martna, Noarootsi, Vormsi ning Hanila ja Karuse kirikud. Enne 14. sajandi keskpaika olid Läänemaal püstitatud kõik tähtsamad kihelkonnakirikud. Ehitustegevust soodustas hästitöödeldava kohaliku ehitusmaterjali -- dolomiidi -- olemasolu. Kõik vanimad kirikud on gooti stiilis, ühelöövilised ja algselt ilma tornita. Ühelööviline tornita kirikuhoone vastas tookordses kirikuelus laialt mõju omanud tsistertslaste ja dominiiklaste ehituskunstilistele nõudmistele. Keskaegsed kirikud on suhteliselt väikesed, kuid nende kunstiline mõju väljendub hästivalitud proportsioonides, ruumipildi lihtsas ülevaatlikus
See e-raamat on skaneeritud ja koostatud Tartu Linnaraamatukogus Tartu, 2011 I See oli läinud aastasaja kolmanda veerandi lõpul. Päike lähenes silmapiirile, seistes sedavõrd madalas, et enam ei ulatunud valgustama ei mäkke ronivat hobust, kes puutelgedega vankrit vedas, ei vankril istuvat noort naist ega ka ligi kolmekümnelist meest, kes kõndis vankri kõrval. Varsti jõudsid teelised mäerinnakul nii kõrgele, et päikeses helendama lõid mehe nägu – laiavõitu, tugevate lõuapäradega, terassilmadega, lühikese, kuid tiheda musta habemega –, naise nukrad silmad, look ja hobuse kikkis kõrvadega pea. «Seal ta ongi, see Vargamäe,» lausus mees ja näitas käega üle soo järgmise väljamäe poole, kus lömitas rühm madalaid hooneid. «Meie hooned paistavad, teiste omad seisavad mäe taga orus, sellest siis rahva suus Mäe ja Oru, mõisakirjas aga Eespere ja Tagapere. Paremat kätt s
Tasuja JUTUSTUS EESTIMAA VANAST AJAST I Aastasadade kuristik haigutab meie ja selle aja vahel, milles siin räägitavad juhtumused on sündinud. Selle pika aja sees on meie maal, niisama kui mujalgi maailmas, palju vanu asju igaviku rüppe vajunud, kust neid ühegi muinasaegade tagasisoovija õhkamine enam välja ei meelita; uusi olusid, kuigi mitte kõigiti paremaid, on lugemata arvul tekkinud. Üldse on maailma muutlik nägu nooremaks, lahkemaks läinud; kuuesaja aasta eest oli ta, meie ajaga võrreldes, vana ja mõru. Iseäranis meie maal. Luba, lugeja, et ma sulle seda tagasitõukavat nägu paari kerge kriipsuga mõtte ette maalin. On pildil valitsev põhivärv, siis on kergem pildi kujudele karva ja seisuviisi anda. Kolmeteistkümnenda aastasaja hakatusel sattus eestlane isevärki naabrite keskele. Öeldakse, et naabritega üldse olevat raske rahus ja sõpruses elada. Aga eestlase tolleaegsed naabrid olid koguni hullud, üks hullem kui teine. Nad riisusid ta, vaese patuse pagana,
A.MÄLK ’’HEA SADAM’’ Tegelased: Juuljus – minategelane, noor ja tark poiss. Luisi – Juuljuse õde. Taavi – viinalembeline, tark ja igati positiivne vanamees. Liisu – Taavi naine, kes tahab, et maailm tiirleks tema ümber. Aadi – Liisu ja Taavi poeg, kes oli memmekas. Kristiine – Taavi kunagine armastus, nüüd aga Jaaguõue perenaine. Sessi – Kristiine tütar, kelle tegelik isa oli Taavi. Jaaguõue Prits – meremees. Isa – Juuljuse ja Luisi isa, kelle Juuljus leidis Tallinnast. Orge Heino – Taavi naaber, Juuljuse klassivend. Sergei – väikese laeva kapten, millega Juulijus käis merel. Tegevuskoht: Põhiline tegevus toimub Saaremaal asuvas külas, rannavabadiku-paadimeistri majas. Kokkuvõte: Vallakantseleis jagati inimestele lapsi, kellel enam vanemaid polnud, nendele, kellel oli võimalus neile tööd ja elukohta pakkuda. Julli ja Luisi ema oli surnud ning isa oli kadunud ja nemad ei teadnud isast midagi. Luisi oli saanud endale juba „võtja“, kuid J
Tom Sawyeri seiklused EESSÕNA Suurem osa siin raamatus kirjapandud seiklustest on tõesti juhtunud; mõned nendest on mu enda elamused, teised poiste omad, kes olid mu koolivennad. Huck Finn on võetud elust; Tom Sawyer samuti, kuid mitte üksikisiku järgi; ta on kombinatsioon kolme poisi karakteristikast, keda ma tundsin, ja kuulub seepärast arhitektuuri segastiili. Ebausk, mida siin on puudutatud, valitses läänes üldiselt laste ja orjade hulgas selle loo ajajärgul, see tähendab, kolmkümmend või nelikümmend aastat tagasi. Kuigi mu raamat on mõeldud peamiselt poiste ja tüdrukute meelelahutuseks, loodan, et seda ei lükka tagasi ka mehed ja naised, sest minu plaani kuulus püüda täisealistele meeldivalt meelde tuletada, mis nad olid kord ise, kuidas nad tundsid, mõtlesid ja rääkisid ja missugustest kummalistest ettevõtetest nad mõnikord osa võtsid. 1. P E A T Ü K K «Tom!» Ei mingit vastust. «Tom!» Mingit, vastust. «Huvitav, kus see poiss peaks olema. Kuule, To
I. Esimest korda elus Indrek tundis end tõesti üksikuna, mahajäetuna ja nagu maailmast eraldatuna, niipea kui vagunirattad hakkasid põrisema, tagudes mingisugust tundmatut takti. Kogu minevik tõmbus millegi pärast Vargamäele kägarasse kokku ja muutus nagu unenäoks, muinasjutuks, peaaegu olematuks. Mis olnud, tundus kõik tähtsusetuna; mis tulemas, nii tähtsana ja suurena, et tal puudus alles peaaegu igasugune sisu. Ta oli endalegi võõras selles võõras ümbruses. Võhivõõrad inimesed kiilusid ta vaguninurka. Ainuke lohutus, et võis aknast välja vahtida, kus vilksatasid mööda valgete kannudega traate kandvad postid lagedal või poolraagus põõsaste vahel, niidud aedadest piiratud heinakuhjadega, metsad, sood, rabad, viljarõukudega tipitud põllud. Siin-seal kirju kari, tule ääres seisev karjapoiss ja koer, kes sibas põriseva rongiga kaasa, kadudes mahalangevasse vedurisuitsu. Aga need tuttavadki asjad jätsid külmaks ja ei äratanud huvi. Valitses mingisugune h
1 VICTOR HUGO_JUMALAEMA KIRIK PARIISIS ROMAAN Tõlkinud Johannes Semper KIRJASTUS ,,EESTI RAAMAT" TALLINN 1971 T (Prantsuse) H82 Originaali tiitel: Victor Hugo Notre-Dame de Paris Paris, Nelson, i. a. Kunstiliselt kujundanud Jüri Palm Mõni aasta tagasi leidis selle raamatu autor Jumalaema kirikus käies või õigemini seal uurivalt otsides ühe torni hämarast kurust seina sisse kraabitud sõna . ' ANAT KH Need vanadusest tuhmunud, üsna sügavale kivisse kraabitud suured kreeka tähed, mis oma vormi ja asendi poolest meenutasid kuidagi gooti kirja, viidates sellele, et neid võis sinna kirjutanud olla mõne keskaja inimese käsi, kõigepealt aga neisse kätketud sünge ja saatuslik mõte, jätsid autorisse sügava mulje. Ta küsis eneselt ja katsus mõista, milline vaevatud hing see pidi küll olema, kes siit maailmast ei tahtnud lahkuda ilma seda kuriteo või õnnetuse märki vana kiriku seinale jätmata. Hiljem on seda seina (ei mäleta küll täpselt, millist just) üle värvitud
Kõik kommentaarid