Jalgpalli ja Inglismaa liiga algus (0)

Jalgpalli ja Inglismaa liiga algus.
19. sajandi alguseks oli kunagine võlumäng raskete aegade  survel  unehõlma 
suikunud. Vaid Inglismaa üksikutes keskustes Etoni, Harrow , Rugby parimates 
koolides  – miilas veel tuha all spordituld. Neis lõi  leek  taas lõkkele ja 
domineerivaks sai jalgpall. Nimetatud koolide harrastus levis. Ent igal keskusel 
olid oma mängureeglid. 19. sajandi keskpaiku asutasid  mainitud  koolide 
vilistlased hulgaliselt klubisid ja ringe. Kitsaskohti põhjustas kosstöö 
puudumine. Järgiti koolis õpitut. Peagi leiti, et on tarvis klubide vahel side luua 
ning võistlus määrusi ühtlustada. Lõpuks jõuti mälestusväärse päevani 
kaasaegse jalgpalli sünnipäevani. 26.oktoober 1863. Sel päeval kogunes grupp 
härrasid ’ Freeman ’s Taverni’ restorani Londonis. Nad esindasid suuremaid 
klubisid, tulid kokku esimeseks kongressiks, et ühtlustada võistlusmäärusi ning 
luua liit ühtse tegevuse paremaks korraldamiseks. Juba enne koosolekut 
eksisteeris kaks mängureelglite varjanti. Professor  J. C. Thring Uppinghamist oli 
avatud trükis 10 reeglit. 1848. a. olid kirja pandud teised üksikasjalikumad 
määrused, -  Cambridge ’i jalgpalli reeglid. Nende  arutamine  tekitas kaks leeri. 
Cambridge’i variandis palli kandmist ei mainitud, mäng oli rajatud triblamise 
põhimõttele, millele baseerub ka kaasaegne jalgpall. Ent mõned esindajad 
peamiselt tuntud Blackheath ’i klubi, jäid kindlaks, et palli tohib kinni hoida, 
temalt pall ära kiskuda. See grupp ei pooldanud Cambridge’i reegleid, 
Blackheath’i fraktsioon jäi vähemusse. Asutatiliit The  English  Football 
Association  (FA). Jalgpall lõhenes kaheks: nn. liidujalgpalliks ja Rugby kooli 
traditsioonidel baseeruvaks mänguks, mida pooldas Blackheath’i klubi. Teine 
fraktsioon i taganud oma seisukohtadelt ja asutas 1871. aastal The Rugby 
Unioni. Kõrvalpõikena olgu märgitud et Rugby on väike linnake sadakond miili 
Londonist  loode. 19sajandi algul mängiti seal hoogsalt jalgpalli. Ühe mängu ajal 
haaras üliõpilane William  Webb  Ellis palli kaenlasse ja jooksis vastaspoole 
värava suunas. Tänäpäeval meenutab seda tegu, ragby-jalgpalli sündi, 
mälestuskivi, mis kannabjärgmist epigraafi : See kivi tähistab Wiliam  Webb 
Ellise tegu, kes omaaegseid jalgpallireegleid uljalt  igroneerides võttis palli kätte 
ja sööstis edasi,  luues  rugby erilise iseloomustava joone.  Niisiis , 1863. aasta 
lõpul kehtestati esimesed FA mängureeglid. Autoriks tuleks pidada Cambridge’i 
ülikooli jalgpallipioneere, kes seda mängu piiritult armastasid ning püüdsid luua 
koostööd klubide vahel. Nemad etendasid ka tähtsat osa mängust keskaegse 
metsikuse kõrvaldamisel, tõelise fair play saavutamisel. Muidugi ei kulgenud 
ühtsete reeglite sissevimine valudeta. Kõiki nüansse ei suudetud hoobilt 
fikseerida, mis andiski võimalusi erinevaks tõlgendamiseks. Ent unifitseeritud 
mängureeglid võimaldasid võistlussudemeteloomist. Tuleb veel märkida, et FA-
sse  liitusid esialgu Londoni ja selle ümbruskonna klubid. Perifeerias olid omad 
assotsiatsioonid, kes mängisid oma reglite järgi, kuna nad Fa-ga ühinesid. 
Näiteks Sheffieldi assotsiatsioonil oli teistest erinev suluseisu fikseerimine, 
erinev värava kõrgus ja kohtuniku tegevus. Sellest hoolimata esitas Sheffield 
väljakutse FA-de esimeseks matšiks. Esimene esindusvaheline võistlus peeti 
Londonis aastal 1866. Võitis FA. Meeskonnad  kohtusid siitpeale igal aastal 
väljakuperemehe võistusreegleid aluseks võttes. 1870. aastal liitusid Sheffieldi 
klubi FA-ga.
Esimene ametlik  esinduste  matš London – Sheffield äratas Inglismaal suurt 
huvi. Peagi sõlmiti mitmete linnade vahel võistlussidemed. Jalgpall veeres 
Londonist üha kaugemale – Šotimaale, Walesi orgudesse, üle Iiri mere. 1870. 
aastal peeti juba Inglise – Šoti mitteametlikke klubivõistlusi. Esimene ametlik 
rahvusvaheline kohtumine  toimus aga 30. novembril 1872 Glasgow ’s 4000 
pealtvaataja ees. See kohtumine lõppes 0:0 seisuga. Üsna raske on tänapäeval 
ette kujutada, et kohtunikul vilet polnud, väljakut polnud märgistatud, 
väravavaht tohtis kätte palli võtta oma väljaku poolel. Mängiti 6+2+2+1 
süsteemil, mis võeti Šotlastelt üle. Enne seda oli ühel meeskonnal 8 mängjat. 
Varsti tuli peale karikavõistulse idee, mis levis kiiresti ja klubid kiitsid selle 
heaks. 1871/72 pandi  karikas  mängu ning 15 klubimeeskonda võttis sellest osa. 
Sellest ajast peale toimub igal aastal inglismaa karikas. 
 
Materjal saadud raamatust ’Jalgpall, minevikust tänapäevani’