Jalgpall (1)

Jalgpalli ajalugu
Tänapäevase jalgpallireeglite eest võlgneme tänu 19. sajandi keskpaiga Inglismaa koolides ja ülikoolides õppinud noormeestele. Nemad mõtlesid välja reeglid, mis andsid kahele meeskonnale võimaluse võistelda võrdsetel alustel.
Kui satuksime praegu aastasse 1860, võidakse meile ehk andeks anda, kui me arvame, et grupp põllul suurt porist eset jahtivaid noormehi mängib ragbit (ameerika jalgpalli) mitte soccerit (inglise ehk euroopa jalgpalli). Kui mängija palli kätte sai, tohtis ta sellega joosta , kuni komistas ja kukkus või kuni keegi ta valusa jalahoobiga pikali paiskas. Kui pall lebas maapinnal, rüselesid mõlema meeskonna mängijad palli ümber ja püüdsid seda liigutada. Üks tollane mängija on tunnistanud, et "sageli mängiti toorelt ". Võite ise ette kujutada, missugused kired sellises mängus möllasid. Ühe teise kirjelduse kohaselt olid aga mängijad "kamp ohutuid hulle, kes lõbustasid end üksteisele vastu sääri tagumisega, kuid publikule suuremat kahju ei tekitatud".
Mängureegleid hakati üldiseks järgimiseks kirja panema tollases poeglaste internaatkoolides. Muidugi oli igal koolil oma ettekujutus mänguväljaku mõõtmetest, palli suurusest ja kujust , samuti sellest, kui palju tohiks palli käega puutuda ja kas sääreluude materdamist lubada või mitte. Iga jalgpalliklubi võttis omaks talle kõige sobivamad reeglid. Kõige esimene klubi (mitte kool ega ülikool) oli Sheffieldi klubi, mis moodustati 1857. aastal. Klubi liikmed võtsid vastu 11 reeglist koosneva määrustiku. Arvatavasti pärinesid need reeglid tollastes koolides ja Cambridge 'i ülikoolis kasutusel olnuist. Kätega tõukamine oli lubatud, aga jalaga säärte pihta löömine ja jala taha panemine aga mitte. Ka pall käes jooksmine oli keelatud. Kui pall ei olnud maad puudutanud, tohtis seda kätega kinni püüda ning sellele pidi järgnema vabalöök. Palli võis ka käega edasi lükata. Mingeid suluseisu reegleid polnud ja vastasmeeskonna väljakupoolele pandi alalised "läbimurdjad". Meeskonna suurus polnud piiratud, mängiti parasjagu käepärast oleva palliga , mille suurus ega kuju polnud oluline. Väljakukohtunikke polnud tarvis, kuna kõik vaidlused lahendati võistkondade kaptenite vahel.
Mängu ajalugu jälgides leiame neli määrustikku, mis tänapäevea jalgpallile algpanuse on andnud. Need on Cambridge'i (1848), Sheffieldi (1857), Uppingami ( 1862 ) ja 1863. aastal loodud Jalgpalliassotsiatsiooni (F.A.) reeglid (1863). Oluline on teada, et need määrustikud ei tõrjunud üksteist eemale, sest iga klubi võis ise otsustada, millist määrustikku kasutada.
Jalgpalli ülemaailmsele levikule pani viimaks aluse Sheffieldi ja Jalgpalliassotsiatsiooni määrustike ühtesulandumine. Ametlikult vormistati see 1882. aastal, kui loodi Rahvusvaheline Komitee. Algul olid selles esindatud üksnes Suurbritannia jalgpalliassotsiatsioonid, 1913. aastal kaasati ka FIFA esindajad.
Sõna soccer loomise eest tuleb tänada 1880. aastate tudengeid. Oxfordi hästikasvatatud üliõpilastel oli kombeks sõnu lühendada ja lisades lõppu liide er. Küsimusele, kas tahate mängida ruggerit (s.t. ragbi reeglite järgi), vastas üks tudeng:"ei, soccerit", mis oli lühend sõnast association ja tähendas Londonis asuva Jalgpalliassotsiatsiooni reegleid. Kasutati ka sõna footer, aga see võis mõlemale määrustikule viidata.
Tollastel mängijatel polnud kohtunikku tarvis. Härrasmeeste mõõduvõtus lahendasid mistahes vaidluse kaks kaptenit. Loomulikult ei saanud see idüll kestma jääda, eriti siis, kui 1872. aastal võisteldi F.A. karika pärast.
Tolleks ajaks oli välja kujunenud, et iga meeskond nimetab oma kohtuniku. Nood kaks härrasmeest lippasid piki väljakuäärt ja hoidsid mängul silma peal. Mängu sekkuda nad ei tohtinud, kuid täpselt nii, nagu tänapäeva kriketimängus, võis nende poole pöörduda kaebusega. 1873. aastal anti kohtunikele õigus määrata vabalöök palli käega puudutamise eest, 1874 . aastal muude rikkumiste eest. Alates 1874. aastast tohtis kohtunik mängija väljakult ära saata "reeglite järjepideva rikkumise eest".
Pole mingi ime, et vahel ei suutnud kaks kohtunikku ühisele otsusele jõuda ja nii tekkis vajadus erapooletu vaatleja järele. Esimest korda mainitakse vahekohtunikku 1880. aastal. Refree nimetati kahe klubi vastastikusel kokkuleppel ja talt nõuti, et ta " jäädvustaks mängu" ja võtaks aega. Tal oli õigus kohtunikega konsulteerimata hoiatada mängijaid, kes käitusid ebahärrasmehelikult. Kui mängija oma üleastumisi jätkas või vägivaldselt, võis vahekohtunik ta platsilt eemaldada ja tema kohta ettekande esitada. Vahekohtuniku volitusi suurendati hooajal 1889/90, mil tal lubati määrata vabalöök ebaausa mängu eest ilma kaebust ootamata. Ilmselt läks alles nüüd kohtunikul ka vilet vaja. Alles hooajal 1891/92 anti vahekohtunikule tänapäevased õigused ja ta lubati platsile. Väljaku ääres silganud meestele jäi sellest ajast peale piiri- ehk abikohtuniku roll.
Esimene jalgpall oli täispuhutud seapõiest, mis otsast nagu otsast nagu õhupall kinni oli seotud. Kingsepad tegid nahast põiekujulise koti. See ploomikujuline pall oli ümaram, kui tänapäevane ragbipall, kuid kaugeltki mitte kerakujuline.
1860. aastal leiutati kummipõis ja pump selle pumpamiseks . Nüüd sai võimalikuks ümmarguse palli valmistamise. Varastes reeglites polnud sõnagi juttu , kui suur peab pall olema. Tänapäeva standarditega võrreldes olid mõned tollased "külavuti pallid " lausa hiigelsuured. Esimest korda määratleti palli 1880. aasta märtsis mängus Londoni jalgpalli- assotsiatsiooni ja Sheffieldi assotsatsiooni vahel. Siis teatati, et tuleb kasutada "Lillywhite'i palli nr 5". Hiljem soovitas Harrow Chequers'i klubi, et F.A. karikasarjas võiks kasutada kindla suurusega palli. Kokkuleppel otsustati "Lillywhite'i palli nr 5" kasuks Pärast mõõtmist sai seaduseks, et palli keskmine ümbermõõt võib olla 27 ja 28 tolli vahel. Aastast 1883 kehtestati see reegel kõikidel mängudel. Mandri-Euroopas kasutati veel selle sajandi 40datel aastatel nr 4 palli. 1947. aastal Lissabonis peetud Inglismaa ja Portugali maavõistlusel võõrustajate pakutud väiksem pall inglased segadusse. Külalistel õnnestus kohtunikku veenda, et õige on kasutada nr 5 palli, aga pärast seda, kui Tommy Lawton skoori avas, avastasid mängijad, et nr 4 oli taas mängu sokutatud. Inglismaa võitis selle mängu 10:0.
1930. aastal ei suutnud MMi finaalmängus Uruguai ja Argentiina palli suuruses kokku leppida ja kummalgi poolajal mängiti eri suuruse palliga.
Vajadus suluseisu fikseerida tekkis juba jalgpalli algusaegadel. Mängija oli "valel poolel" siis, palli ja vastaste väravavahi vahel. Sheffieldi assotsiatsioonile ei läinud see asi aga korda. Neil ei olnud suluseisu määratlemiseks mingit reeglit ja "läbilööjateks" nimetatud paigutati alaliselt vastase värava lähetusse.
Need mehed, kes kes 19. saj. keskel mängureeglid koostasid, olid innustunud mõttest hoida mängijad "palli taga". See ei võimaldanud pikka söötu ette, vastase värava poole tuli liikuda palliga triblades või selle ümber rüseledes. Et mäng hästi sujuks, oli hädavajalik ka palli ette söötmise võimalus. Koos sellega tekkis vajadus ka ofsaidi reegli järele.
Jalgpalli arenedes sai ofsaidi reegel 1860. 1870. aastatel klubide vahel suurimaks tüliõunaks. Sheffield vabanes oma "läbilööjatest", muutes oma reegleid selliselt , et vastase värava ja edurivi meeste vahel pidi olema üks kaitses oleva poole mängija, F.A. nõudis aga Cambridge'i eeskujul kolme vastast. Viimaks ühtlustas ka Sheffield oma määrused F.A. omadega ning kuni 1925. aastani jäi kehtima kolme mehe reegel.
Algul ei olnud palliväljal mingit märgistust. Kõigis algusaja reeglites räägitakse vaid lipupostidest, millega väljaku piire märgistati. Olid küll reeglid selle kohta, kuidas palli mängu tagasi visata või lüüa, nii et julge kohtunik võis öelda, et pall on "väljas", kui mõni mängija seda taotles. Kuna jalgpalli mängiti kriketiväljakul või avalikus pargis, poleks väljakupiiride murulemärkimine kuigi kerge olnud.
Kui klubi sai oma väljaku, oli piiride mahamärkimine juba lihtsam, sest polnud vala karta teiste väljakukasutajate viha.
Lahtilöögiks oli tarvis märkida väljaku keskkoht. Reegel, et mängijad pidid olema lahtilöögi kohast 10 jardi kaugusel, tingis selle, et keskpunkti ümber tõmmati 10 jardi raadiusega ring. Võib oletada, et väljaku neli piirjoont märgiti maha värviga.
1887. aastal andis F.A. komitee välja juhised kohtunikele ja vahekohtunikele. Neis märgiti, et vaja oleks üle väljaku jooksvat joont, mis lahutaks väljaku kaheks pooleks; ühejardise raadiusega poolringe lipunurkades ja kuuejardise raadiusega ringe iga väravaposti ümber.
Seoses 1891. aastal kehtestatud penaltiga oli väljakule vaja märkida veel 2 joont - 12 ja 18 jardi kaugusele väravajoontest. (Algselt määrati penalti määruste rikkumise eest, mis pandi toime 12 jardi kaugusel väravajoonest. Lüüa võis mistahes kohalt 12 jardi joonelt. Teised mängijad pidid seisma 6 jardi kaugusel.)
Asjade selline korraldus kestis aastani 1902 , mil viidi sisse tänapäevalgi tuntud märgistus. Penalti reegel kehtib nüüd määruste rikkumise eest karistusalas, mis algab 18 jardi kaugusel väravajoonest ja 44 jardi lai. Penalti koht fikseeriti ja see on 12 jardi väravast, keskel. Varasemate poolringide asemel seati sisse 20 jardi lai ja 6 jardi sügav väravaala. 1937.aastal jäi teha vaid viimane väike muudatus : kui varem võisid mängijad seista kus tahes piki 18 jardi joont, siis nüüd lisati 10 jardise raadiusega ringi üks sektor , et anda penalti lööjale natuke rohkem hoovõturuumi.
Mittebrittidele ja mitteameeriklastele peaks huvi pakkuma, miks väravasuu mõõtmed on 8 jalga * 8 jardi. Neile mõõtudele on meetermõõdustikus ekvivalent, mis sellest, et mitte nii kergesti meelespeetav. Inglise ragbimäärustikus mindi kiiresti üle meetermõõdustikule ja 25 jardi joonest sai 22 meetri joon. Veider , et soccer pole seda muutust ette võtnud .
Jalgpalli areng Eestis
Rääkides jalgpalli arengust taasiseseisvunud Eestis tuleb esmalt veidi rääkida ka sellele eelnenud ajast – jalgpallist Eesti NSV’s.
Kuni 50’ndateni oli Eesti jalgpalli seis hea – Kadrioru staadionile kogunes tähtsaimaid mänge jälgima kohati isegi täismaja. Paraku tundsid kõrgemad spordiametnikud vajadust spordialad jagada tähtsamateks ja vähemtähtsamateks. Kõrgeima staatuse sai korvpall , jalgpalli kohta öeldi, et eestlased seda niikuinii mängida ei oska – tulemuseks oli see, et varsti olid enamus palliplatsidel müravatest lastest pärit vene peredest, eesti lapsed, kes enam jalgpalli mängida “ei tohtinud,” jäid platsi kõrvale. Muidugi sobiski kiirem, tehnilisem ja kontaktirikkam mäng venelastele paremini, korvpall võeti eestlaste poolt hästi vastu. Jalgpalli järsem vajumine toimus 60'ndate keskel, mil loobuti Nõukogude Liidu tšempionaadil osalemast. Allakäik jätkus kuni 70-ndate keskpaigani, mil said alguse treener Roman Ubakivi teod – ta kasvatas kaks põlvkonda häid eestlastest mängumehi, mitmeid neist võib praegugi koondise eest mängimas näha. Tulevased koondislased tegid imetegusid juba noorteklassis.
Eesti taasiseseisvudes ei muutunud jalgpall hoobilt populaarseks – kohalikus liigas oli suurem osa muulastest mängijaid, see fakt just eriline publikumagnet ei olnud. Muulastest koosnevad klubisid on liigades tänini, kuid aegamööda tekkis jalgpalli vastu aina laiem huvi – 10 aasta jooksul on klubide arv kasvanud mitu korda, liigade arv on tõusnud viieni, lisaks käivitus ka naiste meistriliiga, mitmed noorteliigad, karikavõistlused ja klubide endi korraldatud turniirid. Tänu tugevamale konkurentsile koduses liigas paranesid ka eestlaste võimalused Euroopas. Esimesed punktid andsid end küll oodata, aga nende saabumine meelitas kindlasti jalgpallile toetajaid juurde. 90-ndate keskel hakkasid kujunema ka klubide toetajaskonnad, paaril meeskonnal hakkasid tekkima fännklubid. Jalgpalli populaarsus kasvas kiiresti ka noorte seas, stabiilsete treenijate arv möödus paari aasta eest seni populaarseimast korvpallist – see märkis kasvavat huvi vuti vastu. Täna kuuleme jalgpalliplatsidel taas eesti keelt.
Taasiseseisvunud Eesti koondise esimesed aastad olid rasked: mängijaid oli vähe, nende tase nõrgemapoolne, rahvusvahelised kogemused puudusid. Esimene tüli oli teemal, kas võtta osa 94. aasta MM-valikturniirist, pooldajate argumendid jäid peale. Järgnevatel aastatel taolist vastuolu ei tekkinud kuna valikturniiridest osavõtmise vajadus oli selge – see oli ainus võimalus koondist arendada. Paraku ei läinud esimesed aastad edukalt, harva tuli kaotuste hulka viike, tihti päästis koondise halvimast väravavaht Mart Poom . Varsti kaotas meedia igasuguse huvi koondise vastu. Peale mõõna pidi aga järgnema tõus ja alates 1996. aasta lõpust, mil koondise etteotsa asus Teitur Thordarson, on tehtud suur areng, aina tihemini tuli kaotuste ja viikide hulka võite, kohtumised , mis enne kaotati, mängiti nüüd viiki. Meedia huvi tekkis taas, koondise edusamme kajastati vahel ka ajalehtede esikülgedel. Headest tulemustest sai hoo sisse ka toetajaskonna suurenemine, moodustati esimene ametlik fännklubi Jalgpallihaigla ning lisaks sinna kuuluvatele käib staadionil häält tegemas veel mitusada, kohati mõni tuhat toetajat. Ka võõrsil kohtumistes on märgata sinimustvalgeid trikoloore, eestikeelseid loosungeid, siniseid särke ja eestlaste laulu. Eesti liigade, koondise ja fännikultuuri arengul peatun hiljem põhjalikumalt.
Kui 90’ndate algusest kuni teise pooleni oli Kadrioru kergejõustikustaadion koondise esindusstaadion ning ka mujal üle Eesti mänguplatse nappis, siis paralleelselt koondise tulemuste hüppelise paranemisega on positiivseid märke näidanud ka kohalikud omavalitsused ja jalgpalliametnikud. Vaikselt on palliplatse juurde tekkinud, hiljuti tekitati pealinna mitu uut kunstmuruga väljakut. Siiski on staadionite vähene arvukus laiduväärt ja olukorra parandamiseks peavad vaeva nägema nii jalgpalli- kui ka riigiametnikud . Kahetsusväärne on ka olukord koondise uue esindusplatsi – Lillekülas paikneva A le Coq Arenaga. Alates kohtumisest Hollandiga, mil see vaevu mängukõlbulikuks sai, ei ole rahapuuduse tõttu palju visuaalseid edusamme tehtud, on lisatud valgustus ja alustatud katuse ehitust. Lubatud büroohoone ja kohvikud jäävad arvatavasti tulevikku. Paraku on siinkohal jalgpalliga seotud poliitika – linnavalitsuse vahetudes kadus miskipärast linna huvi korralik esindusstaadion valmis ehitada, lisaraha eraldamise asemel hakati FC Florale nõudmisi esitama. Muidugi osa süüd olukorras ka FC Floral, kes ei suuda linnale selgitada, kuhu nende raha on paigutatud.
Kasutatud kirjandus
http://www.hot.ee/eestivutikoondis/ja.html
http://www.soccernet.ee/page.php?page=/Ajalugu/Uurimus/uldine_areng