kurnatakse ning lisatakse supile keetmise lõpus. Tangainete keetmisel otse supipuljongis muutub supi vedelik sinakas-halliks ja kleepuvaks, mis on seotud suure tärklise sisaldusega. Pastatooted keedetakse olenevalt nende suurusest ja kujust köögiviljasuppidele kas supis või eraldi soolaga maitsestatud vees ja lisatakse keetmise lõpus. Nendesse suppidesse, millede koostises puudub kartul, tangained või makaronitooted lisatakse mõnikord kuumutatud valget jahukastet, et muuta supp konsistentsilt tihedamaks. Külmutatud ja konserveeritud toiduained lisatakse otse keevasse puljongisse. Peale viimase komponendi lisamist supisse või supi erinevate komponentide kokku ühendamist lastakse supil keeda ~15 minutit, et toimuks ühtse maitseterviku kujunemine. Suppe keedetakse kaanega nõus, tasasel tulel. Suppide lõplik maitsestamine toimub valmimise lõpus, sest osad toiduained sisaldavad soola ja toiduainete maitse muutub nende kuumtöötlemisel.
· Toitumisharjumused on Kihnus ka tänapäeval jäänud samaks, nagu olid 100 aastat tagasi. · Toidu valmistamise õppisid lapsed vanematelt. · Kihnus olid kindlad toidud, mis teatud päevadel tehti: Esmaspäev · Esmaspäeva hommikul söödi soojendatud hapukapsasuppi. · Lõunaks keedeti koorega kartuleid, peale pandi soolaräim või muu kala, mis parajasti oli. · Kõrvale söödi hapukurki, kes tahtis, praadis kõrvale ka liha. · Joodi hapupiima või tehti jahukastet, et nii kuiv ei oleks. · Õhtul keedeti leivapudi, keeva piima sisse pandi leivatükikesed. Teisipäev · Hommikul söödi niisama leiba, saia, võid. · Kui oli, võeti kõrvale liha või kala. · Lõunaks keedeti kartuleid. · Õhtul valmistati kartuli- klimbisuppi ehk pullisuppi. Kolmapäev · Hommikul soojendati pullisuppi. · Päeval keedeti kala- kartuleid, kõrvale tehti jahukaste või panniga liha. · Õhtul keedeti
Parasiitseeni esineb nii taimedel kui ka loomadel. Taimede parasiidid: 1. Tungaltera kasvab teraviljade viljapeades, ta on väga mürgine ning sellist vilja ei tohi toiduks kasutada. 2. Kõrrerooste kuulub roosteseente hulka ja põhjustab taimede enneaeget kuivamist. 3. Nõgiseened põhjustavad teraviljasaagi ikaldumist. Seenhaiguste vastu pritsitakse taimi pungitsiilidega (s.o. Seenemürkidega). Näiteks viinamarjadel, ilutaimedel jt. tõrjutakse jahukastet bordo vedelikuga või burgundia vedelikuga. Loomade parasiitsed seened : 1. Epitermofüütia on parasiitseen, mis elab inimese marrasnahas ja põhjutab sõrmede, varvaste, kaenlaaluste marrasnaha hävimist. On väga nakkav. Torikulised : need seened on levinud puittaimedel ja põhjustavad puude mädanemist. Torikuliste viljakehadel on eoslehekeste asemed eostorukesed. Tuntumad on kännupess, kasekäsnak, soomustorik jt. Torikulised seened
Veekogude läheduses asuvates piirkondades armastatakse ootuspäraselt süüa eelkõige kala. Sakslaste toiduvalik on sarnane eestlaste omale, kuid puuvilju on rikkalikumas ja mitmekesisemas valikus. Saksa toitude rammusus tuleneb eelkõige sellest, et söögi valmistamisel kasutatakse ohtralt koort ja võid. Toitude valmistamise põhijooneks on eelkõige kokkuhoidlikkus. Paljude toitude kõrvale pakutakse toorsalateid, aedviljahautisi ja jahukastet ning liha ja kala on sageli töödeldud hakkmassiks. Saksa rahvusköögist leiab väga palju käkkide, klimpide ja hakklihatoitude retsepte. Toitude maitsestamisel jäädakse pigem tagasihoidlikuks põhimaitseaineteks on sool, pipar ja Pilleriin Tamm Saksa rahvusköök vanilliin. Lisaks lihatoitudele on Saksamaal võrdlemisi populaarsed ka erinevad supid, mille
Armastatuim igapäevaroog on kindlasti hapukoore seenekaste, sellele lisaks armastatakse ka igasuguseid seeneroogasid ning purki pandud marineeritud seeni. Kindlalt ja suure au sees on püsinud nii vana aja köögis kui ka tänapäeva Eesti köögis kartulitoidud. Enamjaolt on meie kõigi igapäeva toiduks kartul, sellele lisandub kas tavaline jahukaste, koorekaste või erinevad külmad kastmed. Ka vanal ajal söödi palju kartulit ning jahukastet. Kartul on enamike toitude valmistamise aluseks, võimalik on teha tavalisi keedu- või ahjukartuleid, erinevaid pajaroogasid ning hautisi, lisaks on kartul ka enamike suppide lahutamatu koostisosa. Tänapäeva Eesti köögis on üsna tõusvateks trendideks ka kiirtoidurestoranid ning kohvikud. Pakutakse sõbralike hindadega erinevate maitseomadustega kebabe, pizzasid, värskeid saiu, salateid, magustoite ning erinevaid jooke. Jook, mis on siiani trendikas on kindlasti piim
Väetamine • Enne esimest maaharimist (aprilli lõpus) manustan põllule dolomiidijahu 1100 kg/ha • Enne istutamist (mai keskel, pärast öökülmasid) manustan põllule NPK 11-9-20 väetist 722 kg/ha ja Patenkali väetist 253 kg/ha • Kasvuperioodil väetada Monterra 13-0-0 väetisega 111 kg/ha • https://www.youtube.com/watch?v=GJiO2PkK82I Taimekaitsetööd • Kahjustajatest tuleb tõrjuda punast kedriklesta, lehetäisid, karilasi, ripslasi, jahukastet, ebajahukastet, antraknoosi, valgemädanikku, närbumistõbe ja hahkhallitust. Veel võivad kurke kahjustada nälkjad ja teod. Taimekaitse tabel Tõrje Kahjustajad Preparaadid Ooteaeg aeg Enne Antraknoos, ebajahukaste, Previcur Energy 14 päeva istutust jahukaste, kuivlaiksus, kulunorm 2,5 l/ha tõusmepõletik ja kõik kahjurid.
taldu, höövlipakke, kirveste ja haamrite varsi ning veski hammasrataste hambaid PEAMISED PROBLEEMID Põhja-Ameerikas on vahtral vähe kahjureid, Eestis rohkem jänesed ja metskitsed söövad meelsasti vahtra võrseid lehtedel võib kohata vahtra pigilaiksust pigilaiksus ei tekita suurele puule erilist kahju, see viitab puhtale õhule, sest suures linnas või tööstuspiirkonnas ei suuda see seen elada vahtral elavad jahukastet tekitavad seened, algul tekitavad need lehele valged või hallid laigud, mis laienevad järjest, kuni katavad lehe üleni Harilikule vahtrale võivad lehelaike tekitada veel teisedki seened, mis tekitavad kas suuri ümmargusi pruune või nurgelisi laike tüve südamemädanik on vahtratel samuti levinud, seda haigust põhjustavad vahtratarjak, soomustorik, tuletaelik ja Eestis haruldane põhjanarmik vahtral võib leida veel seent, mis tekitab tuulepesi PEAMISED PROBLEEMID
Eestis elab neid üle 50 liigi. Eestis on kõige tuntum ja levinum seitsetäpp-lepatriinu, tavalised on ka viistäpp- lepatriinu ja kakstäpp-lepatriinu. Lepatriinu on üldjuhul röövputukas, kes toitub peamiselt väheliikuvatest seltsingulise eluviisiga lülijalgsetest, eriti lehetäidest, kilptäidest, karilistest ja võrgendilestadest. Lisaks sööb ta poilaste vastseid ja nukke, lutikate mune ja vastseid, liblikaröövikuid jne. Lutsernitriinu ja õnnetriinu söövad jahukastet põhjustavaid seeni. Üksnes vähesed lepatriinuliigid kuuluvad taimtoiduliste hulka. Seitse-täpp lepatriinu lehel istumas Välimus Lepatriinulased on kumera selja ja ülaltvaates küllaltki ümara kehaga mardikad. Külgvaates on nad poolkerajad. Lepatriinud äratavad tähelepanu oma läikiva, nagu lakitud kattetiibade ja eesselja ereda värvusega. Pea on lepatriinulastel väike ja on eesselja sees varjul. Seitsetäpp-
nad enamasti märgatavat kahju, pidurdavad aga siiski mõnevõrra puu kasvu ja rikuvad ilupuude välimust parkides. TAMME-JAHUKASTE • Haigus esineb nii noortel taimedel kui ka juba vanadel tammedel. Suve esimesel poolel või keskel ilmub lehtede üla- ja alaküljele ning noortele võrsetele algul laikudena hiljem katvalt valge kirme. Suve teisel poolel kuivavad vigastatud lehed, kahjustatud võrsed aga on sügiseste külmade vastu õige tundlikud. • Tamme-jahukastet esineb Eesti taimlates, tammenoorendikes kui ka vanemail puudel. Peamiselt on täheldatud haigust 3-aastaste taimede juures. Et haigusest tabatud noored võrsed ei jõua sügiskülmade saabumiseni küllaldaselt areneda ja puituda, võib kogu taim omandada põõsa kuju või isegi kuivada. • Teistel puudel esinevad jahukasted: vahtra-jahukaste, saare-jahukaste, jalaka-jahukaste, paju-jahukaste, kase-jahukaste, pihlaka-jahukaste. • Tõrjeks puudub enamasti vajadus. LEHEROOSTED
on ka viistäpp-lepatriinu (C. quinquepunctata). Lepatriinulane on üldjuhul tüüpiline röövloom, kes toitub peamiselt lehetäidest (ka kilptäidest). Seetõttu kasutatakse neid edukalt lehetäide biotõrjes. Euroopa seitsetäpp- lepatriinut on sel eesmärgil sisse viidud Põhja-Ameerikasse: ta on aplam kui sealsed triinuliigid. Lutsernitriinu (Subcoccinella vigintiquatuor-punctata) maiustab naljaka nimega taimehaigust jahukastet põhjustavate seentega. Vähesed lepatriinuliigid kuuluvad taimtoiduliste hulka. 1.2 Hoiatusvärvuja Seitsetäpp-lepatriinu punast või oranzhikat värvi kattetiibadel on seitsmest mustast täpist koosnev muster, ülejäänud keha on must. Punase ja musta kombinatsioon on hoiatusvärvus: märguanne putuktoidulistele loomadele ja lindudele, et see suutäis pole magus. Lepatriinu esijalgade pinnal on erilised näärmed, mis
mitte puutuda. Nii säilib marju kaitsev vahakiht.Rikneneud ja vigastatud marjad eemaldatakse ning tarjad paigutatkse madalatesse kastidesse. Kestvamaks säilitamiseks ei tohi naabertarjad kastis kokku puutuda. Õigete hoiustamistingimuste juures õnnestub mitmeid sorte säilitada paari kuus kestel. Meie kliimas pole viinapuudel eriti palju haigusi ja kahjureid. Haigustest esineb viinapuudel hahkhallitust, viinapuu-ebajahukastet (viinapuu-lehemädanikku), viinapuu jahukastet, tahmkatet, juureseeni ja baktervähki. Viinapuu kahjurid on viinapuutäi (Eestis pole leitud), kilptäid, kedriklest, herilased, linnud, rebsed, kährikud, hiired ning must viinapuukärsakas e.soonik.kõrvkärsakas. Viinamarjakasvatusmaades tuntakse marjade valmimisaja järgi 4 sordirühma: väga varajased (valmivad sooja suve korral ka meil lõunaseina ääres), varajased (saame kasvatada meil kütteta kasvuhoones), keskvalmivad
kokku ja hävitada. Maasika-jahukaste levikut soodustab kuiv ja soe ilm. Niiskust vajab ta vaid idanemise ajal taimesse tungimiseks. Rohke lämmastikuga väetamine võib jahukaste esinemist suurendada. Jahukastest kahjustatud lehtede servad tõmbuvad krussi ja nende alumine külg muutub punakaks. Kahjustatud toored marjad jäävad väikseks, küpsed marjad muutuvad jahukaste mõjul hallikaks ja halvamaitseliseks. Parim viis jahukastet vältida on kasvatada jahukastekindlaid sorte. Viirus- ja mükoplasmahaigused Nende vastu tõrjet pole, taimed tuleb üles kaevata ja hävitada. Koduaias, kus pikki aastaid on istutatud juhusliku päritoluga maasikaid, levivad näiteks nõialuudsusest tabandunud taimed väga kergesti: emataim on lopsakas ning annab palju väga ilusaid tütreid. Nende ainuke viga on see, et õitsemisest hoolimata vilju ei tule.
värvmaa. Punane sõstar on võõrliik,mis ronib hästi metsa, seal kasvav punane sõstar on karvane sõstar. Karvane punasõstar on sama hea kui tavaline. Mage sõstar on läägemaitsega, läikiv sõstar on selle teine vormmis on ns välja mõeldud, mida olemas ei ole. See on ka kahe kojaline, isastaimedei kanna maju. Sisaldavad pektiini, teevad moosi paksuks. Karusmari ( vist on sõstar,mingi alamliik) esineb eesti pärispalju. Paks-jahukastet täis metsistunud juba 100a tagasi. Kui on karvane siis on kh sama. Kui on aga siledate ja jahukastmeta marjadega on Ameerikast. Tikker on laen sõna, karusmari on enda nimi, laenatud nimi tuleb saksa keelest. Lihtsalt söödavad marjad Kukemari/karumastikas mingi pisike must... Ta on mõrkjas vesi ja saepuru. Ta on joogimari. Pihlakas on peale öökülmasid parem. Tuhk- ja harilikphlakas ning pooppuu. Pooppuu on kibe ja lääge aga pm söödav. Tuhkpihlakas pm sama
võrsete tekkimist järgneval aastal (Karner 2012). Suur läätspuu hooldus Läätspuid paljundatakse seemnetega, mis külvatakse kevadel, pistikutega või võrsikutega, annab kännuvõsu. Enne külvi võib seemneid vees leotada. Mullastiku suhtes on vähenõudlik, kasvab ka kuivadel liivmuldadel. Talub hästi põuda, kuid siis heidab osa lehti maha. (Aiasober 2012). Põõsaid kahjustavad lehetäis ja kilptäid ning kuivadel suvedel esineb sageli jahukastet. Okste tipmised lehed moonduvad. Nakatunud lehed kaotavad igasuguse dekoratiivsuse ning varisevad varakult. Haiguse leviku tõkestamiseks tuleb varisenud lehed sügisel kokku riisuda ja põletada (Karner 2012). Elujõulisuse suurendamine Istutamisel lisatakse istutusauku väetist, vanu taimi pole vaja väetada, nad toodavad ise 4 lämmastikku. Istutamisel tuleb kasta 10-15 liitrit taime kohta
eest 36 Lepatriinusid Eestis üle 50 liigi. Lepatriinu on üldjuhul röövputukas, kes toitub peamiselt väheliikuvatest seltsingulise eluviisiga lülijalgsetest, eriti lehetäidest, kilptäidest, karilistest ja võrgendilestadest. Lisaks sööb ta poilaste vastseid ja nukke, lutikate mune ja vastseid, liblikaröövikuid jne. Neid kasutatakse biotõrjes. Lutsernitriinu ja õnnetriinu söövad jahukastet põhjustavaid seeni. Üksnes vähesed lepatriinuliigid kuuluvad taimtoiduliste hulka (kõrvitsatriinu, kartulitriinu). Lepatriinud võtavad mõnikord ette hulgirändeid. Teel üle mere võivad putukad väsida ja merre kukkuda. Kiililised keha ja tiibade mõõtmetelt suurimad putukad Eestis. Röövtoidulised, söövad nii vastsekui valmikustaadiumis teisi putukaid, sh meeleldi verdimevaid putukaid (sääsed, parmud jne). Suured vastsed saavad jagu isegi kullestest ja maimudest.
Tähtis ja meeldiv ilupõõsas haljastuses, eriti kevadel õitsemise ajal ja sügisel viljade valmimisel (Pedaste et al 2005). Kahjuks on ta kõrrerooste vaheperemeestaimeks, mis piirab kasvatusvõimalusi (Hiie 2008), sellepärast ei soovitata kasutada kukerpuud maarajoonides. Viljapõldude lähedalt tavatsetakse kõik kukerpuud ära hävitada, kuna kevadistelt lehtedelt leiduv roosteseen hakkab kahjustama söögivilja (Pedaste et al 2005). Taimel leidub ka jahukastet, mille puhul taimede maapealseid osi katab hallikasvalge jahusarnane kirme. Tagasilõikamise nõuded Kukerpuu on vaja igal kevadel lõigata. Et teha ruumi noortele okstele, tuleb lõigata põõsast välja ka mõned vanemad oksad. Üheaastasi oksi lõigake tagasi poole võrra, sest noorte võrsete lehed on värvikamad ja kärpimine tihendab põõsast. 3-5 aastatase vahemiku järel on soovitatav eemaldada vanemad oksad, sest see lisab elujõudu. Heki puhul lõigatakse pärast istutamist
annaabi.ee 
