Jacob Levy Moreno (0)

Jacob Levy Moreno
(18.05.1889-14.05.1974)
Jacob Levy Moreno sündis 18. mail 1889.a. Bukarestis, Rumeenias . Juba 18-aastasena lõi Moreno üliõpilaste sõpruskonnaga “loomingu, kohtumiste ja nimetute usundi ühingu” eesmärgiga aidata vaeseid ja põgenikke. Religioon oli tema elus tähtsal kohal ning kindlasti olid tema kujutlusvõime ja mõtted ülikooliaastatel sellest mõjutatud. 1909.- 1910 .a. õppis Moreno Viini Ülikoolis filosoofiat ning 1910.-1917.a. jätkas ta õpinguid arstiteaduskonnas . Nendel aastatel alustas ta uurima spontaansust. Laste mängulisuse jälgimisel  tekkis tal idee spontaansusest ja loovusest kui olulistest mõjuteguritest  isiksuse kujunemisel ning see saigi aluseks tema encounter-filosoofiale, mis ühendab psühholoogia,  religiooni  ja mitmed teisedki inimese isiksusega tegelevad valdkonnad.“Oluline polnud see, mida ma neile rääkisin ehk see lugu ise, vaid tegevus, salapära atmosfäär, paradoks , ebatõeline saamas tõeliseks”, on ta kommenteerinud oma jutuajamisi lastega.
Esimese maailmasõja aegne Viin kujunes intelligentsi vaimseks keskuseks. J.L. Morenogi oli seotud omaaegsete kirjanduslike ja filosoofiliste ringkondadega, toimetas kirjanduslikku ja filosoofilist ajakirja Daimon. 1921. aasta aprillis asutas ta Spontaansuse Teatri (Das Stegreiftheater) ja seda seostataksegi psühhodraama kui meetodi loomise ja rakendamisega.
 
Spontaansuse Teatrisse kuulus grupp professionaalseid näitlejaid, kes etendasid elava ajalehena kas päevakajalisi sündmusi, isiklikke juhtumisi või mängisid lugusid , mida keegi publiku hulgast rääkis.
Töötades oma loodud teatri trupiga, kujunesid J.L. Morenol selgemad arusaamised inimese keerulisest olemusest ning võimalustest siluda teravaid nurki, mida on iga inimese iseloomus . Nii näiteks kehastas trupi kõige säravam naisnäitleja ilusaid, naiselikke ja õrnu tegelaskujusid. Kui ta abiellus ühe trupiliikmega, selgus, et kodus oli ta tujukas ja agressiivne.  J.L Moreno  otsustas anda naisele vulgaarsed ja vägivaldsed rollid. – Ja muutus ei jäänud tulemata – koduses elus saavutas näitlejanna tasakaalu ning temast sai kõigiti meeldiv kaaslane . Sellest kogemusest järeldas J.L. Moreno, et inimestes elavad rollid, mis pole leidnud väljendust ning et inimestele tuleb anda võimalus need osad kuidagi välja elada, välja mängida.
Tema autobiograafia kirjeldab oma positsiooni "kolme astmeliselt“

Spontaansus ja loovus on liikumapanev jõud inimeste arengule, kaugemale ja sõltumatu libiido ja sotsiaalmajanduslik motiivi [mis] on sageli põimunud spontaansuse ja loovusega, kuid [käesolev ettepanek] ei eita, et spontaansus ja loovus on vaid funktsiooni ja tuletise libiido või sotsiaalmajanduslik motiiv.

Armastus ja vastastikune jagamine on võimas, asendamatu tööpõhimõtte gruppide protsessised. Seetõttu on hädavajalik, et meil on usku oma ligimese kavatsusse, usku, mis ületab pelgalt sõnakuulelikkusest tulenevat füüsilise või juriidilist suunitlust.

Kõnealustele põhimõtetele rajatud ülimalt dünaamiline kogukond saab olla rajatud vaid kasutatdes uusimaid tehnoloogiaid/võtteid.
1925. aastal siirdus J.L. Moreno New Yorki . Selleks ajaks oli ta pannud aluse uutele meetoditele: grupiteraapiale, sotsiomeetriale, psühhodraamale. Tema edasine elu on nende meetodite täiendamine, edasiarendamine, rakendamine ning teadusmaailmale tutvustamine.
1930. aastatel töötas J.L. Moreno nõustaja-konsultandina vanglates, puuetega inimeste raviastutustes ning mitmetes sotsiaalsetes gruppides. 1936. aastal asutas J.L. Moreno  Beaconis,  60 miili kaugusel New Yorgist sanatooriumi, millest sai rahvusvaheline psühhodraama keskus. 1940. aastal kohtus J.L. Moreno Zerka Toemaniga, kellest sai tema kaastööline ning üheksa aastat hiljem ka abikaasa.
J.L. Moreno loodud psühhodraama kui meetod on leidnud alates 1940. aastatest väga laialdast kasutamist ning see on kujunenud üheks psühhoteraapia lahutamatuks osaks: nii pereteraapia , gestaltteraapia, rollimängud kui ka mitmed teised teraapia vormid kasutavad  J.L. Moreno ideid ja metoodikat. 1951. aastal asutati J.L. Moreno ning tema abikaasa  eestvõtmisel rahvusvaheline grupiteraapia komitee, mis kutsus kolm aastat hiljem kokku esimese grupiterapeutide kongressi.
1974. aasta mais Moreno suri. Tema tööd on tänaseni jätkanud abikaasa Zerka Moreno, kes andis ka Moreno Keskusele loa nime kasutamiseks.
Tunnustus, mille Moreno on pälvinud, ilmub aegajalt väljaannetes nii praegu kui ka edaspidi. Moreno ise arvas , et põhjused, miks tema töid vahel ei mõisteta, peituvad pigem tema enda iseloomus kui nendes ebaharilikes meetodites, mida ta rakendas. Samuti nägi ta teadusliku distsipliini arengut selles vallas ainult neid meetodeid ise läbi tehes ja enda peal rakendades.
„ ... Inimeste uhket maailma ei tule mitte ainult kõrvalt vaadata, vaid olla selles osaline, kaaslooja; maailma ei vii edasi mitte mõned üksikud geeniused, progress sünnib läbi kõigi inimeste pingutuste“ (J.L.Moreno )
J.L. Moreno ideed ja meetodid, millest igaüks oli uus sõna 20. sajandi alguskümnendite teadusmaailmas, on leidnud rahvusvahelise tunnustuse . Võime rääkida J.L. Moreno koolkondadest nii  Põhja- kui Lõuna-Ameerikas, Euroopas, Austraalias ja ka Jaapanis.  
KK: http://loovmeel.ee/artiklid-ja-viited/jacob-levy-moreno
http://www.morenokeskus.ee/Jacob-Levy-Moreno-psuhhodraama-looja
http://en.wikipedia.org/wiki/Jacob_L._Moreno